L, 1.10.2022
INTERVJUU KOLMAS OSA ⟩ Ukraina snaiper «Kass»: Putin kulutab nii palju raha totaalsele idiokraatiale
Ukrainlasest snaiper "Kot" ehk Kass oli ülikoolis õppimas ajalugu ja tahtis saada õpetajaks, aga kui 2014.aastal vene väed Ukrainasse tungisid, otsustas Kass minna sõjaväkke. Ta teenis erinvates üksustes, kuniks märtsi lõpuni, kui teda positsioonil olles tabas miinipilduja kaudtuli. Selle tulemusel jäi ta peaaegu ilma oma jalast ja lõuast, kuid mitte oma küünilisest ja otsekohest huumorisoonest. Foto: Ypsiloni fotomontaaž
Igor Zats
, vabakutseline Ukraina korrespondent
Ukraina snaiper «Kass»: Putin kulutab nii palju raha totaalsele idiokraatiale
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

Kolmandas ehk viimases intervjuu osas räägib ukrainlasest snaiper «Kass» Ypsilonile sellest, kuidas kollaborandid luuravad ja töötavad venelaste kasuks, miks talle ei meeldi OSCE ning sellest, kuidas ta üritas wagnerlasi otse näkku tulistada. Esimest osa intervjuust saad lugeda SIIT ja teist osa SIIT.

Paranda mind, kui ma eksin, aga mulle on jäänud mulje, et sõda — mis tahes sõda — on 90 protsendi ulatuses igav ja 10 protsendi ulatuses totaalne veresaun.

Nüüdisajal on tõesti nii. Kui see kõik algas, olime nagu psühhoosis; saime vaenlase suurtükiväelt rõvedalt lakki. Nad lämmatasid meid halastamatult, tulistasid jõhkralt ja armu andmata; nad mitte ei üritanud meid lihtsalt maatasa teha, vaid pahupidi pöörata. Ja meie olime kuss. Ja ma vaatasin oma komandöride poole ja nad ei osanud midagi kosta. Õigemini, nad ütlesid: «Noh, te võite vastu tulistada.» Kuidas peaks saama automaadiga võidelda suurtükimürskude vastu? Vaenlast pole isegi silmaga näha. Ja kui sa hakkad lihtsalt tulistama, paljastad oma asukoha ja raiskad laskemoona. Eimillegi pihta tulistamine on täielik lollus.

Ja see seisund läks hiljem, pärast 24. veebruarit ainult hullemaks. Mul jooksis juhe täiega kokku, kui nägin esmakordselt kaheksa aasta jooksul Donbassi kohal lennukit, venelaste Su-34.

Su-34
Su-34 Foto: Wikimedia Commons / Vitaly V. Kuzmin / CC BY-SA 4.0

Oli selge, et seda lennukit pole Donbassi omakaitseväelased ise vanadest traktoritest kokku pannud?

Just. Ja sa küsid endalt, et mis, kurat, toimub. Siis vaatasin ma vana idioodi [Putini] esinemist ja mõtlesin: «Ohoo, kas sa räägid tõsiselt? Kas me oleme tõesti nii halvad? Kas otsustasid oma blufi teoks teha? Ära sa märgi, vägev värk.» Ma teadsin, et midagi sellist peab juhtuma. Nagu sa tead, on Donbassis, eriti piiriäärsete alade elanike seas palju kollaborante. Selliseid, kes suhtlevad sinuga väga soojalt, aga sa saad samas väga hästi aru, et nad üritavad sult infot välja pumbata. Ma mõistsin seda juba ammu, kui jõudsin sinna ja kohalikud üritasid minuga sama trikki teha. Kassiirid poes flirdivad sinuga, aga samal ajal...

Pakud oma telefoninumbrit, aga tema tahab saada su geolokatsiooni-infot? Ha-ha.

Ma räägin sulle ühe loo. Hakkas minuga poes lobisema üks neiu. Ja küsib ühel hetkel: «Kas ma saan õigesti aru, et teie väeosa on siin positisioonidel?» Mina vastu: «Noh, oletame. Mis siis?» «Ma mõtlen, lihtsalt teoreetiliselt, et kui teid rünnatakse, kas teil siis ikka on midagi, millega end kaitsta?» Saad aru, kuidas ta hakkas minuga seda venelaste petumängu mängima? Noh, ja mulle meenus üks põld, kus polnud mitte kuradi midagi, lihtsalt täielik tühermaa, mille asukohta ma olin märganud. Ja ma rääkisin neiule: «Muidugi on meil midagi! Tead sa vaat’ seda põldu seal?» Tema vastas, et muidugi teab. «Meie üksused on kõik seal. Just äsja saabusid Gradid, mille laseme otse Donetskisse! Ebareaalsel hulgal mitmelasulisi raketiheitjaid, helikoptereid, kõik maskeeritud! Ja Obama isiklikult passib ka seal!» Ja sa räägid sellist juttu jumala tõsise näoga, ja kassiir on ilmselgelt šokis, üllatunud, aga sa näed, kuidas ta silmis terendab loterii peavõit, kuidas ta mõtleb: «Tubli, Nadja, et selle info kätte said!» Ja sina mõtled: «Noh, Nadja, jumal sind õnnistagu.» Läheb veidi aega mööda, lennukid lendavad üle, ja arva ära, mis järgmiseks juhtub? Nad pilluvad lennukipomme täpselt sinna kohta, millest ma kassiirile rääkisin.

See ei üllatanud mind; ma ei mõelnud, et «Oo, kuidas see võimalik on, kas see neiu on tõesti spioon? Ei või olla!» Selle asemel seisad seal ja mõtled: «Ha-ha, kus see libu praegu on?» Pole vaja kaugele minna; su vaenlane müüb siinsamas poes sigarette. Teda ei saa, mõistagi, maha lasta, aga midagi peab tegema.

Nii palju, kui me teame, on Venemaa propaganda nendes piirkondades head tööd teinud. Mida sa arvad nende väidetest, et me tulistame mürskudega tsiviilelanikkonda?

Vaata, selle olukorra juures on üks väga oluline nüanss. Neil — ma mõtlen, venelastel — on mudel, mille järgi toimides nad saavad kohalikke mõjutada. Ma selgitan, kuidas see käib. Kõigepealt leiavad nad asulast, mille nad on juba vallutanud või mida nad tahavad ära võtta, kõige mõjukamad inimesed. Võtame näiteks ühe Nikolai — mehe, kes on 800 elanikuga küla peamine toiduga varustaja, kõige tähtsam kaupmees. Autoriteet, kellel on lisaks isiklikule autole ka minibuss ja kaluripaat. Kohalike standardite järgi on ta jõukas. Ja kui tal on raha, tähendab, ta on tark ja iga tema sõna tuleb võtta puhta kullana. Teda tuleb kuulata.

Toosama Nikolai tegeleb aga ka kauba smugeldamisega DRV-sse [nn Donetski rahvavabriiki], käib seal regulaarselt ja tal on sealsete omakaitseväelaste seas sõpru. Mõistagi teeb ta seda vabatahtlikult, või siis on teda küll sunnitud, aga ta ei pane seda pahaks. Raha ei haise. Ja teatud raha eest räägib ta juba siin Ukrainas, et ukrainlased on halvad, ehkki me oleme ta äri rahaliselt toetanud ja ostnud siin, Ukrainas, tema kaupu. Kui nood värdjad DRV-st tulistavad nende kodusid, väidab ta, et seda tegi Ukraina sõjavägi. Ja rahvas usub teda, sest nad on teda terve elu tundnud ja tema arvamusel on kogukonnas kaalu. Ja sellise jutu põhjal kujundavad inimesed iluusoorse arvamuse. Kui inimesed ei suuda oma hirmudega toime tulla, on nad valmis uskuma mis tahes muinasjuttu, mis olemise kergemaks teeb. Kui nad arvavad, et Ukraina sõjavägi tulistab iseendale näkku, siis, noh — see on nende arvamus.

Kuidas sa [Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni] OSCE tööga rahul oled?

Ma ei tea... Mind jahmatas tõsiselt, kui nende seas tulid kohale Venemaa esindajad. Saabusid platsi ja vaatlesid meie positsioone ja lennutasid oma droone. Meie otsene vaenlane ilmus lihtsalt valges maasturis kohale ja salvestas hoolikalt teavet meie positsioonide kohta. Mind ei huvita, et nad on OSCE-st. Aga, saa aru, ma ei usalda venelasi. Mitte kunagi ei tohi teha seda viga, et usud, mida nad räägivad. See, kui nad väidavad sulle, et nemad on head venelased — need on lihtsalt sõnad. See ei anna mingeid garantiisid. Milline on tõenäosus, et nad on Vene Föderatsiooni eriteenistuste palgal? Kes garanteerib, et Venemaale naastes ei lekita nad seda teavet Venemaa julgeolekuteenistusele?

Venemaa on terroristlik riik; koletislik, vaevu jalul püsiv homunkulus. Neid ei koti üldse mitte miski; nad terroriseerivad ka oma kodanikke. OSCE ei tähenda minu jaoks mitte midagi. Lihtsalt mingid tüübid, kes sõidavad kuradi maasturites ringi, ja kogu lugu. Ma nägin Briti OSCE esindajat; ütlesin talle lihtsalt tere. Minu arust ei ole nad tegelikult oma tegevust kuidagi õigustanud. Minu jaoks... Kuidas seda nüüd öeldagi... Nad on kasutud. Pole vahet, kas nad on olemas või mitte. Nende ülesanne on jäädvustada juhtunut ja viia selle põhjal läbi juurdluseid. Uurida [rahvusvahelise õiguse] rikkumisi. Ja DRV on kõvasti rikkumisi toime pannud, aga mingil põhjusel pole neid ametlikult dokumenteeritud. Nad lihtsalt ei saa oma tööga hakkama, raisk. Ma ei saa aru, miks nad siin on. Nad on alatasa vahele seganud. See, et nad üldse siin on, on absurd.

Luhanski oblasti kontrollpunkt käesoleva aasta jaanuaris
Luhanski oblasti kontrollpunkt käesoleva aasta jaanuaris Foto: Alexander Reka

Minu hinnangul... Oletame, et need inimesed peaksidki maailmale näitama, et siin on jälgi Vene Föderatsiooni tegevusest. Aga millegipärast ei huvita neid, kuidas satuvad Donetskisse Venemaa liikursuurtükid, Gradid ja tankid. Sealsete söekaevanduste söest neid ju ei ehita. Me ei ole Avatari multikas, kus ütled «Tuli, maa, õhk!» ja mullast võrsub T-72. Või kivist golem. Nii palju, kui mina tean, ei ole mitte ühegi riigi kaevurid millekski selliseks võimelised. Aga neil on relvad, tankid ja loendamatu hulk rakettmürske. Miks pole seda olukorda lahendatud? Sa olid ka seal, sa nägid kõike oma silmaga. Nad keeldusid kangekaelselt dokumenteerimast sõjavarustuse liikumist Vene Föderatsioonist Donetskisse.

Ja isegi, kui nad seda teeksid, mis siis juhtuks? Tuleks skandaal. Aga see toimubki ju juba praegu! Raisk! Ma ei taha öelda, et nad peaksid meie — või nende — heaks luureandmeid koguma. Aga meie seisukoht sõja osas on ilmselge ja Venemaa on ligi kümme aastat järjest avalikult valetanud. See on bluff ja farss. Ühest asjast tuleks aru saada — ei ole võimalik kaheksa aastat järjest sõdida ilma, et sulle läkitataks laskemoona, et su tanke hooldataks ja remonditaks, et sind rahastataks, et sulle saadetaks täiendavat isikkoosseisu. Ükski Ukraina piirkond pole selliseks imeks võimeline, soovigu nad seda kui tahes kõvasti. On selge, et see kõik pärineb Venemaalt, mis tähendab, et nad rikuvad rahvusvahelist õigust ja sõltumatu riigi suveräänsust. OSCE teab seda väga hästi ja valetab ikka.

Mida sa arvad Saksamaa ja Prantsusmaa seisukohtadest?

Neil on naftajuhe juba nii sügaval sooles, et nad vaatavad kõigest mööda. Nad on elanud kaheksa aastat tegelikkust eitanud. Isegi seitsemaastane laps, kui tal ei ole just vaimupuuet, saab aru, mis toimub. Mul on neile riikidele üks oluline küsimus: kummas leeris te olete?

Hea küsimus. On sul rääkida ägedaid lugusid rindelt?

Üldiselt sõitis mul tol hetkel katus minema. Ma nägin tol päeval, kuidas lennuk üritab tabada ühtainsat [automaat-miinipildujat] «Vasiljokki». See oli pööraselt naljakas. Kujuta ette — ühtainsat prügikasti, mis maksab ehk 150 000–200 000 grivnat [5000–6500 eurot - toim.], saadetakse hävitama lennuk, mis maksab üle kümne miljoni dollari. Me hoidsime oma positsioone kuni keemispunktini. Kui algasid probleemid isikkoosseisuga, olime meie seal kogu aeg kohapeal ja säilitasime kaitseliini. Venelaste rünnakulained olid vahel sellised, tõeliselt naeruväärsed. Lihtsalt nende sõjafilmide peegeldus.

2B9 Vasilek ehk Vasiljokk
2B9 Vasilek ehk Vasiljokk Foto: Wikimedia Commons / ShinePhantom / CC BY-SA 3.0

Tääk toru külge ja rünnakule!

Just-just! Nad ründasid positsioone, mida Ukraina relvajõud olid juba aastaid enda käes hoidnud. Venelasid tulid lihtsalt tankides massiga peale. Mõtlesin, et ei tea, millal nad «Hurraa!» karjuma hakkavad. Siin, positsioonidel, ootavad neid ees aga tankitõrje-granaadiheitjad ja juhitavad tankitõrjesüsteemid. Meie poisid tegid nende tankid pihuks ja põrmuks; ainult rusukuhilad jäid järele. Nii et üldiselt me tõepoolest võtsime neid vastu lilledega, ainult et mitte sellistega, mida nad lootnud olid. Ja nii lohistasid nad iseendid lollilt, mõtlematult, avalikult surema. Ja sa mõtled, et mida vittu? See on nii rumal, et tundub kahtlane. Neil oli meie positsioone rünnates arvuline eelis. Need olid erasõjaväelased, legendaarne Wagneri grupp — needsamad, kes sõdisid ka Süürias. Ma arvasin, et see kujuneb «lõpubossi-lahinguks». Paljud meist kartsid neid päris tõsiselt; olime näinud videoid, kus Wagneri sõdureid kujutati hullumeelsete jõhkarditena.

Mina ja mu kamraadid võtsime seda asja veidi teisiti. Kui nägin pilte Wagneri jõmmidest täisvarustuses, mõtlesin: «Raisk, kus neil on alles nodi!» Neil on nii palju kallist varustust; küll ma saan alles raha kokku hoida! Wagnerlased teavad varustuse hankimisest üsna palju; nad ostavad kaitseveste ettevõtetelt nagu 5.11 Tactical. Nägin isegi Ferat — see on sama taktikaline vest, mida ma ise kandsin. Neil on pikk nimekiri kogu laskemoonast. Mõtlesin, et, kurat küll, pidin ma selle kõik endale ise ostma, kui selline Wagneri tolvan tuleb ja annab selle mulle ise tasuta kätte. Üritasin neid tulistades isegi näkku tabada, et hiljem oleks lihtsam vereplekke maha saada. Regulaarväelastel, va nõmedikel, olid ainult head kõrvaklapid — Peltorid — ja kolmanda põlvkonna kiivrid, ilma kõrvakaitseteta. Ja Ameerika taktikalised prillid. Kõik muu oli Venemaal toodetud pask.

Nende vormid on nii koledad. Vabandust, ma pole selle teema nüanssides pädev, aga need näevad lihtsalt kohutavad välja.

Ära ütle nii! Need on kõige parema väljanägemisega vormid üldse. Nende värvuskombinatsioon teeb neist optilises sihikus nii lihtsad sihtmärgid, et sul ei ole õigus. Me peame alati kinnitama, et need tüübid näevad väga coolid välja. Muidu nad mõistavad oma eksitust ja parandavad seda, mida ei saa lasta juhtuda.

Arusaadav. Ma tahtsin öelda, et kas pole neil väga head, lausa tippklassi vormid. Neid lihtsalt polegi silmaga näha!

Jah, nagu vaimud. Nähtamatud tondid.

Kuhu ma jäingi? Ah, jaa, see kuradi sõda... Jah, kui me poleks neid päevi üle elanud, oleks olukord Azovstalis võinud alata varem. Ma ei taha öelda, et meid tuleks selle eest kätel kanda. Me lihtsalt mõistsime, et kui meie lüli selles ahelas murdub, on meie positsioonidega kööga. Meie selja taga oli Mariupolisse viiv maantee, «elutee», nagu orkid seda nimetavad. See tuli ära kägistada, ja me pidime sellest kõrist kümne küünega kinni hoidma. Nii et me teadsime, mille nimel me võitleme, mille nimel oma positsioone kaitseme.

Ma räägin sulle veel burjaatidest, wagnerlastest ja separatistidest. Me hävitasime neid mitmes laines järjest, ja ma läksin välja lootuses koguda nodi wagnerlastelt, ja leidsin ainult kehva paska. Raisk, see ajas mind nii närvi! Olin lootnud peavõidule. Nende taktikalised vestid olid kohutavad, turvis plastmassist. Täielik sõnnik. Ja ma sain sealt kahjuks ainult neli Wagneri grupi embleemi; need jäid mul selle vesti külge, mis ära põles. Aga point polnud selles; vahet pole, ma saan neid tulevikus juurde. Ja siis need kuradi burjaadid: «Vennas, ära tulista! Ma olen õppusel! Ei! Ei!» Kui esimesed lained neid kasti taoti, olid nad valmis relvad maha viskama, nagu nood mobiliseeritud separatistid. Nad said aru, et pole muud kui kahuriliha, kes ei tea, mida peale hakata.

Mida sa arvad idapiirkonna separatistidest?

Mingis mõttes tunnen ma neile isegi kaasa. Paistab, et tegemist on endiste ukrainlastega, aga teisalt on neil miljon võimalust vältida otsest osalust DRV relvajõududes. Nad ütlevad, et neid pannakse vangi, kui nad üritavad DRV väeteenistusest kõrvale hoida. Noh, kui suurem osa separatiste keelduks võitlemast ja läheks vangi, siis meie võtaksime need vanglad tagasi ja laseksime nad vabaks, et nad saaksid edasi elada nii, nagu tahavad. Nad on ise valmis selles pasas elama; nad on elanud selles lootuses, et kunagi on elu Donetskis nagu Moskvas. Aga tuleb välja, et ei ole. Tuleb välja, et neid pole tarvis kellelegi, ei Ukrainale ega ka Venemaale. Nad tõmmati haneks ja nad pole sellest kaheksa aasta jooksul aru saanud.

Kui nägin kogu seda paska ja karja segaduses inimesi, kes tahtsid mind maha tappa, mõistsin, et kuu ajaga jahvatame me nad pulbriks nagu veski. Aga selle juures olid mõned «agad» — varustus ja suurtükivägi. Neid nimelt ei olnud. Mina leian, et see oli meie valitsuse süü, kuna valitsus soovis väga eirata venelaste viibimist Donbassis ja vältida iga hinna eest mis tahes konflikte, samal ajal omaenda sõjaväge korralikult relvastamata. Nad ei olnud selliseks pauguks valmis. Nii et neist suurtükimürskudest, mis meil olid, ei piisanud kaugeltki venelaste ees eelise saavutamiseks. Meil olid suurtükid, aga polnud mürske. Täielik bardakk! Aga samal ajal levivad kuulujutud, et Donbassis on kõik juba pikka aega rahulik olnud. Ma mäletan, et lugesin uudiseid ja läksin täiega marru. Meie suuna kohta kirjutati, et meil toimuvad siin «laisad suurtükiduellid» ja et olukord pole võrreldavgi sellega, mis toimub mujal, ja et «kõik on kontrolli all».

Mitte miski ei olnud kontrolli all! Kes, kurat, seda otsustas? Sa olid seal minuga koos; sa nägid neid «suurtükiduelle», eks? Kas sa tead, mida sõna «duell» üldiselt tähendab? Mis on selle kontekst? See käib nii, et üks meest tulistab ja teine tulistab vastu. Aga meil ei käinud see nii; meid tulistati esimesest, siis teisest, kolmandast, neljandast... kuradi VIIETEISTKÜMNENDAST suurtükist, ja meil polnud midagi, millega neile vastata; võisime ainult mõelda: «See on küll põrguvärk! Ma väga loodan, et leian sügavama keldri.»

Kui meil oleks olnud tehnikat ja suurtükimürske, oleks sellest võinud kujuneda murdepunkt. Oleksime saanud kogu selle platsi kiiresti puhtaks lüüa. Aga tehnika ja mürsud sattusid kusagile mujale — õigus küll, Kiievi lähistele. Ära saa valesti aru; ma leian ka, et pealinna kaitsmine on vajalik. Seda otsust oli vaja, sest kui pealinn langeb, on meiega kõik. Zelenskõi vahetatakse kiiresti välja selle vampiiri Medvetšuki vastu. See stsenaarium on ilmne isegi algkooliplikale. Ja me saime aru, et see on õige, pealinna peab kaitsma. Aga kui näed, kuidas Kharkiv lihtsalt upub tulle, ja Mariupol...

Zelenskõi, muide, vallandas Kharkivi kaitsmise eest vastutanud isiku. Küllap see oli õige otsus.

Küllap... Siin on palju venemeelseid elemente, ja minu info pärineb otse nende sõdurite suust, kes seal, nendes piirkondades rügavad; nemad kommenteerivad seda nii. Kherson, Melitopol, Zaporižžja ja Mõkolajiv — sisuliselt on venelased juba seal kohal. Samuti Donbassis. Me olime seal, raisk, aga kõik olid ametis Kiievi kaitsmisega. Ma mõtlesin, et jumal küll, kui me kõik selle siin kaotame, ei ole ka Kiievil enam mingit mõtet. Ukraina ei oleks enam riik. Mis mõtet on kaitsta pealinna, kui enamik suurematest regioonidest on läinud? Ma ei süüdista kedagi; ma saan aru, kui keeruline see on. Ma olen lihtsalt vihane.

Selge see, et pealinna kaitsmine on hädavajalik, aga muud piirkonnad vajavad samuti kaitset. Igas suunas. Me oleksime saanud venelaste rünnakulained tagasi tõrjuda. Paraku oli selleks, et see kõik saaks toimida, vaja ressursse. Ja siis me nägimegi, milliseid tülgastavaid tagajärgi oli kaasa toonud meie sõjaväe korruptiivne «kuivendamine» enne Venemaa ekspansiooni, aastast aastasse järgnenud korruptiivsed skeemitamised. Need kollaborantidest agendid teadsid seda; sellepärast Venemaa ründaski. Jutud sellest, et meil olid Javelinid ja NLAW-d [tankitõrjerelvad]... Usu mind, ma nägin kogu oma üheksakuuse tuuri ajal ainult ühel korral ühtainsat Javelini — vilksamisi kellegi autos.

Meile ju ilmselgetel põhjustel ei öelda, kui palju milliseid relvi on kohale jõudnud.

Ja meile ei öelda ka, kellele neid relvi jagatakse. See on ju täielik nonsenss. Kui teatud positsioon on kujunenud keemispunktiks... Kui meie üksusel oleksid olnud Javelinid nendel positsioonidel, kus meie kaitse vastu pani, oleksime saanud kaevikutest nende tanke kuni kahe kilomeetri kauguselt maha võtta. Ja selleks pole vaja väga pingutada — Javelin on varustatud isesihtimisseadmega. Nende tankide mahavõtmine seal oleks andnud meile võimsa eelise, oleksime saanud nende positsioonid endale ja tunginud kaugemale, blokeerinud selle arteri, nende «elutee». Aga ei läinud nii. Tol hetkel needsin ma kogu maailma. Võitlesime sovjettide vastu nõukogude relvadega. Mitte seda ei olnud meil siis vaja.

Ma sain aru, et olen sattunud olukorda, kus ma pean toime tulema sellega, mis mul siin ja praegu olemas on. Sul tuleb hakata kuradi balletitantsijaks ja leiutajaks, kui tahad need värdjad ära tampida ja pikendada sellega 18-aastaste piimahabemete elu, kes tulid teenistuses lepinguga, aga ei saa aru, miks nad üldse sõjaväes on ja mis siin juhtuda võib. See ongi sõjaväe ülesanne ja meie sektoris vastutame selle eest otseselt meie.

Ausalt öeldes, nii kummaline, kui see ka pole, ei olnud ma ise meie noortest reameestest sugugi vähem pabinas. Iga päev tundus mitme kuu pikkune; võimatu on seda millegagi võrrelda. Kogu 2014. ja 2015. aastat koos ei anna võrrelda üheainsa nädalaga 2022. aasta märtsi alguses. See oli totaalne kaos. Tolsamal esimesel korral, kui ma nägin, kuidas kuradima lennuk üritab tabada ühtainsat suurtükki, istusin ma maha ja mõtlesin: «Täitsa persses, milline hullumaja.» Kui suur peab olema venelaste hirm selle üksiku kahuri ees, et nad lennutavad taevasse mitukümmend miljonit dollarit maksva lennuki? Saad sa aru, meie poisid oleksid võinud selle suurtüki lihtsalt maha jätta ja põgeneda ja pärast teenistusse naasta. See poleks kellegi jaoks eriline probleem olnud. Aga kui meie suurtükk võtab samal ajal maha nende lennuki, siis see on lihtsalt tore. Putin kulutab nii palju raha totaalsele idiokraatiale. Kas te tõesti kavatsesite meist niimoodi jagu saada?

Tore oleks, kui nad samasuguse taktikaga jätkaksid.

Ja siis suundus see lennuk nende endi positsioone pommitama. Ma plaksutasin käsi. Nad vaippommitasid iseenda positsioone. Alguses arvasin, et nad olid sihtmärgiks valinud meie positsioonid, aga siis võtsid meie omad sealtpoolt ühendust ja mu sõber rääkis, et venelased olid enda positsioone pommitanud ja siis minema lennanud. Me isegi ei tulistanud nende lennukit alla. Ma olen rääkinud radariluure meestega — nad tegelevad kopterite side segamisega, raadioside pealtkuulamisega, jne. Nad rääkisid, et venelastel on seal täielik põrgu majas. Neil pole enam mingit aimu, kellega, kuidas ja kus võidelda. Pole kvaliteeti. Peaasi, et saaks midagi õhku lasta; tegelik tulemus pole oluline.

Kui me nende [sõjalennuki - toim.] Su-34 järgmisel päeval oma Igla’ga [N. Liidus välja töötatud infrapuna-sihtimissüsteemiga pind-õhk-tüüpi juhitav rakett - toim.] alla tulistasime, hakkasid neil püksid püüli sõeluma ja nad hakkasid rakendama rohkem maapealset tehnikat.

Venemaa on terroristlik riik. Üks asi, mis mulle kõige tugevamalt mällu on süübinud, on üks vana naine, kelle eest me hoolt kandsime. Meie luureüksus oli seal laagris. Käisime sealt ülesandeid täitmas, mitmes eri suunas, enamasti tungides sügavale vaenlase territooriumile. Meist paar maja eemal elas vana naisterahvas, keda me kordamööda abistamas käisime. Ta praktiliselt ei saanud käia; isegi kilpkonn liikus kiiremini kui tema. Andsime talle oma varudest süüa, tõime kaevust vett, tegime üldiselt, mida saime, et abiks olla. Meil oli temast kahju. Ta oli seal jumala üksinda, keegi ei üritanudki teda evakueerida.

Ja kuidas seda sõja ajal tehagi?

See ei ole küsimus mitte mulle ja minu kolleegidele, vaid valitsusele endale. Nad oleksid pidanud selle peale varem mõtlema. Nad lahendasid probleemi lohakalt ja jätsid sellised inimesed evakueerimata.

Aga mu jutu mõte oli, et need venelased, kes ennast suisa vabastajateks nimetavad, tulistasid seda küla Gradidega ja tegid selle vana naise maja maatasa. Ta põles seal elusalt, ei pääsenud välja. Tema maja tabasid mitu suurekaliibrilist raketti. Kujuta ette, kui lihtne on abitut inimest sekundi murdosaga tolmuks muuta... Tol hetkel tundsin ma end samamoodi nagu siis, kui nägin kaheksa aastat tagasi ülikoolis langenud sõprade pilte. Järjekordselt surin ma sisimas.

Vabastajad? Ei, seda nad ei ole. Venelased on inimsööjad röövritsikad, kes levitavad ainult piina.

Tõlkis Mart Kalvet

Tagasi üles