PAASTUAEG 2.0 ⟩ Miks elavad juudid aastal 5783, moslemid aastal 1444 ning kristlased aastal 2023?

Oleme harjunud teadmisega, et täna on üks nädalapäev seitsmest, selle või tolle kuu nii mitmes päev, et aastanumber on 2023 ja 365 päevaga jõuab see lõpule ning 31. detsembri õhtul loeme sekundeid, et keskööl uude aastasse liikuda. Et iga nelja aasta järel lisame kalendrisse ühe lisapäeva, sest muidu läheb asi 100 aastaga vaat et terve kuu jagu nihkesse. Kõik on loogiline, aga miks on nii, et juudid elavad aastal 5783 ja moslemid aastal 1444, miks osadel on aastas 12 kuu asemel 13 kuud ja millal algab päev – kas õhtul või hommikul?

Paastukuu esimeses artiklis oli juttu moslemite ööpäeva jagunemisest viie palveaja vahel: paastumise lõpetab päikeseloojangu palvus, sellele järgneb öine palvus, paastumist peab alustama koidukuma palvusega ning keset päeva on lõunane ja pärastlõunane palvus. Ilmselgelt vaatame me neid aegu spetsiaalsetest äppidest ja lehtedelt, ent ideeliselt saaksime hakkama ka puhta visuaalse vaatlusega – päikeseloojang ja koidukuma, öö või päeva keskpaik, pärastlõuna on päeva keskpaiga ja loojangu vahelises keskpaigas ning seda saaks ka varjude järgi näha, kui kella ei tea. Sellistel empiirilistel vaatlustel baseeruv teadmine aktiveerub eriti võimsalt ramadaani paastukuul.

Ma tean väga hästi, et kell on hetkel nii palju, päikeseloojanguni on jäänud x arv minuteid, et täna on 20. (vms) paastu päev ja et ma võin seeläbi arvutada, kaua pean ma veel täna või sel kuul nälgima. Samas on ka momente, kus ma vaatan pärastlõunal taevasse ja näen päikest, sean käe sirgelt enda ette ja vaatan mitme sõrme kaugusel on päike orientiirist – olen avastanud, et üks sõrm on umbes 15 minutit ja võin sellega arvestada päikeseloojangu aega.

Samamoodi võin ma vaadata öösel taevasse ja kuu järgi arvestada aega – täiskuu on praeguseks juba möödas ning kuuketas on paremalt poolt veidike kõhnemaks tõmbunud. Poolkuu puhul oleks paastukuu lõpuni aega umbes nädal, praegu veidike rohkem. Ma tean vaatluste põhjal, kui kaugel on paastu lõpp, nii tänase päeva kui ka terve kuu oma.

Ramadaani ajal olen ma kohal, selles hetkes, ma tean, kus ma asun kosmilises ajas, planeedilises ajas. Palvetades sean oma sihi lõunasse, Põhjanael on kuklas ja seejärel mõned kraadid vasakule, 151 kraadi põhjast. Ma olen kaugel põhjapoolkeral, ent ma tean, et mitme tuhande kilomeetri taga, metsade ja põldude, jõgede ja vahemerede, iidsete linnade ja kõrbete taga on linn.

Ma näen, et selles linnas on tuhandeid inimesi, et seal on valgest marmorist plaadid ning ottomanide ja saudide ehitised, et nende ehitiste keskel on kuldse tikandiga musta kangasse mähitud maja, kuldse veerenni ja ustega kuubikujuline maja, Jumala maja. Ma olen seal käinud, ent asun nüüd tuhandete kilomeetrite kaugusel, koduses hüperborea liminaalses asukohas-paigas-maa-alas.

Ma lokaliseerin ennast selles kosmilis-planetaarses aja ja ruumi punktis, suhtes Jumala majaga, ma olen kohal nii ajas kui kohas, ses hetkes ja ses kehas. Nende hetkede nimel, kohalolemise tunnetamise hetkede nimel olen ma nõus paastuma aastaid.

Foto: reddit.com

Alustame faktidega

Me elame planeedil Maa, mis pöörleb ümber oma telje ja teeb täispöörde 24 tunniga ehk ühe ööpäevaga. Vähemalt nii oleme me kokku leppinud, et me nimetame seda aega tundideks ja neid tunde jagame väiksemateks ajaühikuteks. Meie planeet asub päikesesüsteemis, mille keskmes on täht, mida me teame nimega Päike, ja meie planeet teeb selle tähele ringi peale 365,24 ööpäevaga. Selle 0,24 tõttu on meil iga nelja aasta järel liigaasta, et saaksime omadega nulli.

Lisaks on meie planeedil kaaslane nimega Kuu, mis näib meile osa ajast sirbina ja vahepeal täiskettana või kaob üldse ära. See sõltub sellest, mis asukohas Kuu on võrreldes planeedi Maa ja tähe Päikesega ning seda nähtust nimetatakse kuufaasideks. Aega kulub erinevate faaside nägemiseks 29,53 ööpäeva ehk noorkuu sirp peaks ideeliselt olema nähtav iga 29 ja poole päeva tagant. Need kõik on faktid, ent koheselt peame me aru saama, et need faktid on kõik suhtelised – mõisted tund, päev ja aasta võiksid teistsugusel planeedil ja päikesesüsteemis olla hoopiski muud.

Planeedi Maa faktidest me üle ei hüppa, aga ka siin võivad inimesed hoopiski teistmoodi aega arvestada, rajada selle muudele põhimõtetele, kui me sellega harjunud oleme. Näiteks oleme me harjunud päikesekalendriga, aastaga, mis on 365 päeva pikk ning jaotatud 12 kuuks. Me elame aastal 2023, sest oletatavasti aastal 0 sündis meie jaoks oluline isik – prohvet Jeesus. Aga see võiks olla ka täiesti teisiti.

Näiteks elavad juudid aastas 5783 ning vahel on neil 12 kuu asemel 13 kuud, et ühildada päikesekalendrit kuukalendriga. Kuukalendri ja päikesekalendri ühildamine on suht huvitav skeem, murdarvudega sina peal olev isik saab hakkama, aga veits lollimatele jääb tuumafüüsikaks. Aasta 5783 on arvestatud loomisest – eKr/pKr asemel käib selle juurde AM ehk Anno Mundi ehk maailma aastal –, sellest hetkest, kui Jahve lõi maailma, eraldas maa ja taeva, öö ja päeva, piibli esimene lehekülg ühesõnaga.

Islamimaailm elab aastas 1444 ja selle juurde käib AH ehk Anno Hegirae ehk hidžra/lahkumise aasta – aja arvestamine algas sellest, kui prohvet oli sunnitud lahkuma ebajumalate kummardajate käes olnud Meka linnast 622 aastal pKr. Heade arvutamisoskustega lugejad näevad koheselt, et siin on mingi kala sees – 622 ja 1444 annavad kokku 2066 ja 43 aastat on kuskile haihtunud (või juurde lisandunud, oleneb vaatevinklist). Vahe on põhjustatud asjaolust, et islamimaailma kalender ei põhine päikesel, nagu läänemaailm sellega harjunud on, vaid kuukalendril ehk kuufaasidel.

Kuufaaside pikkuseks on 29,5 päeva ning seega on 12-kuune lunaaraasta enamasti 354 päeva pikkune (on ka päev lühem-pikem variante). Islamikalendri aasta on 11 päeva lühem kui päikesekalendril olevate maade oma ning seetõttu on ka näiteks ramadaan igal aastal erineval ajal – aastal 2015 algas paast 18. juunil ning kaheksa aastaga on see liikunud 23. märtsi peale. Aastal 2031 algab ramadaan aga 14. detsembril. See detsembrikuu ramadaan saab lahe olema: ärkad kell 13.00, palvetad ja uimerdad niisama ringi ning kell 15.30 võid ahjukartuleid ja hapukapsast mugima asuda.

Justkui sellest veel vähe oleks, et moslemid teisel aastaarvul elavad ja aega päikese asemel kuuga arvestavad, algab ka päev teisel ajal. Uus kuu algab noore kuusirbi silmamisega õhtul – esimene paastupäev oli sel aastal 23. märtsil, ent ramadaan algas 22. märtsi õhtul, kui nähti kuusirpi. Sel aastal on ramadaan arvatavasti 29 päeva ja kõigi eelduste kohaselt nähakse uut kuusirpi 20. aprilli õhtul. Ilmselgelt on seda kuufaaside asja võimalik välja kalkullida, ent traditsiooniliselt peaksid moslemid seda ise omaenese silmaga nägema. Miks? Sest Allah on ju nii kõikvõimas, et kui ta tahab, siis ei ole seal taevas kuusirpi, olenemata geniaalseimate matemaatikute parimatest arvutustest.

Kuu- ja päikesekalendrid ühildumas

Loomulikult on päeva alguse puhul tegemist suhteliselt triviaalse erisusega, ent ometigi on selles omajagu sügavust – me eeldame, et mingid asjad on iseenesest mõistetavad, aga miski ei ole siin maailmas seda. Tänapäeval algab läänemaailma jaoks päev keskööl, kell 00.00 ja lõpeb kell 24.00. See on paika seatud kella ehk meie endi loodud ajaaparaadi järgi ning hälbib koheselt looduslikest ajamõõtmetest, sest too keskpunktiks olev kesköö on seda vaid inimtahtest. Moslemid ei ole ainsad, kelle päev algab enne keskööd ja on seotud taevas toimuvaga – ka juutide jaoks algab päev õhtuga.

Kuigi juudid ja moslemid on hetkel vaenujalal, siis oleme me tegelikult imelikult sarnased ning mitmed asjad on täiesti üks ühele. Näiteks paastuvad juudid samamoodi kui moslemid, lisaks toidule ei tarbita ka vett ehk tegemist on kuiva paastuga. Erinevus tuleb välja eelkõige ajalistes mõõdetes – juudid ei paastu kuu aega järjest nagu moslemid, vaid mõned päevad aastas, kuid see-eest kestab see terve ööpäeva ehk päikeseloojangust järgmise päeva õhtuni. Siinkohal peab mainima üht asja, mida tihti seostatakse islamiga, kuigi tegemist on puhtalt juudiusu reegliga – paast lõpeb öö saabumisega ehk siis, kui taevas on näha vähemalt kolme tähte (moslemitel päikeseloojanguga).

Juudikalendri üheks eripäraks on kuufaaside ja päikesekalendri ühildamine, mille tulemusel tekib lunisolaarnekalender, mis osalt järgib kuufaase, ent lisab vastavalt vajadusele lisakuu, et kalender ei hälbiks päikeseaastast ega aastaaegadest. Selline kalender ei ole üldsegi haruldane ning see on kasutusel mitmes Aasia riigis või Aasias levivate usundite juures.

Ka paljud iidsed kultuurid kasutasid sellist kalendrit ning võimalik, et araablaste hulgas oli see samuti levinud, sest osa islamikalendri kuude nimedest viitavad aastaaegadele – näiteks Rabiʿ al-ʾAwwal nimeline kuu tähendab 'esimest kevadet'.

Foto: Halal Humour Facebooki leht

Kuu ja päikene mõjutavad ka kristlaste paastuaegu ning ma arvan, et ülestõusmispühade kuupäeva selgitamine on väga huvitav näide – ülestõusmispüha on esimesel pühapäeval, mis järgneb täiskuule, mis järgneb kevadisele pööripäevale.

Ei saanud aru? Vaatame selle aasta ülestõusmispüha: kevadine pööripäev oli 21. märtsil, esimene täiskuu peale seda oli 5. aprillil ehk kolmapäeval ning ülestõusmispüha 7. aprillil ehk pühapäeval. Ülestõusmisele eelneb 40-päevane paast, mis algab tuhkakolmapäevaga. Püha kuupäeva arvestamine on huvitav, sest siin on koos kolm erinevat tasandit: meil on kevadine pööripäev, mis on otseselt seotud päikesekalendriga, täiskuu lunaarkalendriga ning otsa veel nädalapäev, mis on seotud… inimkultuuriga? Jumalaga? Jumaliku maailma loomismüüdiga?

Kui kuu on enamvähem lunaartsüklist tuletatud ja solaarkalender päikese liikumise ning pööripäevadega seotud, siis nädal on selles seltskonnas tsipake ebardlik ja tehislik. Ideeliselt on ta seotud kuufaasidega, mis jaotuvad ilusti neljaks nädalaks ehk 28 päevaks, kuid sellele lisanduvad koheselt 1-2 kuuloomise päeva ning süsteem läheb taas lappesse. Nädalaid on olnud ka teistsuguste päevade arvudega, näiteks 8-päevane Vanas-Roomas ja 10-päevane Vanas-Egiptuses. Ent viimase paari tuhande aasta jooksul on just 7-päevane nädal, mis eksisteeris juba iidses Babüloonias, muutunud standardiks ka maades-kultuurides, mis ei põhine aabrahamlikel usunditel ja sellega seoses Vana Testamendi loomismüüdil.

Paastumiseks sobivad nädalapäevad

Eelnevas kahes ramadaani artiklis olen ma maininud peamiselt ramadaani ja kristlaste kevadist paastu, ent neile lisaks on ka teisi aegu, mil nii moslemid kui ka kristlased paastuvad, ja mõlemi puhul on konkreetseid nädalapäevi paastumiseks. Kristlaste seas on tavaks paastuda kolmapäeviti, sest siis reedeti ja vangistati prohvet Jeesus, ning reedeti, sest siis löödi ta risti – tegemist on kurbade sündmustega, mille mälestamiseks paastutakse. Moslemite hulgas on tavaks paastuda esmaspäeviti ja neljapäeviti ning seda sel lihtsal põhjusel, et prohvet Muhamedil oli tava paastuda neil nädalapäevadel.

Siinkohal peab lisama seda, et islami kohaselt ei ole pühapäev kõige püham päev ning üldpalvus toimub reedeti – esmaspäeva võiks näha läänemaailma seisukohalt pigem kolmapäevana ning neljapäev on justkui laupäev. Sellele juurde võiks kõrvutada teadmise, et üldiselt kristlased ei paastu pühapäeval, sest see on osalt puhkepäev ja püha päev juba Vanast Testamendist, teisalt jällegi on see püha, sest prohvet Jeesus tõusis sel päeval surnuist. Sarnane loogika on ka moslemite seas: ramadaanile järgneb püha nimega Eid al-Fitr ja sel päeval ei tohiks inimene paastuda, sest tegemist on pidupäevaga.

Eelnevas kahes artiklis sai mainitud ka põhjuseid mitte-paastumiseks, millest peamisena võiks välja tuua füüsilise ja ka vaimse suutmatuse (haigus, kehaline olek jne) ramadaani ajal paastuda. Lisaks on paastumist lubatud murda reisil olles ja ka sõda pidades. See tõik võib muutuda aga kohati koomiliseks «seaduselüngaks», nagu kirjutab Annemarie Schimmel:

«Mõni modernistlik poliitik, näiteks Tuneesia president Habib Bourghiba, on üritanud kuulutada töö vabrikutes või mujal «pühaks sõjaks nälja ja vaesuse vastu» (sõja ajal paastumist ei nõuta), et sel viisil teha töötavatele inimestele paastupidamine kergemaks.»

Annemarie Schimmel«Islam. Sissejuhatus» 2001, lk. 38

Habib Bourghiba elas teistsugusel ajastul ning sellised «innovatiivsused» on tänapäeval pigem taunitud. Põhjus, miks ma selle näite sisse tõin, on see, et meie arusaamine tööst, puhkusest ja pühadest on pidevalt ajas muutuv. Jah, me oleme nii solaarse, lunaarse või lunisolaarse kalendri puhul asja suht paika saanud, 7-päevase nädala enda elukorralduse aluseks seadnud (vt tööpäevad ja nädalavahetus). Aga asjad võivad ka alati muutuda. Näiteks sai kunagisest 6 tööpäevast 5 – mis juhtub, kui sellest saab 4? Kas me lähme 3-päevase nädalavahetuse peale?

Kõik see numbritega mässamine on väsitav, kell on palju ja ma peaks enne edasi paastumist midagi sööma. Ramadaani lõpuni on jäänud veel 9 päeva, kuu taevas ütles ka nii. Võimalik, et paljude jaoks on kõik see kalendrite ja ajaarvestamise erinevus üks suur tüütus ja segadus. Minu jaoks pole see arusaamatu ega keeruline, vaid miski, mis rikastab ja pakub tegevust, mõtteainet inimeseks olemise üle.

Tegelikult ei ole me üldse erinevad, sama planeet ja seda ümbritsevad taevakehad, samad silmad neid vaatlemas ja nende järgi enda asuaega ning -kohta leidmas. Fookus on lihtsalt teistsugune ja erinevate tahkude nägemiseks peab oskama seda manuaalselt ümberseadistada.