100 LÕUGA ⟩ Nr 17-18. Sego-Vallo ja Mr Kokaiinas – pinnapealsed värdjad peavadki peksa saama

Mulle meeldib jälgida ja vaadelda inimesi, olen seda teinud ilmatuma pikalt, enne kui teadsin seda antropoloogiaks nimetada. Ka lõuksitamist annab antropoloogiliselt vaadelda. Eks vähe arenenud debiilikuid peab ka uurima.

90-ndate lõpu ja 2000-ndate alguse Väike-Õismäe oli tore koht üleskasvamiseks: kool oli kiviviske kaugusel, kivi oli rahaviske kaugusel, putkast sai lahtist tobi osta ja paralleelklassivend oli Bemmi-Kristjan. Lisaks sai teha kõvasti sporti, näiteks vene kampade eest ära või neile järele joosta. Lapsed olid sõbralikud ja sõbrad lapselikud. Mida sõbralikum tüüp, seda lapselikum hüüdnimi.

Minu hüüdnimi oli Sifka ja mul oli ka teisi sõpru toidunimedega. Tihti oli hüüdnimeks pärisnimi, millele on lisatud omadussõna. See on suht okei, kui sul klassis kolm Madist, siis üks on Paks-Madis, teine Pikk-Madis, kolmas Sitanäpp-Madis. Jamaks läks enamasti siis, kui omadussõnaks oli «hull» või, mis veel hullem, «sego».

Tänapäeval on veidike keeruline kedagi Hulluks või Segoks kutsuda, isegi mingid tattninad teavad, et on olemas igasugused häired ja vaimsed probleemid – kellel sõber saab tablakaid, kellel lempar youtuber on woke'iks koolitanud. 90-ndate lõpp ja 2000-ndate algus oli selline aeg, et klassiõed ütlesid ilma igasuguse süümepiinata: «Mine arene veits, mingi taun oled või?» Selline aeg, et sul kindlasti oli üks tuttav, keda kutsuti Hulluks-[sisesta nimi], ja praegu mõtled, et jessas, ta oli ju täiesti spektri peal, võimalik, et konkreetse puudega, ja ta vanemad lasid tal meiesugustega õues hulkuda.

Üks hetk sattus tutvusringkonda Sego-Vallo nimeline tüüp, reaalselt kuskilt kännu alt lampi tekkis Õikale. Hulludega on tihti tunne, et ei tahaks neid niisama mõnitada, nagu kahju või nii. Segodega seda ei ole. Ka Sego-Valloga ei olnud seda «mul natuke kahju sellest vaimse puudega poisist»-mõtet. Ei, Sego-Vallo oli värdjas, kelle käed vehklesid iga asja peale, naeris peenikese häälega, kui oli kellelegi ilmaasjata vastu lõugu andnud, käitus tütarlastega väga inetult ja oli muidu selline konkreetne alaealine türapea.

Standardne magalamaterjal, võta Sego-Vallo ja viska Bemmi-Kristjanit. Nad tegelikkuses lävisidki samas seltskonnas, kuhu mul ei olnud asja. Ma olen alakast saadik õppinud selgeks oma sisetunnet tajuma ja seda järgima – mingi koht tundub liiga shady, kõnnin minema; mingid tüübid on kahtlased, hoian eemale; olukord tõotab sajaga kiiva keerata, lasen jalga. Sego-Vallost ja muust kaadrist hoidsingi eemale, nad ei osanud isegi diilida, rääkimata mingi hea nalja tegemisest, null kasu neist mulle.

Möödusid aastad, mille jooksul ma tegin teismeeast check-out'i, Õikalt check-out'i, läksin ülikooli ja tööle. Masuaegadeks olin oma otsaga jõudnud Swissoteli tööorjusesse ning Sego-Vallot nägingi ma uuesti 2008/9 paiku. Swissotelis olid vahel sellised huvitavad hommikused vahetused, et tööpäev algas kell 6.45 – see on üks kõige ebahumaansemaid töö alustamise kellaaegu, aga kõik sobis kokku, sest töö ise oli ka ääretult rõve. Igatahes pidin ma 6.45 ülikond seljas ja lips ees tööl olemiseks kell 6 Mustamäelt trolli peale hüppama. Kell 6 on selline aeg, et normaalseid inimesi siis ei liigu, ainult isikud, kes on elus valesid otsuseid teinud. Näiteks mina, kes otsustas hotelli tööle minna.

Siili peatuses tuli teine näide trolli peale – Sego-Vallo. Ta nägi samasugune välja kui mitu-mitu aastat tagasi: sama hõbekett, lühikeseks pöetud pea, õhuke spordijope ja teksased, veidike juurde võtnud ainult. Valge särk oli ka seljas, ent see nägi eriti võigas välja – kaelaaugust kuni nabani ilutses sel kolmnurkne vereloik. Ka ninast voolas Sego-Vallol veel tasapisi suppi. Mind märkamata istus ta maha, vangutas pead ühelt küljelt teisele ja pomises ülinukralt omaette: «Vallo, kuidas siis nii… Jälle said hakkama… Mida sa emale ütled…»

Sego sattus seltskonda, kus kätega vehkimist oskasid ka teised. Pean tunnistama, et mul ei olnud temast kahju ega tundnud ka kahjurõõmu. Ma ei mõelnud, et äkki ta õpib sellest või et paras talle. Mul reaalselt oli ja on siiani ükskõik, sellised vennad jäävadki käsi loopima ja tõmblema, emmega koos elama, kuni lõpuks paneb loodus neid tuttu. Antropoloogile veidike huvitavad isendid, ent lõppeks head vaid huumuskihi rikastamiseks.

Mõned päevad hiljem läksin ma uuesti tööle, seekord öövahetusse. Ligemale nädal aega enne olid hotelli ööbima tulnud üks noor Läti-Vene paar koos väikse lapsega. Tüüp tundus mingi ärikas olevat ning naine oli selline trofeekas. Nii trofeekas, et oli just tissidega opil käinud, isegi sidemeid ei olnud veel maha võetud, nagu tema paljastavate toppide alt näha oli. Sõber, kes neile check-in'i tegi, ütles, et need topelt D korvid olid suhteliselt segavad olnud – mitte, et ta neid liigselt passinud oleks, vaid need lihtsalt olid nii suured, et tungisid check-in'i ajal tema silmade ja arvuti ekraani vahelisse alasse.

Portjeed aga hakkasid tüüpi üsna kiiresti Mr Kokaiinaseks kutsuma – kerge viide nii tema Läti päritolule kui ka liigsele egoismile ja jutukusele.

Kõigile töötajatele sai üsna kiiresti selgeks, et selles peres oli midagi paigast ära. Näiteks ei suhelnud Mr Kokaiinas ja Pr Trofee kunagi omavahel sõbralikult. Nägin ise, kuidas nad pidevalt ainult tülitsedes respa letist möödusid. Tol õhtul, kui ma öövahetuses tööl olin, nägin neid samuti üksteise kallal närides respast möödumas. Ma olin selleks ajaks juba mingi viis aastat mööda erinevaid hotelle seda klienditeeninduskeikat teinud ning maailma ja siin elutsevate kõrgprimaatide rõvedusega juba harjunud. Ülejäänud õhtupoolik möödus klientidele check-in'e tehes ja öiseks auditiks valmistudes, kuni kuskil peale keskööd helises respa telefon: Mr Kokaiinase ja Pr Trofee tuba.

«Tere, Mr Kokaiinas, vastuvõtt, kuidas saab teid aidata?»

Loomulikult ei öelnud ma talle Mr Kokaiinas ja ei rääkinud mitte eesti, vaid inglise keeles.

«Tere, kas-kas… Kas ma saaksin… Kas saaksite jääd tuua?» küsis Mr Kokaiinas samuti inglise keeles.

«Jaa, loomulikult, kas soovite veel midagi?»

«Teate,» kostus peale kerget pausi. «Teate, ma tulen alla, las toateenindus toob vastuvõttu selle.»

Mul ja toateeninduse kutil oli tegelikult täiesti ükskõik, kust ta jää vastu võtab, toauksel või respaletist. Peale kõnet toateenindusse kostus üpris pea lifti kohale jõudmise tilin ning uksed avanesid fuajeesse. Liftist astus välja Mr Kokaiinas, kelle üks silm oli täielikult kinni taotud – punakas paistetus oli juba sinakat tooni võtmas ja nõnda jalutas ta nukralt leti äärde.

«Tere jälle, tead, ole hea ja anna mulle eraldi numbrituba,» teatas ta üpriski ennastsalgavalt häbistust peites.

«Loomulikult,» vastasin ma ilma kohkumata ja kokutamata.

Järgmisel hetkel tuli toateeninduse kutt jääkausiga ja nähes olukorda, võttis lobby baarist rätiku, mille sisse saaks Mr Kokaiinas jää susata. Vastne lähisuhtevägivalla ohver oli meile igati tänulik ja palus viimase asjana, et me Pr Trofeele tema uue hotellitoa numbrit ei jagaks. Sarnaselt Sego-Vallo suppi pritsivale ninnule ei tundnud ma ka midagi, nähes Mr Kokaiinase kinnipekstud silma – need olid tema kokaiinisegused valikud, mis tõid teda sellesse hetke. Need olid tema valikud, mille tulemusel oli tal naine, kes tundus alates tissidest kuni ajuni täiesti võlts ja pinnapealne, inimene, kes jätab Mr Kokaiinase maha, kui peaks leidma rikkama mehe.

See nina sissepeksmine ja rusikaga silmaauku saamine olid lõuksid, mida ei nähtud, ent sellegipoolest need juhtusid. Need juhtusid inimestega, kes võisid täiesti vabalt neid väärida, ent ma kahtlen, et need olid lõuksisaajatele õppetundideks. Pigem osa elust, nende elust, kes primaadist inimeseks arenedes ei oska endiselt midagi oma mõistusega teha. Vägivald on kurjast ja kurjus saatanast, õiglased otsivad kaitset kurjuse eest, mis pesitseb inimeste südametes.

100 LÕUGA

Elus võib juhtuda, et sõnadest ühel hetkel enam ei piisa. Neil harvadel juhtudel räägitakse asjad selgeks kätega ning sünnib järjekordne peatükk rahvafolkloori. Me tahame ypsilonis kokku koguda 100 sellist peatükki. Iga lõuga andmise puhul on olemas lõuga andja ja lõuga saaja ning ajakirjanduses tuleb ära kuulata mõlemad pooled.

Saada oma lugu, kus sa oled kas lõuga saanud või lõuga andnud, aadressile [e-mail]: mida sa ühest või teisest õppisid, kuidas tegi see sind paremaks kodanikuks ja mismoodi see sind veel tänaselgi päeval inimesena aitab. Kui oled olnud tunnistajaks mõnele eriti silmapaistva peksuloole, siis ootame ka neid lugusid. Loomulikult on avaldatud lood honoreeritud lood.

Lõuga andmise puhul ole ettevaatlik ning ära inkrimineeri ennast vabatahtlikult. Muuda identifitseeritavaid detaile või kirjuta juhtumitest, mis on kohtu silmis juba aegunud kuriteod. Aeg kaob, rõõmud jäävad!