SOOME NARKOPOLIITIKA ⟩ Õppetunnid arutust keelustamisest, tugevatest tugiteenustest ja hašišiäri ajanud narkopolitseinikust
/nginx/o/2023/06/07/15374740t1h5640.jpg)
7. juuni 2023, 16:11
…ehk uimastiennetuse ekspertkomisjoni koosseisus põhjanaabrit külastanud narkoregulatsiooniaktivisti rindepäevik tähelepanekutega maailma kõige õnnelikuma riigi pealinnast ning narkoennetus- ja õiguskaitsesüsteemide iseärasustest.
Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama ülestunnistusest, et olen juba mõnda aega kuulunud nii Eesti uimastitarvitajaskonna kui ka MTÜ-de LUNEST ja Ravikanep esindajana valitsuse ennetusnõukogu uimastiennetuse ekspertkomisjoni ridadesse. Tänavu mais võttis komisjon ette külaskäigu piiri taha – külalislahke Soome viksi pealinna Helsingisse –, et teha tutvust sealse uimastipoliitika meetmete, järelmite ja jõustamismehhanismidega.
Kolmapäeva hommikul kolmveerand tundi enne praami väljumist veokite pääslas käsi laiutades tänasin Emakest Kaost, et olin tema kommetest teadlikuna otsustanud kodunt pool tundi varem väljuda. Telefoni kaardirakendus oli mind juhatanud sadama reisijateveo D-terminali asemel kaubaveo-väravasse. Paarkümmend minutit läbi vihma vedrutamist, ja juba olingi oma vettinud tennistega ja üle kere ärevushigisena õiges hoones. Meie mansast viimasena toimetas ootesaalis sassis salli kallal Justiitsministeeriumi esindaja, kellega koos tõttasime pooljoostes Tallink Megastarile, kus ülejäänud seltskond meid juba lounge’is ootas.
Väljasõitu oli Eesti uimastipoliitika koordinaator Ain Peil ette valmistanud juba kuid; hulgast asutistest ja programmidest, mille vastu komisjoni liikmed huvi tundsid, oli sõelale jäänud valik, mis jagunes kahe päeva vahel. Esimese neist veetsime Soome Riiginõukogu koosolekusaalis, mille aknast paistis valitsusehoone, kus meie kohtumisega samaaegselt käisid ägedad koalitsiooniläbirääkimised. Meie võõrustaja Elina Kotovirta, kes tungivalt palus end mitte nimetada «narkotsaariks» (ingl drug czar – tiitel, mida riiklikku uimastipoliitikat tüürivatele ametnikele tihtilugu omistatakse), pidi päeva jooksul sageli reageerima pakilistele telefonikõnedele ja käima isegi korra üle hoovi valitsuse koosolekul mingeid asjaolusid selgitamas, mistõttu tema valmisolek samal ajal meie delegatsiooni vastuvõttu korraldada, taluda minusuguste reibaste kretiinide rumalaid küsimusi ja viimaks kannatada välja õhtusöök väsinud ja elevil Eesti narkoekspertide seltskonnas väärinuks ordenit.
Temaatilisi asutisi, ühinguid ja kampaaniaid on Soomes nagu muda
Poliitiliselt intensiivse olukorra ja kehva ilma tõttu jäid ära kohakülastused; selle asemel istusime, kohvitassid ja laktoosivaba juustuga sämpyläd nina all, suure ekraani ees ja suhtlesime spetsialistidega videosillatsi.
Alustuseks tutvustati meile üksipulgi Soome praegust alkoholi-, tubaka-, uimasti- ja hasartmänguennetuse süsteemi. Asjaolu, et aineliste sõltuvusriskidega samadel alustel käsitletakse ka käitumissõltuvusi nagu hasartmängurlus, sisendab lootust, et edumeelsemate riikide vastavad ametkonnad hakkavad nüüdisajal üha selgemalt mõistma, et sõltuvushäireid ei põhjusta mitte pelgalt sõltuvusained kui sellised, vaid eelkõige keerulised psühho-sotsiaal-bioloogilised tegurid, mis võivad ajendada riskikäitumisele mitmel muul moel lisaks uimastite tarvitamisele.
Muu hulgas saime teada, et Soome uimastitarvitamise ennetamise liidu EHYT jaoks on kõige olulisem sihtgrupp noored, kellele on loodud hulk programme ja sekkumisi nagu kohaliku tasandi ennetusmudel Pakka, mängusõltuvuse ennetamise programm Pelitaito, interaktiivne suhtlus- ja nõustamisplatvorm BuenoTalk ja vabatahtlike online-vanavanematega suhtlemise programm Muruset – ikka eesmärgiga tõsta ohtlike harrastustega alustamise iga ja vähendada kõikvõimalikke riskikäitumise vorme nagu hoojoomine.
Samas tegeletakse ka muude rahvastikurühmade kantseldamisega, nt karskete kogukonnakeskuste võrgustiku Elokolo ja ööpäevaringse tugi-telefoniliini kaudu, aga ka valitsusele mitmesuguseid seadusemuudatuse-ettepanekuid tehes. Lisaks koordineerib EHYT uimastite kuritarvitamise ennetamise võrgustikku EPT, kuhu kuulub ligi 60 sotsiaaltöö ja tervishoiuga tegelevat valitsusvälist organisatsiooni ning mille eestvedamisel viiakse läbi kampaaniaid nagu karskusele kutsuv Tilgatu Jaanuar, sõbralikku linnaruumi kujundav Linn Kõigile ja sõltuvustega kimpu jäänud inimeste suhtes sallivust kasvatav suhtlusvõrgupõhine hoogtööalgatus-laulukonkurss #eituomita (umbes «Ära mõista hukka, sest see võib juhtuda ka sinuga»).
Housing First: majutusprobleemi lahendus on tingimusteta majutusteenus
Soome, eriti Helsingi edu kodutuse praktilisel likvideerimisel on maailmas esile tõstetud juba aastaid. 2019. aastal kirjutas The Guardian, et tänu põhimõtte «Majutus ennekõike!» järgimisele on Soome ainus EL-i riik, kus kodutus väheneb – ja Helsingi üks väheseid pealinnu, kus kodutust enam praktiliselt pole.
Tingimusteta majutuse pakkumise süsteemiski tegutseb hulk asutisi. Paula Ahonen Helsingis ja selle ümbruses, Uusimaal ja Turus (ning järgmisest suvest alates ka Tamperes) tegutsevast sotsiaaltöö-osaühingust Sininauha («Sinine lint») tutvustas ühingu juhitavate majutusüksuste tegevust. Sotsiaalmajutust koos uimasteid tarvitavatele ja/või vaimse tervise probleemidega inimestele suunatud teenustega pakutakse neljas suures üksuses, millest vaid ühes kehtib range ebakainuse-keeld, ning mõnedes OÜ-le kuuluvates üksikkorterites. Keskeltläbi kasutab üks klient majutusteenust viis aastat, aga see pole range piir – nt Helsingis Ruusulankatu majutusüksuses elavad siiamaani kuus inimest, kes kolisid sinna üksuse rajamise ajal 2012. aastal.
See, kas ja kui palju majutusüksuses elutseja üüri peab maksma, sõltub hulgast parameetritest nagu tööga hõivatus, töövõimetustoetuse suurus, jne. Toest rentnikel puudu ei jää – nt sessamas Ruusulankatu üksuses töötavad kuus praktilise õendusharidusega majutusjuhendajat, kolm sotsiaaltöö bakakraadiga teenusejuhendajat, neli samuti õendusharidusega öist juhendajat, kaks õendusharidusega töötreenerit, medõde, tööterapeut ja töörühma juht, kes on ka üksuse juhataja.
Üksustes pakutakse võimalust üürida korterit tavalise üürilepingu alusel, töötada isikliku juhendajaga, kasutada individualiseeritud tugiteenuseid, osaleda kogukonna koosolekuil ning pälvida üksusele annetatud toitu ja rõivaid. Kliendid suunatakse Sininauha majutusteenusele linna majutusabi-osakonnast. Kohaootajatest moodustub elav järjekord, mida teenindatakse sedamööda, kuidas kohti vabaneb. Need, kes üksuse reeglitest kinni ei pea (nt vägivallatsevad või ei maksa üüri), kõrvaldatakse teenuselt, ent uusi kohti vabaneb rohkem siiski nende arvelt, kes on kolinud sobivamale teenusele või päris isiklikule pinnale.
Kuidas kemikaalist saab narks: Soome nulltolerantne keelustamismudel
Viimaks tutvustas Soome ravimiameti Fimea esindaja meie rännusalgale süsteemi, mille alusel toimub Soomes uute psühhoaktiivsete ainete (NPS) keelustamine. Kuna NPS-e tekib turule pidevalt juurde ja ükski riik pole suutnud neid arenguid ennetada (sest keelustamise rusikareegel ei salli erandeid), on Soomes leiutatud eriline pool-keeluseadus selliste ainete käitlemise karistamiseks, mida veel pole keelatud narkoainete loendisse lisatud – «päris» narkootiliste ainete käitlemisega võrreldes veidi leebemalt, aga siiski karistatakse «tarbekaupade turule mitte lubatud psühhoaktiivsete ainete» müüjaid, valdajaid ja tarvitajaid. Selliseid uudisdrooge on seni keelustatud 658 ja narkootiliste ainetena registreeritud 377 ainet, kusjuures teine nimekiri pikeneb tasapisi esimese arvelt, esimene aga leidlike halli turu narkoarendajate lakkamatute ponnistuste tõttu. Karusell aiva tuurib ja lõppu sel sõidul ei paista.
Sellise pildi põhjal – ja teades, et Soomes on uimastitarvitamine jätkuvalt kriminaliseeritud – võiks ju arvata, et lahe taga tambitakse uimastitarvitajaid vaat’ et jõhkramaltki porri kui meil, kuid, mõistagi, pole see kõik sugugi nii must-valge. Tõsi, nt Soomes müüdavates kanepitoodetes ei tohi olla üldse THC-d (Eestis ja mujal Euroopas on ülempiir nüüdisajal 0,3%), küll aga on lubatud Hollandist imporditud kanepiseemnete ja CBD-plärude müük «suveniirideks». Mis ehk veelgi ootamatum – Soomes ei ole keelustatud kanepi sordiaretust, mis tähendab, et aretamise eesmärgil võib seal praegu kasvatada ka sorte, mis pole kantud EL-i sordinimistusse. Olukorras, kus Eestis lohistatakse taimeravi entusiaste liustikutempol läbi karistussüsteemi EL-is lubatud kanepisordi enda tarbeks kasvatamise eest, kõlab see nagu uurimis- ja avastamishimulise kanepisõbra juriidiline paradiis.
See kenadus ei pruugi siiski kesta enam kaua. Ühe tol päeval FB-s jagatud foto alla kirjutas mu tuttav Soome kanepiettevõtja, et «[Soome uimastipoliitika koordinaator Elina] Kotovirta vihkab tarbekanepit!», viidates seadusemuudatusele, mida Elina toetab ja mis keelustaks tulevikus kanepi sordiaretuse ilma vastava litsentsita. Hiljem eravestluses mõnusas gastropubis Woolshed nentis pr Kotovirta, et ta tõepoolest pooldab senisest juriidiliselt selgemat süsteemi kanepi sordiaretuses ja tunnistas, et mõistab sellest mõjutatud väikearetajate pahameelt, ent usub siiski, et litsentside kehtestamine ei rööviks Soomelt edumeelse ja eduka kanepisordiaretusriigi tiitlit, mille on neile suuresti toonud Põhjala kliimas kasvatamiseks sobiva sordi Finola aretamine 1990. aastate keskel.
Aktivisti mätta otsast vaadatuna on Soome kanepipoliitikas toimuv pigem siiski Eesti olukorraga sarnane – avalik tarvitamine on karistatav ja tarvitajatele vaadatakse üldiselt viltu, ent samas toetab arvestatav osa kodanikkonnast olukorra muutmist. Kodanikualgatuslik ettepanek kanepiturgu riiklikult reguleerima hakata kogus tänavu mai alguseks vajalikud 50 000 poolthäält, ent tõenäosus, et praegune Põlissoomlaste ja Koonderakonna enamusega Eduskund selle heaks kiidab, on ümmargune null. Tuleb kuidagi tuttav ette, või kuidas?
Päev «lõvikoopas»: jõuametkondade rollid uimastiennetuses
Pärast hotellist Arthur lahkumist ja nurgapealsele, hommikusel ajal, mõistagi, suletud Sori pruulikoja taproomile hüvastijätuks lehvitamist alustasime järgmist päeva Helsingi politseiprefektuuris, kus meile selgitati, mida kõike politsei ja toll uimastite käitlemise ja pruukimise takistamiseks teha on võtnud.
Mullu Soome aasta politseinikuks valitud Jari Kyllönen andis põhjaliku ülevaate narko-olukorrast riigis. Saime teada, et keelatud ainete tarvitamise eest karistati Helsingis inimesi mullu 3109, tavaliste narkokuritegude eest 1104 ja eriti raskete uimastiroimade eest 360 korral. Kyllöneni osutusel on enamik tarvitajaist segatarvitajad, s.t pruugivad mitut ainet, sageli korraga. Kõige levinum on kanep, aga kõigis ühiskonnakihtides levivad laialt ka bensodiasepiinid (oletatavasti seetõttu, et kenasti farmakopakendatud Ksaloli jm tablette ei tajuta erinevalt lahtiselt müüdavatest pulbritest-ürtidest «narkona»).
Sarnaselt Eestiga ei leidu Soomes praktiliselt üldse heroiini; meil levivate kangete sünteetiliste opioidide asemel pruugitakse seal Subutexi ja oksükontiini. Stimulanditurul oli pikka aega kuningaks «piri» (amfetamiin), ent pärast hiljutist edukat rahvusvahelist operatsiooni, millega võeti maha väike osa globaalse uimastikaubandusvõrgu kõige lihtsameelsematest ja vanamoelisematest jõukudest, on amfetamiini kangus Soome tänavail langenud Eestis leviva antsu kehva kvaliteediga samale tasemele (2–12%) ning uueks turuliidriks on kujunenud kokaiin, millega äritsejad spiididiileritest tühjaks jäänud niši kiiresti täitsid.
Pasunakooriga uimastikatku vastu?
Vähemalt Helsingi politsei osutusel pole uimastite veebimüük Soomes eriti levinud; palju rohkem kaubeldakse ainetega käest kätte. Sestap pühendab politsei Soomes arvestatavalt ressurssi uimastiennetustööle tänavail, nt programmi Ankur, mis hõlmab palju suhtlust kogukondadega ja probleemide varajast märkamist. Lisaks politseinikule ka sotsiaaltöötajast, psühhiaatriaõest ja/või noorsootöötajast koosnevate Ankru töösalkade peamine sihtrühm on noored, kellega loodetakse sõlmida usalduslikke suhteid ning kellega käiakse tutvumas parkides jm kooskäimiskohtades, samuti koolides ja noorsootööasutustes – aga ka suhtlusvõrkudes.
Noorte käitumisest suhtlusvõrkudes, kus ennetusametnikega eriti sõbruneda ei soovita, võib järeldada, et teismelised on seal politseiga suhtlemise vallas suuresti samasugused pipardajad kui mujal maailmas.
Eestlaste seas tekitas pisukest furoori Helsingi prefektuuri peakonstaabli ja Ankru meeskonna esindaja Leea Virkkuneni väide, et väga tõhus ja popp platvorm noorte soomlasteni seksuaalse enesemääramise, alkoholi jm uimastite, kiusamise ja vägivalla kohta haridusliku ennetusteabe toimetamiseks olevat Helsingi politsei sümfooniaorkester kombinatsioonis telelavastatud pihtimuste ja jutukate konstaablitega, keda tutvustatakse kui «eriti kõvu tüüpe, kelle juttu maksab kuulata» ja kes hoiatavad riskikäitumise tagajärgede eest vaheldumisi kõige moodsama meeleolumuusikaga (nagu Star Warsi tiitrimotiiv või Elton Johni kuldvara).
Sain Eesti ennetusspetsialistide hämmeldunud pilkudest aru, et meil siin pole niivõrd põrmustavaid meetmeid vast niipea rakendada plaanis, aga neil, kes soovivad proovida narkoisu peletada audiovisuaalsisuga, soovitan tšekkida Steppenwolfi pala «Born To be Wild» politseiorkestri ja solist Onni Lonka esituses (algab 46.40; kummardus OG-bassimehele!) ؘ– kesisema vastupanuvõimega inimesel võib selline laeng täitsa ilma aineid manustamata pildi taskusse panna küll.
Ennetushariduslik sümfooniakontsert – Soome politsei glamuurne meetod noorte riskikäitumise ennetamiseks. Narkootikumide tarvitamisest räägitakse alates 34.30.
Päeva vast kõige põhjalikuma ja põnevama ettekande pidas Soome tolliameti juurdlusosakonna vaneminspektor Jarkko Helin, kes rääkis kustumatu kirega enda ja kolleegide töö peensustest, sh sellest, kuidas liiguvad mööda Euroopat Soome või sealt läbi amfetamiinid ja nende toorained, kanep ja kanepisaadused, kokaiin ning mustale turule lekkinud retseptravimid. Eriti huvitavad olid fotod ja kirjeldused spetsiaalselt salakaubaveoks ümber ehitatud merekonteineritest ja muudest narkopeidikutest.
Uimastikaubandusega võitlemise eesmärk on võidelda uimastikaubandusega
Tubastes tingimustes koosviibimise lõpetasid organiseeritud kuritegevuse grupi juhtivtöötajad Mikko Nikkanen ja Matias Björklund ülevaatega organiseeritud kuritegevuse vastasest võitlusest Soomes. Kui üks neist märkis, et nende töö nõuab võimalikult mitmekesist lähenemist ja kõikide võimalike sihtrühmade seiramist, ei suutnud ma keelt hammaste taga hoida, tõstsin käe ja uurisin võimalikult süütul ilmel, kas selline seire- ja ennetustöö hõlmab ka politseiametnikke endid – mis Helsingi narkopolitsei endise ülema Jari Aarnio kaasuse valguses võiks olla põhjendatud. Sain vastuseks väga salvava pilgu ja tuhkkuiva märkuse, et antud küsimus ei puutu otseselt tänastesse teemadesse.
Õnneks mind krimiseminarilt siiski välja ei visatud, kuna mõnes mõttes jäälõhkujaga võrreldav Jari Kyllönen maandas pingeliseks kiskuva olukorra humoorika tähelepanekuga, et pärast seda, kui Aarnio korruptsiooni ja hašišiäri (aga mitte mõrva!) eest vangi pandi, kadus hašiš Soome tänavailt, kuid nüüd, mil Aarnio tingimisi vabaduses viibib, on seda jälle hõivama hakatud. «Me ei tea veel, kas tegemist on kokkusattumuse või põhjusliku seosega,» täpsustas politseinik muheldes, «aga välistada ei saa esialgu kumbagi.»
Soome politsei suhtumise uimastite tarvitamise ja väikeste koguste valdamise dekriminaliseerimisse, mida suuremas osas Euroopa Liidust, sh Eestis ammugi tehtud on, võttis Björklund kokku nendinguga, et organiseeritud kuritegevuse tõkestamise grupp kaotaks keeluseaduste leevenemisel senise võimaluse uimastiäri-võrgustike seiramiseks tarvitamise eest karistatute kaudu. Sellele loogikale on raske vastu vaielda – kuidas sa ikka nimismehelt leivateenimisvõimaluse käest kisud, eks ole; kahju hakkab ju!
Täiesti mõistetav on ka, et kuritegevusega võitlemisele pühendunud jõuametnikel pole alati meeles, et uimastikeeluseaduste eesmärk pole (vähemalt mitte ametlikult sätestatud kujul) nende töö hõlbustamine, vaid rahvatervise kaitsmine. Küllap peitub sügavam põhjus asjaolus, et globaalselt ja ajalooliselt on tarvitamise keelustamine ja kriminaalkorras karistamine seondunud reeglina oluliselt suuremate, dekriminaliseerimine ja turu reguleerimine aga märksa väiksemate uimasti- ja jõustamiskahjudega. Olgem ausad – kui politsei ja muud keelu-/jõuametkonnad seda siiralt tunnistaksid, peaksid nad tunnistama ka enda töö tulutust ja isegi kontraproduktiivsust (enamikku NPS-idest poleks turul, kui traditsioonilisi uimasteid ei oleks 1961. aastal kogu maailmas keelustatud).
Pärast lõunasööki ja enne kojupraamitamist lubati meil prefektuuri hiidgaraažis vaadata, aga mitte katsuda või pildistada ühe tavalise Helsingi politseiekipaaži välisõidukit ja selle sisseseadet eesotsas narkotuvastusvahenditega. Tehnikavõhikuna kadus siinkohal mu suutlikkus infot talletada, kuna pidin võitlema tungiga pugeda pisikesse «kongi» masina tagaosas – nii mugav paistis see puurike väsinud eestlasele.
Helsingi süstimistelgi välkkiire tõus ja langus
Tagasitee sujus sündmustevaeselt, kuna olime kõik ametis kogetu sünteesimisega.
Ausalt öeldes ei oska ma Soome uimastipoliitika vaatlemise senise kogemuse põhjal midagi eriti põhjapanevat öelda. Mõistagi on tore, et kohalikul tasandil ollakse aktiivsed ja suur osa ennetusest on kaetud toredalt inimlike sekkumistega, ent samas tekitab minus halva eelaimdusega segatud ärevust tõik, et Soomes puudub aktiivselt tegutsev ametlik uimastitarvitajate esindusorganisatsioon (Suomen Lumme ry enam ei loe – nad ei võta toru juba aastaid).
Minu arust on tõhusat narkoennetust ja tuge aga väga raske, kui mitte võimatu pakkuda sihtgruppi kaasamata. «Nothing about us without us!» (umbes «Ärge langetage meid mõjutavaid otsuseid ilma meieta!») on vähemus- ja riskigruppide huvikaitseliitude lipukirjaks kõikjal maailmas, Soome narkopoliitikas ei paista see loosung aga kehtivat.
Möönan, et mu mure sai veidi leevendust, kui täpselt nädal pärast meie visiiti korraldasid kohalikud kahjudevähendamise aktivistid eesotsas endise veterantarvitaja Juha-Pekka Pääskysaariga Helsingis Dallapé pargis ulja hüpikmeeleavalduse – panid likvideeritud avaliku tualeti asemele luba küsimata püsti uimastitarvitamistelgi.
Tõsi, politsei käskis selle juba tunni aja pärast jälle maha võtta ning ohutumaks süstimiseks ei kasutanud telki vahepeal keegi, ent Juha-Pekka usub siiski, et üldsusele õnnestus edastada õige sõnum: uimastite ohutuma tarvitamise kabinette on hädasti vaja ja need ei ohusta üldsust kuidagi.
Kuigi Helsingisse ametlikku tarvitamistuba vist veel päris kohe rajama ei hakata, võib julgelt öelda, et debatt selle vajalikkuse üle on lahe taga jõudnud märksa kaugemale kui meil, kus uimastisuremuse järsu tõusu harjal, viis aastat pärast TÜ terviseinfo analüüsigrupi soodsa hindamisraporti avaldamist valitseb sel teemal ikka veel kõrvulukustav vaikus.
Kokkuvõtteks – alati on, millest õppida. Võitlus jätkub!