VIIDIPÄEV ⟩ 420 on globalistidele, 615 on algupärane roheline püha
Juba Balthasar Russow teadis, et iidsetele estohõimudele meeldis tähistada 15. juunil viidipäeva. Ehk sobib see ka tänapäeva estodele rohkem kui mingi USA imperialistide poolt peale surutud mandipüha Hitleri sünnipäeval 20. aprillil?
Ypsiloni veergudel on juba kirjutatud «420» püha päritolust ja tähistamisest lääne kultuuriruumis. Ent «420» on endiselt üpriski lamp numbrikombinatsioon, millel puudub nii ikooniline ehk sarnane kui ka indeksiaalne ehk viitav omadus – on vaid sümbolistlik, mitmetasandiline ja keerukas lugu, mis kohaliku mandiahvi jaoks suht meelevaldselt seob kanepi ja selle suitsetamise numbrikombinatsiooniga «420».
Eesti kultuuriruumis on 6nneks olemas numbrikombinatsioon «615», mis sobib selleks palju paremini: osalt sarnaneb see sõnale «ÕIS» ja samas viitab 15. juunil aset leidvale rahvakalendripühale, mil nimeks viidipäev.
/nginx/o/2023/06/14/15391303t1hed7f.jpg)
Kõiges on süüdi täht «Õ», mida mõned klaviatuurilaotused, nt ingliskeelne, ei võimalda eriti lihtsalt kirja panna. See on meid k6iki viinud selleni, et asendame tähe «Õ» numbriga «6» ja silm ka ei pilgu enam selle peale. Samm edasi on arusaamine, et sõna «ÕIS» saab ju kirjutada ka numbritega – 615. Sünnib ikooniline märk, kus sõna asemel on numbrikombinatsioon, mis visuaalselt sarnaneb sõnale; nad on seotud sarnasussuhte alusel: ÕIS→615.
Kuna «kanep» on tabusõna, maagiline ja ohtlik, siis ilmselgelt on selle tähistamiseks tarvis kolossaalsetes, võiks öelda isegi tööstuslikes kogustes peitesõnu, slängi ja žargooni. Taime kõige v6imsam osa – õisik – ja selle lühem versioon «õis» sobivad selleks väga hästi.
Me jõuame koheselt olukorda, kus rajal kanep→õis→615 hakkavad mängima kõik kultuuriväljas tegutsevad isikud ja fenomenid; kus märk muutub lisaks sarnasusele ka viitavaks ja sümbolistlikuks. Kohalikud poisid ei ole kuu pealt kukkunud ja märk «615» levib savuskeenes, mis sarnaselt igasugusele skeenele sisaldab eri elualadega tegelevaid isikuid. Numbrikombinatsioonist haaravad kinni Ladina-Eesti moosekandid ja s6nasepad ning pea kaks kümnendit võime kuulata vokaal-instrumentaalansambli 615 loomingut, mis päris sageli viitab ka tabusõnale/-taimele «kanep». Nende sulest pärineb ka järgnev muusikaline pala.
Lugu läheb palju naljakamaks, kui mõelda numbrikombinatsioonile kui kuupäevale ehk 15. juunile, sest juba ammustest aegadest on sel kuupäeval tähistatud viidipäeva. Ilmselgelt ei ole tegemist iidse anglitsismiga – keskaegsed eestlased ei v6tnud inglise keelest üle sõna weed ja ei eestindanud seda «viidiks» –, vaid hoopis hilisema ja suht hästi õnnestunud lambi kokkusattumusega. Aga mis on viidipäev ja kust see tuleb? See küsimus viib meid varakristlikesse aegadesse Sitsiilias, kus umbes 3.–4. sajandi paiku elas ja tegutses mees nimega Vitus.
/nginx/o/2023/06/14/15391309t1hd180.jpg)
Eesti keeles ebasündsakõlalise nimega mees oli kuuldavasti olnud väga jumalakartlik ja vaga noormees. Tollal oli suht mainstream asi olla pagan, ja kristlased olid see alt-crowd, keda keegi silmaotsaski ei sallinud. Vitust see ei pelutanud ja ta jätkas ebasoositava Jahve kummardamist ning Jeesuse 6petuse järgimist. Selle eest piinati teda ja tehti igasuguseid jõledusi.
Ikonograafias kujutatakse teda enamasti palmilehte hoidva noore mehena, kes on suures katlas, vahel koos kaarna või lõviga, vahel ka kukega. Need kuked-l6vid-kaarnad ja palmilehed on kristliku ja/või keskaegse ikonograafia teemad, millesse siinkohal süüvima ei hakkaks, aga katlas on ta seetõttu, et üheks piinamise vormiks oli Vituse viskamine keeva pigi ja sulanud seatinaga patta.
Vaga noormehena pääses Vitus j6ledatest piinamistest ilma igasuguste vigastusteta. Müstilisel kombel suri ta ikkagi mõned päevad hiljem ja seega sai temast pühak – Püha Vitus Sitsiiliast. Eri kristlikud kirikud peavad teda endiselt pühakuks ja näiteks katoliku kirikus peetakse tema pühitsemiseks ka nüüdisajal 15. juunil missat. Vanasti oli tavaks Vituse kuju ees tantsida ning sellest sündis ka traditsioon pidada teda tantsijate ja kõigi teiste meelelahutajate kaitsepühakuks. Lisaks meelelahutajate kaitsmisele asub ta abistama inimesi ka piksenoolte, loomade rünnakute ja ülemagamise korral.
/nginx/o/2023/06/14/15391346t1hb65f.jpg)
Tantsijate kaitsepühakuks olemine seob teda kurioosselt ka tantsukatku nimelise anomaalse fenomeniga keskajast. Nimelt hakkasid suvalised rahvamassid Euroopas ühtäkki tantsima ja ei suutnud seda kuidagi lõpetada. Seda fenomeni on nimetatud ka «Püha Vituse tantsuks», sest hullunud rahvamasside maharahustamiseks kutsuti loomulikult appi tantsijate kaitsepühakut. Mis tantsuhullust põhjustas, jääb saladuseks, kuid võimalike variantidena on pakutud neuroloogilist häiret nimega Sydenhami korea ehk tantst6bi või siis pandeemilist ergoti ehk tungaltera mürgistust. Viidipäevapühak aitab LSD lähteaine üledoosi saanuid; kogu see värk oli omavahel seotud juba enne igasuguseid jalgrattaga kojusõitmisi ja Ameerika koolipoiste kivitamisi.
Viidipäeva kohta teatakse mitmetes Euroopa maades rääkida seda, et kui viidipäeval sajab vihma, siis sajab järjest 30 päeva ja suvi saab suht kole olema. Eestis teatakse viidipäeva kohta, et siis ei tohi taimi kasta, sest muidu kuivavad taimed ära. Oleme ikka igatpidi oma nägu ja seetõttu on meil euroopalik pärimus pööratud pahupidi ning seotud eestlase lemmikteema ehk ebausuga – ilmavaatluse asemel tegeleme meie n6idumisega!
Lisaks on eesti rahvapärimusest teada, et viidipäev on viimane aeg kapsaid istutada, sest hiljem mahakülvatud kapsad jäävad kidurateks. Viidipäeva taaspopulariseerimisel peaks seda arvesse võtma ja ka rahvale infokilde kokkuv6tvalt edastama: viidipäeval on viimane aeg «kapsad» maha panna, ja taimi ei või kasta, ainult tšäksiga annad kergelt leeki.
Üheks viidipäeva taaspopulariseerimise argumendiks on kindlasti asjaolu, et tegemist on juba täiskasvanud inimestele mõeldud pühaga. Siin ei ole mingit labiilset USA populaarkultuuri matkimist, vaid ikkagi Vanast Maailmast pärit pikkade traditsioonide ja legitiimse ikonograafiaga värk. Me räägime siin 3.–4. sajandi Sitsiiliast, keskaegsest Euroopast, rahvapärimustest ja -kultuurist, katoliiklikust ja 6igeusklikust kirikust, aga mitte mingist sünteetiliste steroidide ja pärismaalaste vere peal võrsunud sotsiaalsest eksperimendist. Viidipäev on soliidne värk, OP, seda ei tasu häbeneda.
Numbrikombinatsiooni «615» ajaliseks mõõteks konverteerimine toob samuti välja selle eelise ameerikaliku «420» ees. Kell 6.15 on normaalne aeg, sest kell 4.20 (olgu enne või pärast südapäeva) on kas ropult hilja (öösel) või räigelt vara (päeval) – «420» saavadki tähistada koolipoisid, kes on kas kaua üleval või saavad oma päevatoimetused pärastl6unaks tehtud. Kell 6.15 on aga selline aeg, mil vanem stoner ärkab üles ja teeb kohvi. Kell 6.15 on selline aeg, et fiskaalselt vastutustundlik indiviid paneb läppari kotti ja jalutab kontorist välja, et koduteele jäävas pargis väike puhkepaus teha.
«615» on m6istlik, viidipäev on m6istlik.