SIRLY REISIPÄEVIK ⟩ Jalgrattamatk Montenegros – kohalik reisijuht ei suuda uskuda eestlaste joomisharjumusi

Foto: Sirly-Ann Meriküll erakogu / Sander Leesment / Ypsiloni pilditöötlus

Sirly-Ann Meriküll, kirjanik, luuletaja ja keskkonnakaitsja

23. august 2023, 15:11

Reisid on viinud mind hiljuti nii Tansaaniasse kui ka Georgiasse ning alati olen Ypsiloni lugeja endaga kaasa võtnud. Seekordne reisipäevik viib teid Balkani poolsaarele – Albaaniasse ja Montenegrosse. Tegemist ei ole tavalise turismireisiga, vaid nädalapikkuse rattamatkaga, mis kulgeb üle Mustade mägede maa ning kust ei puudu ei huumor, alkohol ega ka reisile omased üllatusmomendid.

Kui sõbranna (Tšau, A!) mulle grupireisi Montenegrosse tutvustab, kangastuvad mulle kõigepealt flashbackid noorena kogetud «pensionäride bussireisidelt». Kuid seejärel loomulikult nõustun. Sel hetkel ei ole mul veel muidugi aimu, millega, sest rattaga mägedes ei ole ma veel kunagi sõitnud. Üht ma aga tean – ees ei oota mingi bussireis Poola, vaid rattamatk Mustades mägedes. Nädala ajaga Montenegrole ring peale? Teeme ära!

1. päev

Ma pole oma täiskasvanuelus kunagi iseseisvalt grupireisil käinud. Varateismelisena sai küll neil «pensionäride bussireisidel» koos isa ja tema kaasaga käidud. (Sorry, isa, ma tean, et sa loed seda! Ma ei mõtle pahaga!) Ega reisidel tegelikult viga polnud – käisime Belgias vahvleid söömas, Inglismaal vanades kummitavates lossides, Šotimaal külas Loch Nessi koletisel ja Hollandis kanepimaitselisi lutsukomme maitsmas.

Teisisõnu: muidugi oli tore, aga alatihti istusin just mina meie kolmesest seltskonnast bussis mõne suure ja kahjuks norskava tädi kõrval, kes hõivas poolteist istekohta ja mittenorskamise ajal rääkis lakkamatult. Vahel soovis ka, et ma ta digikaamerat «parandaksin», mis tähendas lihtsalt selle välja- ja uuesti sisselülitamist.

Ja muidugi on mul meeles need ilmatu pikad bussireisid läbi Euroopa meie sihtkohta. Seekord lendan kohale lennukiga. Just nimelt ainsuses, sest sõbranna, kes selle reisi meile välja valis, võttis paar nädalat enne reisi kätte ja murdis jalaluu. Seega: siin ma olen, lendamas, vahemaandumisega Varssavis, kõigepealt Tiranasse, Albaania pealinna. Seal kohtun homme ülejäänud eestlaste grupiga ja alustame ühist teekonda, kõigepealt bussiga (ikkagi buss jälle!) Montenegro piiri lähedale ning siis juba rattaratsude sadulas edasi.

Enne Tiranas maandumist küsin enda kõrval istuvalt noormehelt, kuidas on kõige kiirem viis kesklinna sõita. Et kas peale kallima takso ja odavama kord tunnis sõitva bussi on veel midagi? Rong näiteks? Selle peale kohalik noormees naerab ja vastab: «Meil siis ronge ei ole! Kui diktaator ära suri, müüsime kõik rongid maha!» Okei… Olen siis sattunud sellisesse riiki.

Lõpuks võtangi takso, kaubeldes enne hinda veidi odavamaks. Taksojuhiga on ka mõnus vestelda; ta on kolm aastat Ühendkuningriigis elanud ja valdab perfektset inglise keelt. Ta jutustab mulle, kuidas Albaania väikese riigina –– oma pea 30 000 ruutkilomeetriga on see isegi väiksem kui Eesti –– on pärast 1994. aastat palju arenenud. See oli nimelt aasta, mil nad vabanesid kommunismi ikkest ning nüüdseks on inimeste elujärg parem, enamik rahvast räägib inglise keelt, pealinn areneb pidevalt, jne. Selles osas tunnen Eestiga sarnasust.

Tirana esmamuljed: suhteliselt suur, suhteliselt räpane, kohutava liikluse ja väga veidra arhitektuuriga linn. Ega pole ka ime – tegu on ikkagi miljonilinnaga. Nimelt elab Tiranas kogu Eesti elanikkonna jagu rahvast – 1,3 miljonit inimest.

Poest õhtusöögimaterjali ostes ei ole mul aimugi, kui palju on väärt tuhat Albaania lekki. Öömajas wifisse saades teatab Swedbank'i äpp rõõmsalt, et kõigest 8 eurot!

2. päev

olen jälle teel
ja kuigi mulle meeldib lõunamaa soojus
ja iseenda seltskond,
õhtul kaissu ikka poeb üksindus.
elu paradoksid, veelkord.

ja kuigi mu kenas korteris
katki on veekann
ning puudub nõudepesukuivatusrätik
(hindan väga väikseid asju elus!),
naeratan naabrile
ukse vahelt ja teen
hommikukohvi soojaks
mikrolaineahjus.

Täna lõuna ajal lõppeb minu üksinda Albaania pealinna avastamine. Saan mõnede eestlastega, kes samuti juba päev varem Tiranas kohal olid, kokku ühes kesklinna hotellis. Ma ei ole neid kolme tüüpi kunagi varem kohanud, aga hotelli fuajeesse astudes ja õlut rüüpavaid päikeseprillidega mehi nähes ei ole mul kahtlust, et tegemist on eestlastega.

Takso viib meie neljase seltskonna ülejäänud grupiliikmeid lennujaamast üles korjama. Seal kohtume ka eestlasest reisijuhi ning albaanlastest grupijuhi ja autojuhiga; koos nendega on meid kokku 11 inimest. Esimene peatus saab olema väikeses Shkodëri linnakeses, mis asub Albaania ja Montenegro piiri lähedal.

Shkodërisse jõudnud, ootab meid ees hotell (kus kraanist vett lastes hakkavad torud esitama sellist orelimängu, et see kostab vist üle kogu maja) ja meie grupi esimene ühine õhtusöök. Saame reisikaaslastega tuttavaks.

Kirsiks meie grupi tordil on muidugi needsamad kolm kutti, kellega juba lõuna ajal kohtusin ja kes hotelli fuajees õlut jõid. Joomine saab nende kaubamärgiks kogu reisi vältel ja peagi hakkame neid kutsuma Kolmeks Musketäriks. Sõbranna A. asemel olen kogu matka ühes toas minust paar aastat vanema ülitoreda T.-ga, kel on kaasas ka vanemad – megatublid rattaga väntajad kõik! Veel on meiega üliägeda iseloomuga naine M.; reisi jooksul selgub, et oleme väga sarnased. Lisaks eestlasest reisijuht, kelle põhiülesanne, nagu ta ise ütleb, on nüüdsest sõita rattaga «õllest õlleni», vaadata, et keegi matkal maha ei jääks, ning lihtsalt meie tuju üleval hoida. Ning albaanlasest grupijuht koos autojuhiga; nende poolt on meile ka rattad.

Ütleme nii, et pärast esimest õhtusööki ja -jooki hakkan ma aru saama, et sellest tuleb üks freaking lahe reis!

3. päev

Oh, boy, has that been a cycling day, okay! Meie giid ütles juba eile õhtul, et täna tuleb matka kõige raskem päev ja kui me selle üle elame, elame ülejäänud päevad ka. Nagu juba mainisin, sõidan esimest korda rattaga mägedes. Lisaks ei ole ma mingi rattasportlane; hommikuti sõidan viis kilomeetrit rattaga tööle, aga ei midagi ekstreemset. Okei, igal suvel teeme sõbranna A.-ga korra umbes sajakilomeetrise rattamatka, aga see on EESTIS. LAMEDAL MAAL. Mägedes on absoluutselt teine asi.

Hommikul viib matkabuss meid Montenegro piirile veel veidi lähemale, et me ei peaks tuimalt mööda maanteeäärt mägede poole väntama, vaid saaksime hakata kohe vaateid nautima. Nii jääb piirini veel ca 45 km rattaga sõita, millest esimene pool on õnneks allamäge. 20 km allamäge on täiesti võimalik ära sõita umbes poole tunniga. Lameda maa peal, mida Montenegros on väga vähe, on see võimalik ära sõita umbes tunniga. Ning ülesmäge minnes kulub kümne kilomeetri läbimiseks umbes tund. That's the basics of it.

Vaated on muidugi absoluutselt imelised. Meeles tuleb aga pidada, et kurvidesse ei tohi liialt suure hooga tuhiseda ja jälgida tuleb ka teele kukkunud rusikasuuruseid kive, mis ratta alla jäädes võivad sind otsekohe külili paisata.

Pärast laskumist tuleb aga loomulikult tõus ja sellega algab päeva raskeim osa. Rattad on õnneks head ja enamasti väntame kõik tõusunurgad ratta peal olles ära. Vahepeal on jalad niivõrd piimhapet täis ja lihased ähvardavad krampi tõmbuda, et sadulast on vaja maha tulla ning ratast käekõrval mäest ülespoole lükata, endal higi silmis. Vahepeal ületab teed suur madu (okei, ma liialdan – see pole mingi eksootiline boa, vaid lihtsalt üks suur nastik, aga see-eest tõesti suuuu-uuur!), nii et ootame tükk aega, et ta üle tee läheks ja me tema lähedalt ratastega mööduma ei peaks.

Vahepeal jookseb tee äärde hiiglaslik ehmunud hobune, kellele me riburadapidi kõik külje pealt sisse sõidaks, kui ta päriselt meile ette jookseks. Õnneks peatub ta viimasel hetkel. Vahepeal ületavad teed mitukümmend lammast, keda karjatab üksainus väike klähviv koer. Vahepeal magab tee ääres põrsas, kes röhatab ja meid ehmatab, kui tast möödume.

Ja siis jõuame Montenegrosse – meie selle matka tõotatud maale. Maale, kus ikka veel siseruumides suitsetatakse ja õlu maksab 1,6–2,2 eurot pudel, klaas veini keskmiselt ühe euro, kohv umbes 60 senti.

Teed muutuvad auklikumaks, autod vanemaks, aga see-eest sõidustiil hulljulgemaks, keel slaavilikumaks. Ühesõnaga, kõik on muutumises, kusjuures ka raha kurss – nimelt läheb üks meie grupiliige putkast õlut ostma ja maksab selle eest kaks eurot, kümme minutit hiljem küsitakse teise grupiliikme käest 2,20. Kiire inflatsioon või näo järgi hinna küsimine?

Esimesel päeval sõidame kokku 87 km ja teeme tuhat tõusumeetrit. Lõpuks Andrijevica linnakesse öömajale jõudes annab mu keha järele – süda läheb pahaks ja kõik kohad valutavad. Keha mõtleb ilmselt, et olen lolliks läinud: tulen lampi mägedesse 87 km päevas väntama!

Õnneks ei ole see midagi, mida kuum dušš, hea õhtusöök (muide, kahe päeva jooksul esimene, mis sisaldab taimset valku) ja üks taastav õlleklaas (või paar) ei suudaks praavitada.

Kõige rohkem imestavad kõik ilmselt Kolme Musketäri saavutuste üle – isegi päeva jooksul pidevalt vägijooki tarbides on nad ratta seljas alati esimesed ja mitte kunagi ei vingu. Meie albaanlasest grupijuht on nende pärast muidugi mures – äkki joovad end täis ja kukuvad kaljult alla?

Meie eestlasest reisijuhi suhtumine on aga tervislik – tegu on täiskasvanud inimestega, kes vastutavad oma tegude ja käitumise eest ise, seega ei ole mõtet lasteaiakasvatajat mängida. Eks ma muidugi ka imestan, kuidas need kolm nii palju jaksavad – nii juua kui ka rattaga vändata.

Meie grupp on tore, ühtehoidev ja positiivne, Vinguja-arhetüüpi grupis õnneks ei ole. Kui, siis olen see mina oma vegan-toitu taga lunides ja kõikidele taimse valgu olulisusest rääkides, sest pelgalt grillitud juurviljadest ja kartulist seda kätte ei saa. Hommikul olin isegi natuke pahane, et pidin ainult valget saia moosiga sööma. Albaanlasest grupijuht muidugi üritab mu erisoove restodesse ja ööbimispaikadesse edasi anda, aga tihti kohapeal lihtsalt ei ole midagi. Kuigi – kui raske on pakkuda või asemel margariini, valguallikana ube, kaunvilju, pähkleid, avokaadot? Eriti, kui enda kliimas ju kõik need asjad kasvavad. Mis siis ikka, tuleb oma kaasaostetud pähkleid ja hummust muu toidu kõrvale süüa.

4. päev

Hommikut alustame kohe mõnusa 18-kilomeetrise tõusuga – ületame Komovi mäed Tresjeviki mäekuru kaudu ja kõrgume lõpuks 1565 meetri peal. Kui eile õhtul oli mul süda paha ja jalad krampis, siis täna olen ma endalegi üllatuseks täis uut energiat.

Jõuan isegi järele meie Kolmele Musketärile, kes ilmselt oma igapäevase võlujoogi nimel alati esimesena vahepeatusesse – tavaliselt baari või kohvikusse kusagil mäenõlval – kohale jõuavad. Nad isegi küsivad minult, et mis dopingut ma täna tarbinud olen. Ma ei oska õnneks või kahjuks peale magneesiumi neile midagi ette loetleda. Meie tänase päeva kõrgeimasse punkti Komovi mäe tipus jõuan kõiki oma jõuvarusid kokku võttes lausa esimesena.

Pärast väikest vahepausi jätkame jällegi teed juhtiva nelikuna, Kolmele Musketärile ja minule lisaks kohalik grupijuht kõige ees teed juhatamas.

Vaated on taas tõega maalilised. Kulgeme mööda Tara kanjonit, mis on, muide, Suure Kanjoni järel teine maailmas ja kuulub UNESCO maailmapärandite nimekirja. Ma võrdleksin neid imelisi mägivaateid võib-olla Madeiraga, kus on samuti lauget maad minimaalselt ja suurem osa maastikust kulgeb mööda, ümber ja üle mäekülgede.

Tänasesse ööbimispaika Kolašini linnakesse on terve tee allamäge, seega saab rahumeeli pingutuseta vaateid nautida.

Vahepeal sõidan kõrvu meie albaanlasest grupijuhiga, kes väljendab mulle ikka veel oma muret Kolme Musketäri heaolu ja käitumise pärast. Selgitan talle, et põhjamaades ongi inimesed suuresti alkohoolikud, sest kogu aeg on külm ja pime. Ta naerab ja noogutab ning mõistab ehk eestlaste hingeelu nüüd veidi paremini.

Üks huvitav kontseptsioon selle rattamatka juures on tunnelid. Nimelt valmistati meid nende läbimiseks korralikult ette: rattalenksude külge kinnitati valgustid, loeti sõnad peale, et tunnelid on pikad ja pimedad ning sõita tuleb ridamisi üksteisele teed valgustades, ja kindlasti ei tohi teha möödasõite. Lisaks peame enne tunnelit kindlasti re-groupima, s.t ootama kogu grupi ära tunneli ava ees, et siseneda sellesse koos. Esimese tunneli juures oleme kõik väga põnevil; lausa ohtlik tunne tekib – kas me siseneme nüüd kilomeetrite pikkusesse pimedasse ja märga tunnelisse? Lahe!!

Reaalsuses on tunnelid maksimaalselt saja meetri pikkused. Sisenedes näeb juba tunneli lõpus valgust ja need saavad läbi enne kui 20-ni lugeda jõuad. Eestlastel ja albaanlastel on vist erinev arusaam ohtlikkusest.

Õhtusöögiks on juurviljade ja kartuli kõrvale esimest korda ka imeliselt maitsestatud oad – söön ära kaks kausitäit.

5. päev

Tänane päev algab Tara jõe kanjoni vaatluspunktis, kuhu meid viib vahelduseks buss. Meie saateautol nimelt on järelkäru rataste transportimiseks, juhul kui keegi tõesti ennast viimaste jõuvarudeni tühjaks peaks pigistatama ja enam üldse vändata ei jaksa.

Tegu on selle kandi must-see-kohaga: kõrgelt sillalt näeb all helesinist looklevat jõge lopsakate metsade ja looduse vahel endale teed tegemas. Tara jõe sild oma uhkete võlvkaartega paikneb 165 m kõrgusel jõe kohal.

Pärast seda peame oma õhtuse öömaja välja võitlema – ees ootab ligi 11-kilomeetrine tõus. Täna püsin meie esikolmikul vahelduva eduga kannul, aga mööda enam ei lähe. Vahepeal tundub, et mu jalgadest ei olegi enam midagi muud järel kui piimhape. Pean end ise korralikult motiveerima ja mitte mõtlema, et enam ei jaksa. Sest tegelikult jaksan küll.

Meie matka kontseptsioon on selles mõttes äge, et vahepeal väntan küll mõne grupiliikmega samas tempos kõrvuti ja ajan juttu, kuid poole ajast rühin mäest üles tegelikult üksi. Kõigil tekib mingisugune oma sõidutempo ja ega suure pingutuse ajal tahagi kellegagi vestelda. Saab omi mõtteid mõelda ja end tagant kannustada, igaühe ees vaid omaenda teekond, mis kohtumispunktis teiste omadega jälle ühiseks saab.

Autojuhid kihutavad küll vahepeal mägiteedel nii, et ratturid vaadaku ise, kas hüppavad vabatahtlikult kraavi või kukuvad sinna ehmatusest.

Muidugi tekib vahepeal pähe küsimus, et miks. Miks ma seda teen?

...kuni jõuan mingi pisikese putkani mäeküljel, kus kohalik vanem tädike müüb kohalikke veine, mida kutsub lahkelt degusteerima, ning purke mee või viigimarjamoosi sisse uputatud pähklite-mandlitega...

...ja siis jõuan ühe mägiküla pisikesse restorani, näen selle ette pargitud tuttavaid rattaid ja silman tuttavaid lõbusaid kujusid sees õlut joomas...

...ja liitun nendega, teeme üheskoos nalja albaanlasest giidi üle, kes ikka veel ei suuda ära imestada, kuidas eestlased sportliku matka ajal kogu aeg õlut (ja, mis seal salata, ka muud) joovad. Aga meie giid on oma imestamistes juba tegelikult palju leebunud ja alla andnud. Ta on leppinud, et ega meiega midagi peale hakata ei ole. On isegi õppinud ütlema eesti keeles «kümme minutit», kui soovib, et me varsti õllejoomise lõpetaks ja peagi uuesti ratta selga istuks. Ja ratta seljas oleme ju tublid. Ikkagi mainib ta vahel, et tal pole kuue aasta jooksul sellist gruppi veel olnud...

...ja siis jõuame kogu grupiga lõpuks 1,5 kilomeetri kõrgusele kämpingusse, kus õhtusöögi ajal joome koos kohaliku baariteenindajaga Vana Tallinnat, mille oleme kodumaalt kaasa toonud. Ja kus Peamusketär kolmest muu seas räägib, et kui tulnukad peaksid Maale tulema, siis tal on relv olemas – ta nimelt kavatseb nad laua alla juua.

Jah, selliste hetkede pärast ma neid kuradi tõuse võtangi.

6. päev

Tänane päev on väga meeleolukas. Esiteks on puhkepäev rattasõidust ja teiseks on pärast maaliliste aknataguste vaadetega restoranis hommikusöögi söömist meie päevakavas rafting. See toimub Tara kanjonis, mis kohalike allikate järgi on Euroopa kõige järsem.

Põhimõtteliselt on raftingu näol tegu ekstreemse versiooniga kummipaadisõidust, kus igal liikmel on käes aer, millega nad teevad liigutusi täpselt paadikapteni ütlemise järgi. Raftingut harrastataksegi kärestikes, kus on kiire vool ning palju kive ja muid takistusi, millest üheskoos üle ja ümber tuleb saada. Alati see muidugi ei õnnestu ja siis on paat külili või lihtsalt pool tiimi kärestikulises vees. Raftingu ajal on meil seljas kalipsod ja peas kiivrid, nüüdisaegsetel inimestel (nagu meie eestlasest reisijuht) ka paelaga käe küljes veekindel telefon, et kogu seda seiklust jäädvustada.

Meie kohalik raftingu-kapten saab kohaselt hüüdnimeks Viiking ja Mister Muscle, sest näeb oma punase habeme ja biitsepsitega välja kui «Viikingite» sarjast soojemasse kliimasse kolinud tegelane.

Ilma erilise sissejuhatuseta selle kohta, mis meid ees ootama hakkab, kamandab ta kõik 11 grupiliiget paati, pistab meile aerud pihku ja sõit mööda kiirevoolulist ülipuhast mägedevahelist jõge võib alata. Vesi, mis tuleb mägiallikatest, on selles jões, muide, nii puhas, et seda võib vabalt juua.

Adrenaliini saab sõidu ajal ka. Meie paat põrkab ühel hetkel vastu suurt kivi. Kuna meie eestlasest reisijuht on aerutamise ja enda paadis hoidmise asemel ametis kogu tegevusest piltide tegemisega, lendab ta inertsist suure kaarega üle teiste paadisviibijate peade vette, ühes käes telefon, teises aer. Ta jääb vette hulpima ja vinnatakse peagi meie taga sõitva paadi pardale.

Lisaks lendavad üle parda veel kaks meest, kellest ühel jääb samal ajal jalg paadi põhjas oleva köie külge kinni. Kuna teda ennast tõmbab veevool juba kaasa, siis on olukord tegelikult üsna ohtlik. Õnneks tõttab meie Viiking kohe kärmelt appi, vabastab mehe jala ja hõikab üle parda lennanutele, et nad vooluga edasi läheks ning kusagil paremale kaldale triiviks.

Teeme paadisõidu ajal ka peatuse, mil on võimalik viie meetri kõrguse kalju otsast kärestikku hüpata – muidugi osalen selles ka mina!

Pärast väikest taastumist ja lõunasööki jalutame oma mägikülakeses. Näeme ehedat maaelu mägedes: mitmekümnepealised lambakarjad, mida karjatab üksainus tubli koerake, kitsed elumaja treppidel hängimas, lehmad akende all vabalt rohtu näksimas, kanakarjad üle tee jooksmas.

Väga paljud suvemajad seisavad täiesti tühjalt, ent näevad päris uued välja. Huvitav, palju maksaks umbes 40-ruudune mägimajake siin Mustade mägede tippude vahelises külakeses?

7. päev

Tänane päev algab taas ühe magusa kaheksakilomeetrise tõusuga. Kulgeme läbi Durmitori rahvuspargi Prevoj Sedlo kuruni, mis asub pea kahe kilomeetri kõrgusel. Tee tippu on absoluutselt päikseline ja imeline. Vaateid täielikult endasse ammendada tundub pea võimatu, isegi kui mitu korda peatuda, kaugustesse vahtida ja igast vaatest sada pilti teha. Sellised vaated lihtsalt ei tundu tõelised – paistab, nagu keegi oleks mingi HD-arvuti töölauakuva sulle vaateks taustale pannud. Lumised tipud tunduvad nii käegakatsutavad, aga samas nii kauged ja ürgsed. Mäed on minus alati tekitanud aupaklikkust ja lugupidamist Emakese Maa ees. Metsikul Loodusel on tegelikult täitsa suva, et mina, pisike inimesetäpp, siin ennast ületan ja rattaga mööda mäekülgi üles rühin – tema käitub ikka omasoodu.

See ükskõiksus inimese vastu väljendub siis, kui hakkame mööda kuru teist külge alla laskuma – taevas tõmbub hetkega pilve, hakkab müristama ja suurtel kiirustel rattaga mööda mäekülge alla kihutades saame kaela paduvihma, mis ühel hetkel muutub nugateravateks rahepiiskadeks. See mitte ainult ei muuda nähtavust halvaks ja laskumist libeduse tõttu ohtlikuks, vaid teeb meid ka läbimärjaks. Oleme küll ennetavalt mäe tipus pilvi nähes vihmakeebid selga visanud, aga siiski on olemine külm ja märg.

Mingil hetkel otsustab keegi esimesena rattalt maha tulla ja hüpata tee ääres seisvasse heinu täis kastiautosse varjule. Riburadapidi teevad seda kõik ratturid ning siis oleme terve grupiga võõras heinaautos räästa all.

Kui sadu väheneb ja taevast ei kuku vähemalt enam jäätükke alla, jätkame teekonda taas absoluutselt kõige kaunimate vaadete saatel, mida elus näinud olen. Mäetipud ja kaljud vahelduvad suurte roheliste karjamaadega orgudes.

Mäeküljelt alla orgu jõudes ootab meid aga järgmine takistus: umbes 500-meetrine teelõik, mida parasjagu asfalteeritakse. Muidugi ei ole selle töö jaoks tervet teelõiku suletud, nagu võib-olla meie tagurlikus Põhja-Euroopas tehtaks. Ei, ratturid ja motomehed lastakse näiteks kohe kuumale asfaldile oma teed jätkama. Mis sest, et tuleb mööduda alles reaalselt asfaltit teele kallavast masinast, rattaga selleks manöövriks lihtsalt korraks põllu peale sõites ja siis jälle auravale asfaldile naastes. Ainult autod peavad lausa oma pool tunnikest ootama, et neid värskele asfaldile lubataks, samas kui teerullid, mis alles asfalti tasandavad, autodega koos ühes rivis seiklevad.

Pärast takistuse läbimist avastame ideaalse kohakese, kus toimuvat tsirkust edasi jälgida, hinge tõmmata ja võileibu süüa. Nimelt leiavad meie Kolm Musketäri lõhna järgi üles ainsa koha läheduses, kus pakutakse õlut ja veini: pisikese putka künka peal, kust muuhulgas saab osta villaseid sokke, mett, kohalikku puskarit, kus sees hulbivad vist ebaküdooniad, ja muid suveniire. Soetatud kesvamärjuke kallatakse pealekauba multifilmitegelaste piltidega tassikestesse.

Edasi kulgeme taas hingematvate vaadete taustal imelise Plužine linnakeseni järve kaldal, kus ka ööbime. Enne õhtusööki käime paadiga järvel, kuhu kohalik paadimees meid lahkesti viib – musketäride palvel, muidugi. Paadis saame juua veini ja paadimehelt teada, et too järv on oma sada meetrit sügav ning kõvasti tõusnud tammi tõttu, mis ehitati siia vist 1946. aastal.

Õhtusöögilauas toimub ülimalt oluline ja tuline vaidlus: kas lauale kantud kala on forell või mitte (mina söön oma juurviljarisotot). Vaidlus seisneb selles, et kõik ülejäänud, kaasa arvatud restoranitöötaja, ütlevad, et tegu on pesuehtsa forelliga. Meie Peamusketär vaidleb sellele tulihingeliselt vastu – lausa nii tuliselt, et veab oma sõbraga 800 euro peale kihla.

Õhtusöögilt koju kõndides jääb tee peale ehitusjärgus õigeusu kirik uhkete kuldsete kuplitega. Muuhulgas seisab ehitise kõrval maas suur kirikukell, mis ilmselgelt kellatorni paigaldamist ootab. Peamusketär arvab aga, et on hea kell n-ö sisse õnnistada ja seda ööpimeduses lööma minna. Nii et terve linnake kuuleb. Teeme edasi kõndides igatahes näo, et ei tunne seda Musketäri.

8. päev

Alustame rattasõitu teadmisega, et tõusumeetreid tuleb täna vähe ja et üldse tuleb selline soe rattasadulas kruiisimise päev, Plužinest Nikšićisse, Montenegro suuruselt teise linna. Ilmaennustus lubab vaid päikesepaistet ja 26 soojakraadi.

Poolel teel põrkame aga kokku jõhkra vihmapilvega, mis meid reaalselt jälitama hakkab. Kord õnnestub sellest ette sõita, läbi vihmasaju muidugi, ja mõnda aega ees püsida, kuid siis jõuab see taas uue nurga alt järgi.

Minu riided saavad läbimärjaks, lisaks hakkab mul jõhkralt külm; nii külm, et hambad plagisevad. Kuna kõik on niikuinii juba märg ja midagi enam kaotada pole, väntan täiest jõust läbi vihma edasi, et pilve eest päikese kätte pääseda.

Lõpuks see õnnestub, aga olen pesuni läbimärg ja käed ära külmunud. Mõnus maasikas reisi lõppu! Peamusketär pakub mulle sooja sissesaamiseks «värskelt pressitud apelsinimahla», mis maitse järgi on umbes pooleks viinaga. Õnneks aitavad külmumisest taastuda ka lõunasöögilauas pakutav punane koduvein, pilve tagant välja tulev päike ja riiete vahetus kuivade vastu.

Sõidame edasi, igaühel oma sõidutempo ja keha juba igapäevase väntamisega harjunud. Omaette sõita ja tõuse võtta on tegelikult väga nauditav. Ja just nimelt omaette, isegi mitte mingit muusikat kõrvas hoides. Saab kõik saasta ajust välja ja lõpuks jääb suhteliselt tühi pea. Ülimalt meditatiivne on ilma mõteteta mägistel rattateedel, roheliste mäekülgede ja teravate tippude, lilli täis aasade ja põldude vahel sõita.

Nende vaadetega ei harju vist küll kunagi – iga kord pilku pöörates on tunne, nagu vaataks mõnd maali. Nagu see maailm poleks päris ja sina oled lihtsalt selle vaatleja.

Pärastlõunal jõuame Kotori linna, kus külastame Kotori lahte. Selle kuurortlinna vanalinn on kahtlemata piirkonna uhkeim koht, millele annavad iseloomu keskaegsed kirikud, paleed ja monumendid. Tänavad on kitsad, ääristatud suursuguste väravate, võlvkaarte ja treppidega. Kotor on, muide, üks paremini säilinud keskaegne linn Vahemeremaades. Säilinud on ka linna kaitsevallid, mille ehitusega alustati üheksandal sajandil ja mis kaugelt vaadates näevad mööda mäekülge ülespoole kulgedes välja nagu miniversioon Hiina müürist.

Õhtul, kui jalutame vanalinna poole ja oleme juba parajalt lõbusas meeleolus, panen tähele ühe baari akent, mis on tänava poole lahti. Pistan pea aknast sisse – baaris istub üks suur seltskond laua taga, inimesed suitsetavad ja laulavad. Baarileti äärest viipab üks mees mind baari sisse. Teatan teistele, et «Tulge! Meid kutsutakse!» ja ronin läbi akna sisse. Sealpool võetakse mind hästi vastu ja pannakse laua taha istuma.

Märkan aga, et meie seltskonnast pole keegi teine minuga liitunud. Olen istuda saanud umbes 15 sekundit, kui tuleb üks mees, ilmselt baaripidaja, ulatab mulle käe ja juhatab viisakalt tagauksest välja. Seal ootavad mind juba meie Peamusketär ja reisijuht. Selline väike miniseiklus siia Egeuse mere äärsesse linna!

Siis jääb meie teele R-Kioskit meenutav putka, kust muuhulgas saab osta pooleliitrist Smirnoffi. Seda meie Kolm Musketäri ka muidugi teevad, ja valavad otse spraidipudelisse kokteiliks valmis. Elegantsed härrased!

Vanalinn meenutab veidi Tallinna oma – elu täis ja vahva! Istume linnamüüril Kolme Musketäri ja M.-ga; teised on juba oma tubades põhku pugenud.

Oma tuppa laekun kesköö paiku ja näen unes, et mul on täid. Olen unes samuti Montenegros rattamatkal ja ei julge seepärast nüüd meie bussi istuda, sest kardan teistelegi täisid jagada. Meie reisijuht aga ütleb, et kõigil peab fun olema, seega istugu ma ikka bussi. Olgu või pärast kõigil täid!

See on olnud reis nii iseendaga kui ka ülimalt toredate reisikaaslastega. See on olnud absoluutselt 100% vähem «turistikas», kui ma alguses arvasin. Minu jaoks on see esimene kord niiviisi osaleda reisil, kus kõik on põhimõtteliselt korraldatud: lõuna- ja õhtusöögid ette tellitud, majutused reserveeritud. Arvasin, et siin on rohkem selline «olen nädal aega soojal maal hotellides basseini ääres» reisi tunne. Aga ei. Täiesti vastupidi. No ikka 180 kraadi teises suunas. Siia reisile tolle viimase reisistiili viljelejad ei tulegi.

Mul ei ole olnud selle reisi jooksul kordagi tunnet, et olen kuidagi liialt «kureeritud» keskkonnas või liialt vati sees hoitud. On olnud hetki, kus olen üksinda tee ääres vihma käes ja mul pole midagi selga panna ning pean otsustama, kas otsin peavarju ja lasen pilvel endast üle liuelda või kihutan edasi lootes, et pilve taga paistab päike. Enamasti tegin viimast. On olnud hetki, kus tuleb end vaid ise motiveerida seda kümnekilomeetrist tõusu või viimast 87. kilomeetrit võtma, sest keegi teine seda minu eest ei tee. Ja on ka olnud hetki, kus just nimelt mu reisikaaslane mind sellel viimasel kilomeetril enda tuules veab. Sest ta tahab, et ka mina mõnusalt meie ööbimiskohta kohale jõuaksin. Ühesõnaga – on olnud teekond, mida läbida üksi ja mida jagada teistega.

Lausa kahju on suunduda homme üksinda Tiranas viimsesse majutusse ilma nii ägedate rännakukaaslasteta. Ma loodan, et kohtume veel. Aitäh teile, kes te end siin artiklis ära tundsite. Teiega läheks iga kord veel lahingusse (või rattamatkale)!

9. päev

Alustame hommikut bussireisiga vaatluspunkti, kust avanevad suurejoonelised vaated Aadria merele. Seejärel sõidame ratastega mööda huvitavaid kitsaid teid, kuni jõuame juba tuttava linnakese Shkodëri järveni. Piiri, kus seekord ühtegi dokumenti ei kontrollita, ületame ratastega. Seal sööme maaliliste loodusvaadete taustal ka viimase ühise lõuna.

Pärast seda jätkame sõitu, nüüd juba bussiga, mis meid terve rattareisi vapralt saatnud ja meie varustust kandnud on, tagasi Tiranasse. Tee peal, õigemini tee ääres, seisab mees, kelle suus ripub sigaret ja kes ettesirutatud käes hoiab väikest elusat küülikut, pakkudes seda autojuhtidele.

Kokku saab sel matkal sõidetud ca 350 kilomeetrit ratastel, lisaks veel mõned otsad bussiga. Teeme Eestist pea kaks korda väiksemale Montenegrole täitsa tiiru peale.

Läbitud kohad: Shkodër - Andrijevica - Kolašin - Tara kanjoni vaatepunkt - Žabljak - Durmitori rahvuspark - Prevoj Sedlo kuru - Plužine - Nikšić - Kotor - Shkodër. Oranžiga on pildil märgitud Montenegro riigipiir. Foto: ekraanipauk Google Mapsist

NB! Läbitud teekond on ENAM-VÄHEM selline, nagu ülemisel kaardil. Kuna mul ei olnud sõidu ajal küljes GPS-iga nutiseadet, pidin marsruudi taastama läbitud punkte kaardile paigutades.

NB2! Kaardil on sinisega tähistatud kogu läbitud marsruut, s.t nii ratastega kui saateautoga.

Viimane õhtu Tiranas linna peal on taas meeleolukas: muuhulgas tahavad Kolm Musketäri mulle hirmsasti Singer Vingeri «Sirtsu» laulu lasta, ise imestades, et ma seda ei tea.

Saame muude eluloojutustuste seas teada ka, et meie Peamusketär on elus käinud ainult kahel reisil. Esimene neist oli tema sõnul «Aadu-Peedus» (Abu Dhabi), kus ta end peaaegu surnuks jõi. Võib-olla sellepärast ta vahepeal ei olegi julgenud rohkem reisidel käia?

Jalutame ka Albaania pealinna suurima pargi serva, kus kohtame kohalikke politseinikke. Musketärid küsivad neilt muidugi, kas neil on meile rakit pakkuda. Kuigi mundrimehed küsimuse peale muhelevad ja meiega juttu ajama jäävad, neil kahjuks või õnneks rakit siiski ei ole.

Õhtu lõppedes jätan mõttes Balkaniga jumalaga.