Hoiatus!

Stina Leeki jagub igale poole: Ajuokse kunstirühmituse tegemisi kureerima, keldripoodi ja Avangaari angaari tegutsema, zine'i kujundama-küljendama, Peipsi äärde Voronja galeriisse kunstnikke karjatama. Õnneks jagub Stinat ka tänavatele maalima ja Ypsiloni lugejatele sellest rääkima.

Kui mõnede teiste kunstnikega on küsimus olnud, et kas nad on grafiti- või tänavakunstnikud, siis sinuga vist seda küsimust ei ole? Või on?

Ei ole, ma olen ikka tänavakunstnik. In my dreams olen grafitikunstnik. Kuigi, noh, eks see algas ikkagi huvist gräffi vastu – kunagi mega-mega ammu, kui ma olin 14–15, siis mul oli mingi naisgrafitikunstnike teemaline raamat, üritasin sketšida writingut [Grafiti-sõnavaras tähendab «writing» ehk kiri sama, mida «painting» ehk maal. – Toim.] ja värki. Aga inimesed, kellega ma tol ajal koos sellest huvitusin, olid siukseid munnipead, et kui ma neist lahti ütlesin, siis ütlesin lahti ka kõigest nendega seonduvast. Aastaid hiljem Stencibilityl [tänavakunstifestival – Toim.] vabatahtlikuna töötades tuli mulle see uuesti meelde: «Oo, hei, mul oli see värk ju!» Siis see tuli hoopis teistpidi tagasi.

Aga 14–15-aastaselt tegid ise ka midagi?

Ma tegin ainult stencileid ja sketšisin, aga ma ei jõudnudki päriselt… Ma mäletan hetke, mil ma tollase eksi vetsu sodisin ja seda frustratsiooni, kuidas ma üldse ei osanud kannu [spreivärvi purk, ingl can – Toim.] kasutada: «Tra, miks see ei tule nii, nagu ma tahan!» [Naerame] Aga täiskasvanueas saabus tore avastus, et tegelikult see ei olegi nii putsis kui tundub, või kui lähebki putsi, siis on nagu ka lõbus. [Naerame]

«Nii, nüüd läks see joon perse! Nii vale…» [Naerame] Järgmiseks selline teema, et sa oled päris kunstnikuharidusega, eks ole? [Naerab] Kas oled oma kunsti ja sellealase haridusega tänavale kolinud?

Jah... ja ei. Selles mõttes, et minu kunstiharidus on lõppude lõpuks ikkagi rohkem disainihariduse keskne. Kunsti ja illustratsiooniga tegelemine on kuidagi kõrvalt juurde ilmunud. Ja sellega, jah, ma kolisin tänavatele. Kuigi see, kuidas ma ennast tänaval väljendan, leidis enda keele selles mastaabis, mida ma illustratsiooni-maailmas eraldi ei rõhuta. Näiteks see lilleteema – see on väga tugevalt ainult tänava teema. Jah, mõnda aega olen ma seda üritanud lõuenditel teha ja särki-värki, aga lõpuks tundub mulle alati, et nende lillede kõige õigem koht on ikkagi sobivas kohas kuskil tänaval – that's the real shit, minu jaoks vähemalt.

Stencibility Ida-Virumaa tripp, Narva 2020 Foto: Kadri Lind / Stina Leegi erakogu

Mis nende lillede taga on? Kas neil on nagu mingi suurem stoori või on need pigem esteetiliselt…?

Seal on ikka stoori taga. Stencibilityl vabatahtlikuna töötades sain kannu pärast aastaid eemal viibimist uuesti kätte. Ja kogu selle vahepealse aja jooksul oli mu elus hästi pikalt selline periood, kus ma ei olnud kindel, mida, miks või kellele ma teen. Mulle meeldib alati people please'ida, ja siis ma olin väga-väga kadunud sellega, kes ma ise inimesena olen. Ja uuesti spreisid kasutades saabus äratundmisrõõm, et kuskile sinna ma jätsin midagi maha. Sellepärast ongi need silmad ja lilled – see on uuesti nägemine: «Oh, sheet! Tegin silmad uuesti lahti, wow, okei, okei!» Et kuskilt on võimalik uuesti tagasi tulla, isegi kui kõik tundub päris kadunud ja surnud. Tollel hetkel seondus see emotsionaalses plaanis väga tugevalt sellega, kuidas ma ennast tundsin, kuhu mu elu suundus – ma tulin töökohalt ära ja hakkasin freelance'ima, kõik oli wild, uus ja huvitav.

Millal see oli?

2019.

Kui vana sa olid siis?

Hea küsimus… Ma olen 92. sündinud… 27.

Kas sul oli veerandelukriis?

Ja-jaa, ma arvan küll. [Naerame] Siuke tore väike supsti. Jah, sellest kasvas see lillede teema välja, aga enam ma emotsionaalselt ei suhestu selle nii-öelda «silmade lahti tegemisega», või ma ei tunne enam seda hetke nii tugevalt. Nüüd on lihtsalt see, et kuidas ma suhestun tänavaga, kuidas need lilled paigutuvad tänavale või nendesse ruumidesse. Hoopis teine storyline – kuidas mingit ruumi saab ümber tõlgendada läbi millegi sellesse ümberpaigutamise. Eriti, kuna mulle tegelikult ei meeldi niisama tänavatele teha, vaid mahajäetud kohtadesse, kus on teatud tekstuurid ja nüansid. Mind huvitab, et kui need lilled on orgaanilised ja samas hästi konkreetsed, siis kuidas need visuaalselt ja samas ka selle kohaga kontrasti tekitavad. Et on mingi mahajäetud koht ja keegi on siin veetnud tunde vaikselt pintslijooni tõmmates. Mulle meeldib see.

Mida sa kasutad enamasti? Aerosooli ja akrüüli?

My weapon of choice on ikkagi pintslid ja akrüülid. Kui ma tean, et mul on aega ja ma saan seda aega võtta, siis ma alati eelistan neid, aga kui peab kiire olema, siis [naerdes] spreipurgist ka ära ei ütle. Oleneb, jah, ajast ja kohast.

Anne Vetik kirjutas, et need lilled on «pigem umbrohu tüüpi taimed, mis saavad hakkama liigse helluseta ja ei vali väga pinnast». Kas sa nõustud sellega?

Aa, jah, võib öelda küll. See mulle meeldib iseenesest, sest eeldab, et too lill on paigutatud loomulikult ikkagi sellesse ruumi, kus ta on, mitte ei ole lihtsalt kuhugi sunnitud või surutud.

Stencibility 2020 Foto: Ruudu Rahumaru / Stina Leegi erakogu

Aga samas umbrohi on selline asi, mis võib hakata väga ekstreemsetes kohtades kasvama – tal ei ole vaja seda ilusat aasa.

[Naerdes] See on, jah, lahe. Pluss, et umbrohi võib ka väga toores ja räsitud välja näha. Ja tugev – lilled muidu on pigem siuksed…

Haprad?

Jaa, sellepärast mu lemmiklilled ongi päevalilled – nad on badass, puud põhimõtteliselt.

Mulle tundusid sinu lilled kohe lihasööjataimedena, nagu filmis «Little Shop of Horrors» – suu asemel on silm.

See on väga lahe, sest vahepeal ma mõtlen, et ma teen nii nunnut asja, nii nunnud lillekesed. Alati, kui keegi kirjutab kuskil kunstist ja üritab kuidagi viidata naiivsematele-lihtsamatele kunstnikele, kasutatakse fraasi «need lillemaalijad». Siis ma olen nagu, et ma olen ka «see lillemaalija»! [Naerame]

Mulle ei tundu need nunnud. Nad on väga tigedad, ähvardavad, ohtlikud ja teravate lehtega.

[Naerdes] Seda on hea kuulda.

Jätkuks tänavalekolimise küsimusele tahaks teada, kas tänav on kutsuvam ja paeluvam kui steriilne galerii, kuhu haritud kunstnikuna pürgida.

Oh, kindlasti. Või, noh, kunstnikuna ma olen jõudnud sellesse punkti, kus tänu väga paljudele eri projektidele – ja puhtalt sellele, et ma olen nii aktiivne ja saanud mingit kõlapinda – pakuvad inimesed mulle kõiksugu võimalusi. Ja, ma ei tea… [Naerdes] Ma vihkan neid kuradi galeriste, raisk…

[Naerdes] Valgeid ruume?

Valge ruum veel; ma võin valgest ruumist väga huvitava ruumi teha, kui antakse võimalus. Aga need inimesed nendes ruumides – see suhtumine, mis on ühes selle müügigaleriiga, versus see, mis suhtumisega me oleme tänaval... Vaata, need clashivad nii hullult nagu. Ja ma lihtsalt ei leia seda põhjust, miks ma peaksin pürgima sinna maailma, sest see tundub nii kahepalgeline, toksiline, mõttetu. Kunstnikuna ikka tekib see dilemma, et kui ma ütlen neile ei, siis kas mu ees pannakse mingid uksed kinni? [Naerdes] Ja siis ma mõtlen, et mul on ju alati olemas tänavad.

[Kaasa irvitades] Tänavaid ei pane keegi kinni.

See on tekitanud niisuguse enesekindluse ka, et ma võin inimesi saata pikalt, kui ma ei tunne, et asi on õige. Ma olen juba mõnda aega endale selgeks teinud, et tegelen nii paljude valdkondadega – kultuurikorraldus, kureerimine –, et pigem suunan need probleemid sinna maailma, kus ma kirjutan projekte ja proovin raha teenida. Aga minu kunst on teises maailmas; see ei ole müügiks, vaid minu vaimse heaolu jaoks. [Naerame] Et pole mõtet sellega nussida: vaimse tervise spetsialistid on niikuinii nii kallid, et kui ma enda jaoks sellise teraapiavormi ära rikuksin, siis ma keeraksin ikka väga persse oma elu. [Naerame südamest]

Foto: Kadri Lind / Stina Leegi erakogu

Kuidas sa enda kunsti kirjeldaksid või lahterdaksid? Ma suht võhikuna ütleks, et osalt on tegemist pungiliku koomiksistiiliga – kaheksakümnendate koomiksid, kleepsud ja tattoo-flash-kaardid –, ent samas on selles midagi postpungilikku, rave'i ja gooti esteetikat ning kõige peale veel postvandalismi. Kas võib nii öelda?

Jah, ja see sõna, mida mulle meeldib kasutada või mida ma üritan siin Eestis nähtavale tuua, on lowbrow kunst.

Mida see sinu jaoks tähendab?

Lowbrow tähendab minu jaoks sellist toorest koomiksilikku stiili ja lähenemist, elemente popkultuurist ja nendele horror twisti peale keeramist. Ja… silmamune! [Naerame]

Kui vaadata, kust see tuli, siis tegelikult sai see alguse üldse mingist USA hot-rodi kogukonnast, mis on minu jaoks väga kauge teema. Aga see stilistiline osa, mis mind väga paelub, on Ed Rothi nimeliselt tüübilt, kes tegi sellise karakteri nagu Rat Fink. Tal on sellised punnis silmad, ja too tegelane pani paika lowbrow-esteetika, mille järgi hästi paljud kunstnikud, keda ma tänapäeval tarbin ja jälgin, teevad midagi sarnast. Ühel hetkel, kui ma Pallases käisin, olime Gutface'iga [Tartu tänavakunstnik ja illustraator – Toim.] samal kursusel ja meil klikkis omavahel, kui saime aru, et meile mõlemale meeldib lowbrow kunst. Ja samas mõistsime, et keegi teine sellest eriti aru ei saa ja kuidagi teistmoodi ei oska me oma loomingut ka nagu selgitada. Vähemalt ühe sõnaga, ilma stilistilist kirjeldust andmata.

Kleepsuleht «Põlen vaid sulle» Foto: Stina Leegi erakogu

Tartu on mu arust Tallinnaga võrreldes väga teistsugune koht, eriti grafiti- ja tänavakunsti mõttes. Tallinnas peab kõike täiesti illegaalselt tegema – okei, mõni legal wall on olemas ja toimuvad legal grafiti jam'id –, aga Tartus võib vabalt tänaval sodimas käia. Milline on sellise suhtumise mõju kunstnikele ja nende loomele?

Tundubki, et tänavakunst on rohkem levinud Tartus, Tallinnas aga pigem gräff – vähemalt üldistades. Võib-olla, jah, see, et on võimalus, et sa saad aega võtta – lihtsalt see, kuidas linn ja üldse avalik ruum taolist tegevust toetab (või selle vastu võitleb) – see ikka muudab loomingu sisu. Gräff on ikkagi suuresti võitlus autoriteedi vastu, ja [naerdes] on arusaadav, et Tartus gräff niimoodi ei õitse.

[Samuti naerdes] Sest sul ei ole mitte kellegagi võidelda?

[Läbi naeru] Kõik on sõbrad! Need on, jah, kaks erisugust vaibi. See, milline Tartu linn üldse olemuselt on – see on lihtsalt selline nunnu ja sõbralik. Mõistagi on arusaadav, et niimoodi on lihtsalt läinud, kuigi, jah, tahaks küll… Aga on näha, et gräffikunstnikud käivad läbi ja külas; mingeid töid ikka tekib. Aga pidevaid kohapealseid tegijaid, aktiivseid gräffivendi linnaruumis ei pane nii palju tähele.

Just nagu mingeid nimepõhiseid gräffitüüpe, eks? Selliseid, kes teevad throw'sid või asju?

Ja-jah, on kuidagi vähem. Näis, kuhu asi areneb… Praegu ongi meil siin vaikselt tekkimas uut generatsiooni; noored kutid on Instagramis ühendust võtnud ja siin ka kolmnurga peal harjutamas käinud. Meil on Ajuokse avangaari ääres kolmnurk, mis on selline legal wall, millega ma kogu aeg rõhutan, et siin ei ole reegleid: siin ei ole nii, et sa ei või enda täägi kellegi töö peale teha, sest meil on vaja harjutamispinda. Just eile noored käisid siin ja went wild nagu. [Naerame]

Ja tundub, et neid noori on veel. Näiteks läbi ühe projekti sattusin kokku paari noorega, kes tegid mingit enda joonistust ja pakkusid enda värve, et tee ka midagi. Tegin kiire lille ja tüübid proovisid ka ise lille joonistada ja särki-värki. Et, wow, neil oleks täiega vaja mingit gräffi-eeskuju! Me oleme Sänkiga vahepeal rääkinud, et võiks teha mingeid töötubasid just neile 12-aastastele, kes alles alustavad.

Noorteklubi? Noortekoondis?

Täpselt. Tahaks neile veidike seda tausta anda – kuidas nime valida või mingeid selliseid asju. Tundub, et nad lendavad täiesti toorelt sisse, mis on väga-väga lahe, aga nüüd tahaks natuke toetada neid.

Tartu ja Tallinna erinevuse juurde tagasi tulles – Tartu grafiti kohta on kirjutatud artikleid «Paröömiline pilguheit Tartu grafitile» ja «Soolisuse esitamine Eesti grafitis ja tänavakunstis». Mõlemad on väga head artiklid, üks vanasõnadest ja teine mees-nais-gräfitikunstnikest ning nende motiividest, aga Tallinna kohta neid eriti kirjutama ei hakka. Kas võib öelda, et Tartu on mingil määral special case?

See on, jah, veidike hipide-luuletajate linn. Vaata, istud seal Toomemäel ja kirjutad luuletusi – tahes-tahtmata tahad paar rida seina peale ka kirja panna. Või siis, noh, ma olen terve elu Tartus elanud ja juba hästi noorelt hakkasin tähele panema neid väikseid sõnumeid ja tekste seinte peal. Mõned on siiamaani alles, see «Milleks see kiire, mis kuhugi ei vii»; Vanemuise tänaval oli päris pikka aega «Hinga endast välja», mis on üks mu lemmikuid. Need väiksed sõnumid on hästi mõjutanud seda tunnet. See, kui ma joonistan lilli, on ka ikkagi natuke rohkem väikse sõnumi jätmine kui võib-olla lihtsalt sümbol. Et see on Tartu niisugune väike eripära – see on koolkond, mis on kuidagi siin kasvanud ja arenenud. Aga, jah, Tallinnast võib ka leida. Võib-olla peab teravamalt tähele panema?

«Hinga endast välja», 2011, Tartu, Vanemuise tänav; https://www.folklore.ee/Graffiti/index Foto: Piret Voolaid / Grafiti andmebaas

Peab, jah, otsima… Ma hakkasin mõtlema selle peale, et Õikal on ühe seina peale kirjutatud «Legaliseerige persenuss» [naerame] ja teise peale «Homoseks on hea» [vt Magalatuur Väike-Õismäel vol. 3 – Toim.]. Nii et mõneti täiega erinevad Tartust, aga ühte kohta on kirjutatud «Ole enda vastu lahke».

Aww, see on täiega tartuish! Siin on lauseid nii palju, ja mõned on kirjutanud luuletusi. Keegi oli toorelt võtnud oranži akrüülvärvi ja pintsliga kirjutatud mingeid luuleridasid; tõenäoliselt purjus peaga, kuna need olid väga suurelt ja toorelt üle mingite teiste asjade. Siin, jah, on natuke teistmoodi – ütleme nii, et teise nurga alt.

Tallinn on võib-olla agressiivsem?

Võib-olla, aga eks neid mõlemaid pooli on nii siin kui ka teil. Tartu kesklinnas, Pirogovi kõrval on ühe kangialuse juurde suurelt kirjutatud «Tuhat tulist munni sulle peeru vahele (heas mõttes)». [Naerame]

Foto: Stina Leegi erakogu

Su kunstis on tugev transgressioonimoment – piiride ületamine, alastus ja ekshibitsionism. Pissiv tüdruk, südame sümbol häbeme kohal, eks ole, ja muud sellised teemad. Kas see tuleb koos lowbrow'ga või see on mingisugune isiklik mäss, midagi sellist, mis tahab seda piiri rikkuda?

Ma ei tea, kas mäss on õige sõna, aga mida ma enda loominguga ohtralt teen, on see, et ma panen meeletult palju häbi sellesse. Ma arvan, et see tuleb pigem sealt. Mingeid asju tehes on vahepeal tunne, et ma tahan neid väljendada veidi rõvedalt, koledalt või obstsöönselt – et ma saaksin selle tunde välja. Siis see ei ole häbiväärne; ma võin selle panna töösse, kus see on okei, isegi naljakas – et seda tunnet ümber moondada. Näiteks too «Pissiv tüdruk» on tegelikult seotud selle ärevusega, et kui sa oled kuskil seina ääres või mahajäetud majas ja pead vetsus käima. See pole just kõige lahedam asi: olen mahajäetud majas; seal on hirm mingite bomšide ees, eriti kui lähen üksi – ou mai gaad, kuhu ma põgenen?! Pissid seal, kükitad nagu, põhimõtteliselt lukus mingiks minutiks – et kui midagi sellel hetkel juhtub, siis oled nagu, et mida vittu ma teen?

«Pissiv tüdruk» Foto: Carol Soovik / Stina Leegi erakogu

Ja kuskile pole minna ka?

Oled selles hetkes hästi haavatav. See töö sündis tegelikult sellest, ja siis oligi tore seda ärevust või hirmu keerata hoopis selliseks lõbusaks-lollakaks kujuks, mis inimestele rõõmu ja nalja pakub.

Mingid asjad on seotud pigem häbi ja vastikute emotsioonidega. See tšikk, kes kükitab ja tal tilgub verd – see on päevadega seotud. Mul oli mega masekas ja päevad ka, kõik oli nii sitt ja, nagu, fuck this shit! Selle nimi on «Ime», mis on natukene sõnamäng: et hullult imeline asi, such a gift, you are a woman, bla-bla-bla; aga samas see on nii putsis asi, mis imeb täiega. [Naerame]

«Ime», 2020 Foto: Stina Leegi erakogu

Sama on selle liblika moodi elukaga, mis on seal Ajuokse keldris, kellel on mingi kuus tissi – see on ka selline veider autoportree nendest hetkedest, mil tunned ennast mingi kuradi goblinina. Kõige negatiivsem enesepilt, mida suudad endale mingitel hetkedel manada, aga sa keerad selle illustratsiooni kuidagi lõbusaks ja oled nagu I fucking own that shit; ma olengi see goblin ja mul on jummala pohhui. [Naerame]

Mulle meeldib see väga, et sa selle häbi teema sisse tõid – tegelen hetkel ühes tekstis ka häbiga ja see on halvav emotsioon.

Mu looming on ikkagi minu nii-öelda vaimse tervise tööriist ja ma saan selle häbi kuhugi paigutada. Keeran selle emotsiooni läbi illustratsiooni tegemise protsessi – mis on mitme tunni pikkune – naljaks, et siis irvitada «Ha-ha-ha-ha, fucking hell, high five Stina!» Ei ole aega häbi tunda, kuigi võib-olla oli algpunkt just väga häbiväärne. Häbi on, jah, imelik, kõige mõttetum emotsioon üldse, nagu täiesti ebavajalik.

Jaa, absoluutselt nõus, sada protsenti! Häbi on üks kõige-kõige vastikumaid asju, sest paneb sind vastikult käituma mitte ainult iseendaga, sind ennast mingisugustesse piiridesse surudes, vaid ta hakkab mõjutama ka seda, kuidas sa teistega suhtled.

Fucking häbi.

Fuck häbi! [Naerame]

«CAUTION! Due to the close proximity of ajuokse, licking this electrical box may turn you into a triple-nippled butterfly with a shiny muscular hiney.» Foto: kolmteistkrooni

Miks te Ajuoksega just zine'i [väikese tiraažiga omakirjastatud ajakiri – Toim.] formaadi valisite? Kas zine on esteetiline või eetiline valik, if you know what I mean?

Elaborate, palun.

Selles mõttes, et zine'idel on selline taust, et need on DIY, autonoomsed, ei ole seotud mingisuguste suurte korporatsioonidega, väga-väga iseseisev teema – selles mõttes on see eetiline valik. Aga samas on see jällegi selline punk asi oma esteetikaga, et sa tahad, et see näeks veits sitt välja – mida sitem ta välja näeb, seda ehedam ta tegelikkuses on, eks ole?

See, miks meie hakkasime sellega lõpuks tegelema, oli hoopis kolmas versioon: et oleks alternatiivi kogu informatsioonile, mis me tarbime, sotsiaalmeediale. Et sul on päriselt füüsiline eksemplar, kus on hunnik kunstnikke koos, sa saad seda lapata, sul on see päriselt kusagil riiulis või kuskil olemas. See on ülihea andmekandja eri tegijate tutvustamiseks. Sotsiaalmeedias käivad kõik pildid nii kiiresti, aga zine'iga sa saad selle aja päriselt maha võtta ja seda lapata. Muidugi on olulised ka nii esteetiline kui ka eetiline pool, aga see oli peamine põhjus, miks me seda alustasime.

Midagi füüsilist?

Jah, täpselt. Lisaks on see hästi hea viis nende inimeste kokku toomiseks. Kui meil on zine'i esitlused, siis enamik nendest inimestest tuleb kohale ja saab omavahel tuttavaks. Või teinekord ma näen neid kuskil teises situatsioonis juba omavahel suhtlemas. Ajuoksega on mul alati olnud see nii-öelda missioon tuua inimesi kokku, tekitada sidemeid ja kogukonda, et lõpuks toimuks elu ka väljaspool minu orgunni – tüübid saavad ise kokku, teevad enda projekti, tulevad järgmised tüübid, ja nii edasi. Ülihea kokkupuutepunkt, sest füüsiline kandja on hoopis teine asi kui kuskil Instagrami stoorides kellegi töö jagamine. Palju püsivam ja märgilisem tegevus.

Digikultuur läheb kaotsi?

Jah, see läheb kuskile musta auku ja ei naase sealt kunagi. Gutface on ka alati rõhutanud mulle, et kui sa tahad, et midagi püsiks, siis sa pead selle füüsiliselt kirja panema, välja laskma.

Ajuokse zine II ja IV, viimased eksemplarid saadaval ajuokse.ee Foto: Ajuokse koduleht

Rääkisin sõbrale, et tulen sinuga kohtuma ja küsisin, et ehk on tal sulle üks-kaks-küüsimust. Ta palus küsida järgmist asja: «Kuidas sa isikliku praktika ja üleüldise orgunnimisega toime tuled? Ja kumma üle sa uhkem oled?»

Õnneks tänu sellele, et ma olen viimastel aastatel olnud Stencibility line-up'is, ja tänu nendele projektidele, mida ma teen kollektiivina, kutsutakse mind pärast ka kunstnikuna kaasa. Isiklik praktika ei jää kunagi seisma. Lisaks jõuame tagasi selle juurde, et kunst on ikkagi mu tööriist – rasketel hetkedel ma pöördun alati enda kunsti poole, et kuidagi toime tulla. Aga uhkust tunnen ma ikkagi rohkem kollektiivi üle. [Naerdes] Võib-olla on nii, et enda kunsti üle uhkuse tundmine on lihtsalt veits sucking your own dick, «Oo, minu kunst!».

Aga kollektiivi asjadega on küll nii, et võin uhkusega öelda: «Mina tegin seda ja aitasin sel juhtuda; ma kutsusin need inimesed siia.» Ja nii tekivad need ilusad inimeselt-inimesele-suhted. Ma olen seni väga uhke selle üle, kuidas, mis mindsetis ja mis vaibis ma olen neid kõiki hästi erinevaid asju teinud. Ja kuidas päriselt tuleb see energia välja, et ma tõesti tahan neile kunstnikele midagi anda; et nad päriselt saavad sealt midagi. See suhe on hästi-hästi ilus, kui inimesed tulevad pärast tänama selle eest, et sa tegid selle võimalikuks – see on hoopis teine asi kui mingi laheda töö tegemine.

Mu enda kunst on pigem, jah, mulle endale, ja mul on hea meel, et see on olemas, et inimesed seda tarbivad. Aga kõige rohkem uhkust tunnen ikkagi Ajuokse hustle'i üle.

Kas on ka hetki, mil tunned, et see pärsib sinu enda loomingut?

Praegu küll ei ole; kuidagi navigeerin neid, pluss ma olen nii vastik aktivist.

Et see võtaks nagu liiga palju aega või midagi sellist?

Kindlasti võtab, aga ma ei jää mitte kunagi seisma – ma lihtsalt jooksen ja siis, davai, ma võtan selle siin vastu, siis ma teen selle projekti ja siis ma teen veel selle seina, siis teen selle illuka sulle. Tegevused ei jää seisma. Kuigi võib-olla ühel hetkel ma jooksen n-ö vastu seina ja siis ei viitsi enam midagi teha. Aga pigem see hoiab asju tasakaalus, mulle tundub. Mul on mingitel hetkedel olnud hästi palju loomingulisi kriise, kus ma enam ei tea, mida ja kuidas teha, või tundub olevat paigalseis, ja siis on hullult hea teha mingit teist loomingulist tegevust. Kogu mu töö, isegi orgunnimise osa, aitab loomingule kaasa. Näiteks see, kui ma arutan mõne teise kunstnikuga, kuidas mingit ta näitust üles seada või kuidas me neid töid paigutame – see on jällegi loominguline ajutöö, aga teises vormis. Ja samas on see ka paleti puhastus, ja siis jõuad tagasi enda kunsti juurde, et seda teisiti näha. Kõik kuidagi tasakaalustab ennast.

Eri tegevused rikastavad üksteist.

Jah, täpselt. Mulle meeldib loominguline olla, või see, et sa saad kuidagi… Ma ei oska seda selgitada, see on lihtsalt selline toores entusiasm, mis mul tekib. Ja siis ma lähen ja teen, ei mõtle ja ei peatu. [Naerame] Kui mul oleks elu väljaspool loomingulist tööd või tegevust, siis võib-olla oleks keerulisem seda kõike navigeerida, sest põhimõtteliselt ma elan ja hingan praegu ainult Ajuokset või enda isiklikku loomingut – ma saan endale seda lubada ja ma täiega seilan sellel lainel.

Stina Ajuokse Avangaari ees; seinal oleva töö autorid on Rombo ja Ziepe Foto: Steven Vihalem

Kõikidel loovisikutel on eellased ehk role model'id ja iidolid – need, kelle poole alt üles vaadata – ja praeguse hetke sõbrad-kaaslased. Mis on sinu sugupuu? Kes on hõimlased, keda välja tooksid?

Eks meie sugupuu on ikka see Tartu crew, kellega me Stencibility'ga ringi tripime: Lõngus, Kairo, Gutface, K2rte ja teised. Et need on minu põhi-homie'd, kellega me igapäevaselt lävime.

Kes sind laiemast maailmast mõjutanud on – lisaks Ed Rothile?

Kui ma hakkasin illustratsiooniga tegelema ja rohkem seda enda vaibi avastama, siis üks hästi suur mõjutaja minu jaoks oli Killer Acid. Ta teeb selliseid lollakaid koomiksistiilis asju – mingid sõnamängud ja savulehed ning psühhedeelia teemadel sellised hästi lustakad pildid. See stilistika ei ole üldse kuidagi väljapeetud, vaid pigem lihtne ja naljakas.

 

 

 

 

View this post on Instagram

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

A post shared by KILLERACID (@killeracid)

USA-st on veel näiteks Crocodile Jackson ja muud tüübid, kes teevad seesuguseid lõbusaid asju, aga ei ole tänavakunstiga seotud. Tänavakunst tuli minu loomingusse eraldi sisse ja ma ei teagi, kas mul on tänavakunsti eeskujusid… Mul on lihtsalt lemmikud, näiteks, mõistagi, Riot – põhivend üldse. Eestist on mu lemmik kindlasti Somi.

[Naerdes] Just mõtlesin, et Somi peaks su teema olema.

Jaa, väga-väga meeldib. Kui ma kõrvaltvaatajana peaksin tõlgendama – ma kujutan ette, et ta ise nii ei tõlgenda –, ütleksin, et et Somi on nagu lowbrow gräffis; sarnased stilistilised jooned ja see huumor loomulikult. Muidugi DUPLO3 tšikid. Ja Neki ja Eltak on nii homie'd, et süda läheb soojaks, kui mõtlen nende peale – sellised toredad tüübid.

 

 

 

 

View this post on Instagram

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

A post shared by Stina Leek (@stina.leek)

Kuhu on okei maalida või tänavakunsti teha? Kas on mingisuguseid kohti, kuhu sa kindlasti ei tahaks teha, või kust see piir sinu jaoks läheb? Kas on mingisuguseid asju või temaatikaid, mida sa ei taha kindlasti avalikku ruumi maalida, või teemasid, mille kohta sa mõtled, et see sobiks pigem ainult illustratsiooniks?

Seda ma küll ei arva, et oleks mingeid teemasid, mida ei võiks käsitleda tänavatel, aga võiks käsitleda illustratsioonina. Muidugi on seal mingid piirid, näiteks viha õhutavad, rassistlikud sõnumid…

Seda ei teeks sa ju muidu ka?

Täpselt. Ei, sellist piiri mul küll ei ole, et teeks mingeid asju kas ainult ühes või ainult teises kohas. Kuhu mitte maalida? Mina kindlasti ei maaliks mälestusmärkide või selliste asjade peale. Aga üldiselt on seda piiri, et mis on okei ja mis mitte, raske määratleda. See, mille järgi mind on kasvatatud, on ikkagi Stencibility tänavakunsti manifest: tegutse enda sisetunde, mitte seaduste järgi. Aga ikka selles võtmes, et mitte lihtsalt asju putsi keerata, vaid et keskkonda rikastada.

Stencibility tänavakunsti manifest Foto: http://www.stencibility.eu/festivalist

Aga võib-olla on siiski hea natukene mõtestada enda jaoks, miks see siin peab olema ja kas see tõesti peab siin olema. Noh, näiteks seesama «Hinga endast välja» – hästi lihtne tekst. See oli eramaja peal, ja muidu ma ise võib-olla ei läheks eramaja peale kohe nii lihtsalt võõpama. Aga seal see töötas nii hästi!

See on nagu public message, mis oli vajalik?

Ja ta oli kuidagi nii lihtne, kuidagi sobis sinna ka visuaalselt ja igatepidi. Teinekord vaatad lihtsalt mõnd toorest peenist mingi prükkari peal ja mõtled: «Aww! Nii tore!» [Naerdes] Mul on väga raske öelda, kust see piir läheb.

[Samuti naerdes] Peeniseid on väga väheseks jäänud tänavapildis. Kui mõelda selle peale, et 1990. aastate lõpul oli kellegi munn nagu standard tääg…

[Endiselt naerdes] Ma ei tea, ma olen simple girl, it works every time. Ma olen: «Hehe, noku!»

[Peaaegu krampides] Bring dicks back on streets!

Gorilla munn Aparaaditehase seinal, 2023 Foto: Steven Vihalem

Kuidas kommenteerid seda, et gräffi sisu ja sõnum ei pruugi olla üldse poliitiline, aga gräff ise on poliitiline akt, suur keskmine sõrm kogu ühiskonnale?

Ah, mul on tunne, et me oleme natuke edasi jõudnud nendest aegadest, kus see kindlasti on poliitiline akt. Lisaks on see nii populariseeritud – selline cool thing to do…

Korporaliseeritud, monetiseeritud?

Ja-jah, need ajad on natuke läinud. Nüüd on see ikkagi kunstniku mõtestada, et mida, kuidas või miks ta teeb. Aga gräff iseenesest ei ole enam poliitiline, mis on natuke kurb.

Mida sa sooviksid rohkem Eesti tänavatel näha? Või ise teha?

Nalja. [Naerame] Täpselt – nalja võiks rohkem olla, mitte nii tõsiseid asju.

DUPLO3 omadel oli ka midagi sarnast…

Nad on nagu sõõm värsket õhku. Mma olin väga õnnelik kui nad hakkasid asju tegema. Tartus tahaks ka rohkem nalja näha. Siin oli ühe maja peale keegi toorelt sinise outline'iga multikakaraktereid joonistanud, aga see see sein tehti korda.

Kaks viimast küsimust. Soovitusi algajatele?

Esiteks pole mõtet põdeda enda töö kvaliteedi pärast – kusagilt peab alati alustama, kuhugi peab alati jõudma. Kui alguses ei tule päris see, siis tuleb lihtsalt usaldada seda «protsessi» – küll ühel hetkel jõuab kohale, miks, millele ja kuidas.

Teiseks üritan ma alati noortele kunstnikele rõhutada, et sotsiaalmeedia ei tähenda mitte sittagi. Hästi palju küsitakse, kuidas rohkem jälgijaid saada või muud sellist. Siis ma olen kohe: «Ei, ära mõtle sellele!». Alusta kohe vaikimisi sealt, et see ei ole oluline, ja see tõesti ei olegi oluline.

Mida vähem followere, seda parem isegi?

Head asjad, head võimalused tekivad ikkagi silmast silma, inimeselt inimesele. Võib-olla on siin oluline ka see, et pole vaja karta teiste, vanemate tegijatega ühendust võtta. Nii palju, kui ma tean, on enamik tüüpidest ikkagi supersõbralikud ja alati valmis toetama nõu või jõuga (kuigi muidugi on skeenes ka selliseid gatekeepivaid ülbeid tüüpe, onju).

Rohkem vist ei olegi midagi… [Naerdes] Ütleksin veel, et don't be afraid to fuck shit up, aga samas mingis mõttes võiks veidike karta, eriti kui asi on tänavatel. [Irvitame südamest]

Ja viimase asjana mingi lõppsõna või midagi, mis jäi ära märkimata?

Vist ei olegi, meil oli ikka väga pikk ja põhjalik vestlus. [Naerame] Issand, mul tuli pähe ainult see: «Tühi pits löö vastu seina, ära noorust taga leina!»

[Naerdes] Kust see veel tuli?!

[Itsitades] Ma ei tea, kuskilt ajusoppidest. Aga jah, tehke nalja, tehke palju nalja! Ja pole mõtet arvata, et kunst peab olema mingi diip ja müstiline, peaaegu arusaamatu asi. See võib olla väga labane, lihtne, ja seda võiks rohkem hinnata. Hinnake labasust! [Naerame]

Kiire sprei artikli lõppu Foto: Stina Leegi erakogu