Y-FILES ⟩ Sünkroonselt ülemaailmse UFO-kultuuri revolutsiooniga ilmub Igor Volkel uus raamat Eesti anomaaliatest
/nginx/o/2021/11/11/14194336t1h2359.jpg)
25. september 2023, 13:05
«UFO-maailmas on praegu tähelepanuväärne epohh,» teatab Igor Volke vestluse alustuseks. Tema enda panus sellesse epohhi on mitmekümne aasta jooksul olnud «UFO-maailma» uurimine ja Eestis pidevas «lähikontaktis» välitööde tegemine. 27. septembril toimub Viimsi raamatukogus tema uusima raamatu «Eesti anomaalsete keskkonnanähtuste X-failid» esitlus.
Raamatusse «Eesti anomaalsete keskkonnanähtuste X-failid» on kogutud viimase 50 aasta jooksul aset leidnud juhtumid ja intsidendid.
«Anomaalseid keskkonnanähtuseid hakkasin aktiivsemalt koguma 1972. või 1973. aastal. Raamatusse on koondatud eelkõige lood sellest 50-aastasest perioodist, aastatest 1972–2022, aga mahuvad ka mõned varasemad juhtumid, millest ma hiljem teada olen saanud,» selgitab Volke ja sõnab uue raamatu sisu kohta: «Selle informatsiooni olen ma lugejale «söödavamaks» ja paremini mõistetavaks tegemiseks jaganud-süstematiseerinud sellistesse kategooriatesse nagu valgusnähtused ehk energofoorid, tundmatud lendobjektid ehk UFO-d ning psühhosomaatilised anomaaliad ehk kohtumised tulnukatega. Need on kvalitatiivselt erinevad, aga kohati lood liituvad või segunevad ja see kajastub ka raamatus. Põhimõtteliselt on sadakond lugu ühte ning sama palju teist ja kolmandat. Need on minevikust tänapäevani kronoloogiliselt järjestatud.
Esiteks on niiviisi nagu mugavam lugeda. Teiseks olen mõelnud ka sellele, et uurijatel tulevikus – üliõpilastel või kellel tahes – on hea aastakümneid hiljem järele vaadata, kuidas asi areneb. Lisades on ka aegrida – kui palju neid nähtusi on selle aja peale registreeritud ja millised perioodid on olnud intensiivsemad.»
Lugejad, kes on tuttavad sarja «Väike-Õismäe Y-files» artiklitega, teavad, et lisaks kolmele eelmainitud anomaalsele tüüpnähtusele on ka teisi, mis ei mahu valgusnähtuste, UFO-de või tulnukate alla.
«Uurimistegevuse käigus on olnud kokkupuuteid selliste anomaaliatega nagu poltergeistid, samuti igasuguste muude nähtustega, mida ei saa nendesse kategooriatesse lülitada,» ütleb Volke hallalasse kuuluvate juhtumite kohta. «Näiteks ilmuvad korterisse ootamatult savijäljed. Kõik korteri uksed on lukus, ent hommikul ärgates näevad selle elanikud esikus jälgi, mis jätavad mulje, nagu oleks keegi raskete savi-poriste jalgadega käinud seal neli-viis sammu ringi. Savi on juba kuivanud, mis tähendab, et juhtum pidi aset leidma kolm-neli tundi varem, eks ole. Taoliste juhtumite kirjeldused on raamatu juures väike lisaväärtus.
Ühtekokku on neid lugusi sellises mahus, et raamatus on 570 lehekülge,» teatab Volke.
«Ohoh, piibel,» sõnan ootusärevalt.
«Nojah, niisugune omamoodi Eesti anomaaliate antoloogia või piibel, just nimelt» vastab Volke ja jätkab seejärel koguja-arhiveerija hingemaid ning kohustusi avades: «Vahva ja naljakas on see, et väike süümekas on ka – eks ma olen ju siin aastate jooksul andnud intervjuusid ja selgitanud, aga need on ainult… Kuidas öelda, nagu «turu-ekstra», eks ole? Et ühele ajalehele natuke ja teisele ajakirjale midagi, aga nüüd on see koos ühtse folkloorse anomalistika kogumikuna. Võlg tuleb rahvale tasuda – sealt on saadud informatsiooni ja nüüd saab tagasi anda.»
/nginx/o/2023/09/25/15613784t1h4cc9.jpg)
Lisaks on Igor Volke sõnutsi oluline, et noorema põlvkonna uurijad ei peaks uuesti algusest alustama, vaid saaksid jätkata juba kogutud töö ja informatsiooniga. Huvitaval kombel langeb uue raamatu ilmumine kokku suurte muudatustega anomaalsete keskkonnanähtuste uurimise vallas USA-s ja ka mujal maailmas.
«Suur muudatus Ameerika Ühendriikides algas mullu suvel. USA kultuuriruumis on tekkinud niisugused nähtused, mida võib nimetatud kolme märksõnaga, ja need kõik on seotud anomaaliate või UFO-temaatikaga.
Anomaalsete keskkonnanähtuste teema on jõudnud kongressi tasemele välja, mistõttu on kongresmenid ja kongressi komisjonid asunud seda menetlema. Kuna moodustatud on suisa eraldi grupp, mis kuulab ära tunnistajaid ja teadusringkondade esindajaid, nimetatakse seda olukorda USA põhiseaduslikuks kriisiks. Selle taga on väga kõrgetasemelise luureohvitseri David Grushi süüdistus, et USA ametivõimud on rahva ja ka rahvaesindajate või kongressi eest varjanud materjale, mis puudutavad maavälise tehnoloogia valdamist, selle alusel uute tehniliste arenduste tegemist, ning maavälise tehnoloogia ja pilootide surnukehade varjamist. Väidetavalt on olemas «maaväline bioloogiline materjal».
See süüdistus puudutab Pentagoni, riigi julgeolekut ja militaarringkondi, mis on ju kõik eelarvelised asutused – tähendab, et rahva rahastatud ja kongressi poolt kontrollitavad. Kuna see informatsioon pole sealt jõudnud ei avalikkuse ega ka kongressi ette, on tekkinud põhiseaduslik konflikt – kuidas demokraatlikus riigis saab niisugune asi aset leida? Kuidas saab olla nii, et olemas on grupid-ringkonnad, mis saavad eelarvest raha ning teevad uuringuid, töid ja tegevusi, kuid selle tegevuse üle puudub kontroll, eks ole? Seda ongi nimetatud põhiseaduslikuks konfliktiks,» kirjeldab Volke esimest olulist märksõna anomaalsete keskkonnanähtuste hetkeseisu juures.
«See on esimene märksõna, aga teine?» pärin edasi.
«Teine märksõna on ontoloogiline šokk, mis tähendab, et kongressi komisjoni ees, mida juhtis Tim Burchett…» räägib Volke, hääldades mehe perekonnanimes u-tähte õ-tähena ja e-tähte i-tähena.
«Birdshit?» küsin ma muiates.
«Ei vedanud tal selle nimega, jah; valida kah ei ole,» naerab Volke ja jätkab: «Selle komisjoni ees toimus selline omapärane ülekuulamine, kus ontoloogiline šokk on see, et olid kolm olulist tunnistajat — kaks lennuväe merelaevastiku pilooti ja üks väga kõrge positsiooniga luureametnik. Too kõrge positsiooniga luureametnik pidi enne oma materjaliga avalikkuse ette tulemist pöörduma luureorganite peainspektori poole ja seda tutvustama, et ta ei läheks konflikti riigisaladuse nõudega. Ta sai nõusoleku ja tuli selle materjaliga välja. Teised luureorganid, mis on infot varjanud ja millel nüüd nii-öelda jalatallad kuumavad, olid muidugi mures. Juba on üritatud toda luureametnikku süüdistada, aga see ei ole siiamaani õnnestunud.»
«Kolm meest tõusid püsti, andsid vande all tunnistusi,» jätkab Volke ja tõstab kohe esile olukorra tõsiduse: «USA-s on jurisdiktsiooni seisukohalt niiviisi, et vande all tunnistuse andmine on kõva sõna – kui oled kõrge riigiametnik või sõjaväelane, toob reglemendi rikkumine kaasa vanglakaristuse ja väga suure rahalise kautsjoni. Nemad andsid selle vande ja see ülekanne ei toimunud mitte televisioonis, vaid Youtube'is – tähendab, et see levis kohe üle maailma. Ontoloogiline šokk on esiti informatsiooniline šokk. Mida ta väitis? Et on olemas lennuvahendid, on olemas nende piloodid, ja kui vahendid on käes, siis on käes nende piloodid, nendega on tegeletud, ja see on temale teada. Seejärel andis ta komisjonile edasi nii-öelda suletud ümbrikus nimed, firmad ja kohad, millega tuleb nüüd edasi minna ja neid uurida.
See kõik toimus, nagu öeldakse, Jumala ees – inimesed andsid vande, käsi piibli peal, eks ole. Ja teine asi on, et see toimus maailma avalikkuse ees, et vox populi kuulas pealt – väga kõva sõna, kui üle maailma kõik jälgivad ju, kaasa arvatud teiste riikide luuretegelased, kolleegid ja kõik.»
Konstitutsiooniline kriis ja ontoloogiline šokk – jutumid nende märksõnade taga nagu luureagent David Grushi tunnistamine kongressis, anomaalseid keskkonnanähtuseid uuriva AARO (ingl All-domain Anomaly Resolution Office) nimelise ametkonna tekitamine USA kaitseministeeriumisse, 16-liikmelise sõltumatu teaduskomisjoni moodustamine NASAs – kõik need viivad meid viimase olulise märksõna juurde.
«Kolmas märksõna on UFO-kultuuri revolutsioon,» lausub Volke. «Nähtus, mille kohta varem öeldi, et tegemist on psühholoogilise või psühhosotsiaalse fenomeniga, ekslike vaatluste või arusaamatuse ja väärtõlgendamisega – see on nüüd tõusnud hoopis nii päevakorda, et seda kuulatakse kongressis, vahendatakse telekanalites, ja selle jaoks on tehtud täiendavad erikomisjonid. Lisaks ei räägita enam UFO-dest, vaid terminoloogiliselt juba UAP-dest (ingl unidentified anomalous/aerial phenomena).»
UAP-de ehk anomaalsete keskkonnanähtuste alla käivad juba eelmainitud kolm kategooriat, millest võiks eraldi välja tuua energofoorid – helendavad valguskehad või «põlevad» tavaobjektid [nt «põlevad» metallpostid Y-fileside VI osas – Toim.], lendlevad valguskerad, jne. Kui lendavad objektid ehk UFO-taldrikud ja psühhosomaatilised juhtumid ehk tulnukatega kohtumised on anomaaliatesse skepsisega suhtujate jaoks tihti liiga ulmelised ja keerulised, siis veidrate ja arusaamatute valguskehade esinemine on kaasa mõtlemiseks tunduvalt kergem väli.
«Kõige ilmekamad on Põhja-Norras Hessdalenis juhtuvad atmosfäärihelendused, igasugused veidrad valgusobjektid ja magneetilised anomaaliad,» toob Volke näiteid UAP-dest. «Nähakse konkreetseid objekte, valgusnähtusi ja igasuguseid huvitavaid dünaamikaid – nii aparatuuriga kui ka visuaalselt. Kui küsida Eesti kohta, mis on meile kõige mõistetavam anomaalia, siis folkloorist võib võtta Muhus Rässa lõkitsa. Rässa külast on läbi ajaloo teada kümneid ja kümneid lugusid, kus mingisugused valguskerad või keravälgud — teinekord on need punased, vahel suuremad, vahel väiksemad — jooksevad mööda kiviaedasid või hõljuvad mere kohal. Lõkitsast on lugusid, kus see tuleb kaluripaadi ninasse või plahvatab kivi peal. Võib olla üsna kindel, et tegemist ei ole tulnukatega ei tea kuskohast, vaid need on aastakümneid ja sadu meie keskkonnas esinenud fenomenid, mille indikaatoriks on valgusnähtus või mingi toime keskkonnale.»
Rässa lõkits (ehk lõke või tuli) on fenomenina olnud tihti ka meedia tähelepanu all; viimati ilmus sellest koguni kaks lugu 2009. aastal, millest ühes kirjeldatakse kalapaadi ninale tulemist ja teises kivi peal lõhkemist. Huvitaval kombel pääses fenomen ajaleheveergudele isegi Nõukogude ajal – 1984. aasta 13. jaanuari Tartu Ülikooli ajalehes TRÜ on pühendatud terve lehekülg muhulaste folkloorile ja muidugi on seal ka lõiguke lõkitsast.
/nginx/o/2023/09/25/15613815t1h1028.jpg)
Volke sõnutsi on üheks märgiks UFO-kultuuri revolutsioonist just fenomeni liikumine folkloristikast ja humanitaariast täppisteadlaste huvisfääri. Näiteks tunneb teiste hulgas teema vastu huvi geneetik Garry Nolan. Ka füüsikateoreetik Michio Kaku ütleb hiljutises intervjuus, et me elame huvitaval ajastul, mil tõendamise koorem on vahetunud: kunagi pidid tavalised inimesed tõestama, et nad nägid lendavat taldrikut; tänu heale videotehnikale ja avalikustatud materjalidele peavad võimuesindajad ning sõjavägi nüüdisajal tõestama, et videotel nähtavad objektid ei ole maavälist päritolu!
«Need tulnukate laibad, mis nüüd Mehhikos avalikkuse ette toodi…» sõnan ma ebaledes ja teatan naerdes: «Video pealt tundusid need küll nagu mingist kipsist tehtud.»
«Ei, nad ongi kipsist,» vastab Volke. «Esiteks peaks erialainimesi veenma just see, et nad tunduvadki kipsist, kuna paiknesid eriti kuivas kohas Nazca platool. Seal leiab aset selline keskkonnatekkeline või klimaatiline mumifitseerumine – selles keskuses sadestub kivi- ja kõrbetolm õhuniiskuse ja adsorptsiooni tulemusel ning muumiad kipsistuvad. See materjal tuli juba oma kuus-seitse aastat tagasi ilmsiks ja selle ehtsus on juba tõsiselt kahtluse alla seatud. On viiteid sellele, et need võivad olla ülimeisterlikud võltsingud, mis söödeti sellele Mehhiko UFO-uurijale ette.»
UFO-kultuuri revolutsiooni seisukohalt on Volke sõnutsi ilmselgelt tegemist tähelepanuväärse hetkega, ent samas tundub väidetavate tulnukamuumiate selline teatraalne kastikestes esitlemine Mehhiko kongressis mõneti kahtlane.
Üleilmselt UFO-kultuuri revolutsioonilt kodumaale tagasi jõudes peab mainima, et ilmuv «Eesti anomaalsete keskkonnanähtuste X-failid» on neljas raamat Volke sulest, mis spetsialiseerub Eestis kogetud anomaalsetele juhtumitele. Varem on ilmunud ka lühemas vormis lisamaterjalid: Eesti pinnal kogetud juhtumite kaardikogu («EAK: Eesti Anomaalsed Keskkonnanähtused», 2020) ja piiblitekste Eestis toimunud anomaalsete juhtumitega kõrvutav tekstikogu («Piibel, anomaaliad ja Eesti», 2023).
Kõige esimesena nägi trükivalgust aga üks laheda kaanekujundusega «brošüür». Samal aastal, kui Eesti taasiseseisvus – 1991. aastal –, ilmus Perioodika kirjastuse alt sajaleheküljeline «UFO-raamat».
/nginx/o/2023/09/25/15613943t1h59f7.jpg)
«Nojah, Perioodika kirjastus... Seal oli klassikaline nõukogudeaegne toimetus. Nad olid väga ettevaatlikud, mistõttu ei ole see raamat ka mahukas,» avab Volke debüütraamatu valmimisprotsesse. «Tavaline oli mentaliteet, et küsime sult midagi, tõuse püsti, aga ära väga kaua ja palju räägi, vaid räägi just nii natukene, eks ole. See raamat on nagu brošüür, et see teema Eestis üles võtta esimest korda; väike kiire ülevaade teemast.»
Aja jooksul sai Eesti veidike küpsemaks ja julgemaks ning 1998. aastal ilmusid «UFO-raamatust» juba tunduvalt mahukamad «Ufopäevikud». Selle järgnesid 2017. aastal «Täiendatud ufopäevikud». Materjalide hulk, kogutud juhtumite mitmekesisus, keskendumine kohalikele juhtumitele ja teoste maht on iga korraga muutunud rammusamaks ning 27. septembril ilmuv «Eesti anomaalsete keskkonnanähtuste X-failid» jätkab seda traditsiooni.
«See on Eesti anomaalsete keskkonnanähtuste antoloogia,» sõnab Volke meie kohtumise lõpetuseks. «Pärast seda peaks tulema ontoloogia – selle antoloogia lugude sissevaade; vastamine küsimusele, mis need asjad on. Ma olen püüdnud ontoloogia kirjutamist ennetada ja lisanud antoloogia eri osadele sissejuhatused, ent teema põhjalikum lahtivõtmine peab veel järgnema.»
Igor Volke arhiivis on tuhatkond juhtumikirjeldust; ligemale pooled neist jõudsid antoloogia kaante vahele. Väike-Õismäe Y-failide osakonna poolt soovin õnne raamatu ilmumise puhul – olen ääretult tänulik, et seal leidub ka magalarajoonidest kogutud huvitavat informatsiooni! — ja edu ontoloogia kirjutamisel.