MINA ELASIN SIIN ⟩ Võru. Alati üks ring, alati üks seesama Võru

Kasvasin hoitult, suuresti maal ja paljuski vati sees. Esimesed 15 aastat oma elust elasin peaaegu täpselt Suvorka ja Soo linnaosade vahel, auto- ja raudtee vahelises kahekorruselises kortermajas. Hoov oli täis küttepuudest pungil kuure ja seal oli ainult üks garaaž. 

Meil oli must kass Ott, kes nägi välja nagu Arnold Rüütel. Ühel hetkel ei tulnud ta enam koju; ilmselt jäi auto alla.

Meist üle aia vasakul elasid vanad inimesed koos koeraga ja teisel pool autoteed olid männimets, surnuaed, liivakarjäär ja punamonument, mis nüüdseks on asendatud väikese tahvlikesega. Üks üleaedne tädi lõhnas alati nagu vürtsikilu. Tal olid heledad, peaaegu läbipaistvad ja väga volüümikad lokkis juuksed. See lõhn tekitas minus alati ebamugavust, kui ta bussis mu kõrvale istus, kuigi tegelikult oli tore ja sõbralik.

Iga aasta detsembrikuus pannakse surnuaia sissepääsu juurde männipuu külge hõbevalgelt kiirgav jõulukaunistus, mis kujutab kolme inglit. Nende nägemine tekitab alati tuttavalt kurva ja nostalgilise tunde. Sellega seoses tuleb meelde, kuidas sõitsime autoga kunagi ammu detsembris koos emaga linnast koju. Ta elas sel hetkel oma elus läbi mingit keerulisemat perioodi ja kui me möödusime surnuaiast, kuhu oli parajasti kogunenud hulk inimesi kedagi ära saatma, ütles ta mulle, et soovib, et need oleksid tema matused. Mis sa selle peale ütled, kui oled 13–14, ah?

Igatahes, toda esimest kodu häbenesin ma kohutavalt. Ma ei kutsunud kunagi kedagi külla, sest dušinurk oli meil köögis ja vetsus käisime esikus kuivkäimlas. Üle koridori elas Valgevene päritolu Ida koos pojaga, kelle nimi oli Alik. Ida oli vana ja tema voodi oli justkui haiglast pärit, hõbedasest metallist võrega. Voodi taga seina peal rippus suur vaip. Ida hoidis mind väikesena palju; ta hääldas «loll» selliste avatud l-tähtedega nagu sõnas «kolle». See kõlas võõralt ja tema tõrelemist ei võtnud ma kunagi liiga tõsiselt.

Ülakorrusel elas üks vanamutt Laine, kes alati lõugas. Alati. Ta alustas joomisega võib-olla lõuna paiku ja lõpetas enne pimedat. Ma ei saanud kunagi täpselt aru, mida ta päriselt rääkis, mis sõnad või hääled need olid. See meenutas laulmist, aga kiusava ja kaebleva elemendiga; ma ei mäleta, et see oleks eriti kuri või ropp olnud. Pigem lihtsalt midagi arusaamatu sõimu ja itkemise vahepealset, aga rohkem venitatud ja sisutühjem.

Ma kuulsin Lainet iga päev, kui seal elasin, aga oma silmaga ei näinud ma teda vist mitte kunagi. Ta ei käinud väljas ega isegi trepist all; tal oli jalgadega probleeme. Üks hirmus mees käis talle alkoholi toomas. Kui põhikooli lõpus perega linna teise otsa Linavabriku juurde kolisime, selgus, et olime sattunud sellesamuse hirmsa vanamehe kodurajooni.

Lähim pood, mis polnud Maksimarket, asus kas Suvorkas või Soo peal. Ja Soo peal oli kolm poodi: Juudi Puut, Soo pood ja kodutarvete pood.

Juudi Puut ehk eesti keeli juudi pood oli ühe tavalise soojaku pikkune vaibast põrandaga pood, mis üürgas rohelist sametist värvi. Tšekid olid seal peamiselt võro keeles. Pood oli lahti iga päev ja sealt sai osta lotopileteid, õnneloosi, šokolaadi ning igasugust alkoholi ja tubakat. Legendi kohaselt nimetas üks omanikest poe uhkusega oma antisemiitliku hüüdnime järgi.

60 meetrit Juudi Puudist vasakule jäi klassikaline väike toidupood, Soo pood, kust varastasin oma esimese viinamarja. Nende kahe poe vahel oligi punastest tellistest kodutarvete pood.

«Juudi Puut» Foto: Uma leht

Poodidest üle tee asusid hüljatud Soo kool või «sookoll» ja Soo «asula» eramajadega. Seal elas pikalt üks klassiõde, kes kolis ühel hetkel keset põhikooli koos emaga aastaks ajaks Iirimaale. Tagasi tulles jagas muljed koolivormist ja kristlusest. Kuna ta oli lisaks kõigele ka tech savvy, viisin talle tol ajal CD-plaate, et ta mulle hooaegade kaupa Pretty Little Liarsit ja Vampiiripäevikuid tõmbaks ja plaadile kõrvetaks. Aasta oli 2014.Kui sain teismeliseks, käis enamik minuealistest õhtuti «õues» või «väljas» (ma täpselt ei mäletagi, kuidas on õige öelda). See tähendab seda, et sa lähed ja saad oma õue lastega kokku ja teed midagi, näiteks kiusad kedagi ja lõhud miskit. Hängid, teed suitsu, kiusad sipelgaid, söödad partidele saia, sodid bussipeatuse seinu. Ma olen maal kasvanud vanemate laps; nende jaoks oli «väljas» käimine võõras idee. Kui sa pole koolis, muusikakoolis või trennis, siis oled kodus, mitte «kuskil väljas jõlkumas». Ja nii ma kasvasingi pereringis tubli koolilapsena. Õppisin ja harjutasin.

Oma esimese suitsu tegin maal vanaema juures koos vanema onutütrega. Hiilisime metsa vahele ja tõmbasime võsast võetud ja kokku murtud oksa vahelt suitsu. Okstega suitsust kinni hoidmine oli täditütre soovitus – muidu näpud haisevad ja geelküüned lähevad iga suitsuga järjest kollasemaks ja vanemad saavad teada. Ja konid viskasime muidugi viuhh! metsa alla.

Vanaema on nüüdseks surnud. Temast on ERR-i arhiivis klipp, kuidas ta saia küpsetab. Kui mul on vaja kontrollimatult nutta, siis vaatan seda saadet.

Mu esimene 16+ pidu toimus kesklinna Konsumi ülakorrusel asuvas vanas keeglisaalis ehk klubis Club Capital. Ilmusime sõbrannadega kainelt kella 19-ks või 20-ks või 21-ks kohale, maitsesime mitmekesi ühte siidrit, tantsisime ringis täpselt selle hetkeni, kuni tuled põlema pandi ja muss poole sõna pealt kinni keerati. Valguse ja vaikusega peo lõpetamine mõjus valusalt ja oli väga tõhus. Kes see tahab seista valgete laetulede all oma panda pildiga maikas keset kleepuvaid nahkdiivaneid?

Sealsamas klubis, ühel uusaastaööl mitu aastat hiljem olin uue aasta esimestel tundidel tunnistajaks oma tollase põhikooliõpetaja ja ühe Maksimarketi töötaja kirglikule suudlusele. Miks see mul ikka nii hästi meeles on, ma ei tea.

Gümnaasiumi alguse peol suitsetasime tüdrukutega esimest korda plekkpurgi pealt kivi. Ma kadusin täielikku spiraali ja kujutasin ette, kuidas keegi võtab minu juuksekarvast proovi, mis näitab «kanepi tarvitamine: POSITIIVNE». Sain sellest üle, unustasin ära, sest tegelikult joovet ilmselt ei olnudki; suitsetasime peamiselt plekki. Inimesed jõid ja sebisid nagu ikka, eputasid palju, ja mul tavaliselt ei ole selleks eriti kannatust. Pidu peeti linnast väljas Veemäel; sellisele pinnale ilmus alati rohkem inimesi kui tarvis, ja palju «lahedaid» tüüpe – linnalegende, keda olin põhikoolist saati eri seltskondades näinud.

Kuna kohtasin pidevalt neidsamu lahedaid tüüpe samadel suvalistel pindadel, said nad ühel hetkel lõpuks oma suhtelisest lahedusest klubi valge laevalgusega välja valgustatud. Alles jäid ebamugavus, kurbus ja küsimused – kindlad elemendid, mis muu meeldiva kõrval Võrus üles kasvamisega kaasas käivad.

Sest Võrus on toredaid asju ka, aga peamiselt siis, kui oled titt või 25+ ja jõuad otsaga tagasi Võrru. Need elemendid ilmutavad end alates hetkest, mil tajud, et midagi siin keskkonnas kordub kogu aeg, käib aina ringiratast, ja ainult sinu arusaam olukordadest muutub, mitte miski muu. Alati üks ring, üks seesama Võru.

MINA ELASIN SIIN

Ooo Eestimaa, ooo sünnimaa

Kuni su küla veel elab, elad sina ka

Kirjuta ypsilonile oma kodukandist. Mitte sellest, mida teil kõike Tõraveres või Ihastes või Roosna-Allikul on (internet, RMK plats, vanadekodu), vaid tahaks mingeid isiklikke või niisama lahedaid lugusid kohapealt, mis konkreetselt seda kanti ilmestavad. Linna, linnaosa, alevit, küla. Eestis on pea 250 kohta, millest pooled ei kõneta kedagi üldse, aga võiksid.

Lood võiksid jääda 4000–6000 tähemärgi vahele, koos tühikutega, ja saata võib need otse aadressile [e-mail]. Avaldatud tekstid honoreeritakse.