Nostalgia on olemuselt alati melanhoolne; eriti kehtib see reegel uue Call of Duty: Modern Warfare 3 (MW3) puhul. Silma tõmbab eriti niiskeks 70-eurine hinnalipik mängu eest, mida mõned fännid nimetavad lihtsalt eelmise jao DLC-ks [1] ehk eelmise mängu uuendatud versiooniks.
Põhjuseid kriitikaks ja suisa mängu boikoteerimiseks on palju, aga ei saa ka salata – mängin, ja see mäng kütkestab mind viisil, mil üks meediatööstuse toode peakski, ehk lahutab mu meelt ja paneb mind küsima introspektiivseid küsimusi.
MW3 põhiliseks müügiargumendiks on nostalgilised multiplayer mapid [2] ehk virtuaalsed mitmikmänguväljakud, mis pärinevad 2009. aasta mängust Modern Warfare 2. Suuresti see ongi kogu MW3 sisu – 16 remasterdatud mänguväljakut vanast klassikust: «Terminal», «Afghan», «Rust», «Highrise», «Quarry» ja «Skidrow». Tükikesed lapsepõlvest, mis lähevad otse naha alla.
Asjatundmatul lugejal tekib nüüd põhjendatud küsimus, kas tõepoolest on kahe mängu vahele jäänud 14 aastat, aga ei. See on postmodernistlik nomenklatuur, kus loogika on suhteline ja nimi on sisust olulisem. Täiselektrilise Porsche Taycani võimsam versioon kasutab brändinimetust «Turbo», ehkki turbokompressor saab olla ainult sisepõlemismootoril. Mercedes-Benz 63 seeria mootorid ei ole enam ammu 6,3 liitrised. Mustamäe saunakeskusse SPA21+ lubatakse alates 18. eluaastast. Meil on ainult nimed, sildid ja tiitlid, millel pole reaalsusega palju pistmist.
On olemas kaks mängu nimega Call of Duty: Modern Warfare, üks aastast 2007, teine aastast 2019. Mängud on täiesti erinevad, aga miljöö sama. On olemas kaks mängu nimega Call of Duty: Modern Warfare 2, üks aastast 2009, teine aastast 2022. Ning – tõepoolest, arvasite õigesti! – on olemas kaks mängu nimega Call of Duty: Modern Warfare 3, üks aastast 2011 ja teine nüüd aastast 2023. Miks ei oleks nomenklatuur võinud edeneda lihtsalt arvreas, vaid otsustati teha justkui kaks eri ajastut – sellele lihtsale küsimusele mul vastust ei ole.