CALL OF DUTY MW3 ⟩ Ideede lõpus varastatakse minevikust

Nostalgia on olemuselt alati melanhoolne; eriti kehtib see reegel uue Call of Duty: Modern Warfare 3 (MW3) puhul. Silma tõmbab eriti niiskeks 70-eurine hinnalipik mängu eest, mida mõned fännid nimetavad lihtsalt eelmise jao DLC-ks [1] ehk eelmise mängu uuendatud versiooniks.

Põhjuseid kriitikaks ja suisa mängu boikoteerimiseks on palju, aga ei saa ka salata – mängin, ja see mäng kütkestab mind viisil, mil üks meediatööstuse toode peakski, ehk lahutab mu meelt ja paneb mind küsima introspektiivseid küsimusi.

MW3 põhiliseks müügiargumendiks on nostalgilised multiplayer mapid [2] ehk virtuaalsed mitmikmänguväljakud, mis pärinevad 2009. aasta mängust Modern Warfare 2. Suuresti see ongi kogu MW3 sisu – 16 remasterdatud mänguväljakut vanast klassikust: «Terminal», «Afghan», «Rust», «Highrise», «Quarry» ja «Skidrow». Tükikesed lapsepõlvest, mis lähevad otse naha alla.

Asjatundmatul lugejal tekib nüüd põhjendatud küsimus, kas tõepoolest on kahe mängu vahele jäänud 14 aastat, aga ei. See on postmodernistlik nomenklatuur, kus loogika on suhteline ja nimi on sisust olulisem. Täiselektrilise Porsche Taycani võimsam versioon kasutab brändinimetust «Turbo», ehkki turbokompressor saab olla ainult sisepõlemismootoril. Mercedes-Benz 63 seeria mootorid ei ole enam ammu 6,3 liitrised. Mustamäe saunakeskusse SPA21+ lubatakse alates 18. eluaastast. Meil on ainult nimed, sildid ja tiitlid, millel pole reaalsusega palju pistmist.

On olemas kaks mängu nimega Call of Duty: Modern Warfare, üks aastast 2007, teine aastast 2019. Mängud on täiesti erinevad, aga miljöö sama. On olemas kaks mängu nimega Call of Duty: Modern Warfare 2, üks aastast 2009, teine aastast 2022. Ning  – tõepoolest, arvasite õigesti! – on olemas kaks mängu nimega Call of Duty: Modern Warfare 3, üks aastast 2011 ja teine nüüd aastast 2023. Miks ei oleks nomenklatuur võinud edeneda lihtsalt arvreas, vaid otsustati teha justkui kaks eri ajastut – sellele lihtsale küsimusele mul vastust ei ole.

Kui tehniline ja segane pool kõrvale jätta, saab asjast päriselt rääkida. 2009. aasta MW2 on kultuslik, paljude fännide arvates Call of Duty kui maailma kõige populaarsema arvutimängude seeria tipphetk, seda just tänu multiplayerile ja selle mänguväljakutele. Nüüd, kui uued ideed on otsas ja tahaks võimalikult vähesega võimalikult palju saavutada, ongi vana kraami kallale mindud. See vana kraam on hea; inimesed teavad ja armastavad seda. Parem kui kõik muu nüüdisaegne. Taaskasutus olla keskkonnasõbralik.

See on popkultuuri ja meediatööstuse viimaste aastate trend. Ypsilonis on varem kirjutatud superstaaride kartellist – uusi brände ja «universumeid» sisuliselt ei tulegi peale, vaid vanu lüpstakse tühjaks. Meil on ainult tüvitekstide uusversioonid ja uued järjed. Seda tehakse, sest see toimib. Nostalgia on nii kõva droog lihtsalt.

Kosmos alustas üht väga kõva teksti lausega: «Mõni asi saab selgeks alles läbi piisava kauguse, mis tekib sinu ja sündmuse vahele.» Ta kirjutas peaministrist, aga see kehtib ka arvutimängude kohta. See on universaalne tõde.

Ma mängin Call of Dutyt; jooksen, relv käes, ringi legendaarsel «Terminali» territooriumil. Meenub hilisteismeiga. See lennujaam on mulle väga tuttav; tean iga akent, millest läbi tulistada, iga nurka ja posti, mille taha varjuda, ning mesimagusaid tulekoridore. Alateadvuses tunglevad mälestused varajasest noorusest – ja et tegelikult ma ei mänginud toona algupärast mängu, vaid kasutasin piraatservereid, sest mul polnud raha originaali ostmiseks. Noore nolgi koerustükid, teadmatus tuleviku eest, armumised ja südamevalu.

Südant ei ajanud valutama see energiajook viinaga, mida jõin üheksanda klassi ajal aastavahetusel üksi kodus olles ja arvutimängus peaaegu hommikuni mingeid suva tüüpe tulistades. Süda valutas ilusate kooliõdede tõttu. Täna on olukord täpselt vastupidi.

Meenuvad lihtsamad ajad, ja küsin endalt, kas ka paremad. Sest ka praegu, rohkem kui kümme aastat hiljem tulistan jätkuvalt tundide kaupa samas virtuaalses lennujaamakoridoris interneti vahendusel mingeid suvakaid, aga pole enam samas kohas. Vaatan tagasi, vaatan enda ette ja loodan, et ise surma ei saa. Arvutimängus, ma mõtlen.

Kommentaarid

[1] DLC (ingl downloadable content) – videomängude puhul tähendab see, et on olemas põhimäng, millele arendaja hakkab välja andma sisu lisavat uut materjali ja täiendusi. Värsket MW3 süüdistataksegi selles, et see on kohati liiga sarnane eelmise mänguga ja kogu uus sisu ei kanna uue mängu rolli välja, vaid pelgalt täiendab eelmist.

[2] Multiplayer map – hulgale kasutajatele avatud digitaalne mänguväljak; piiratud virtuaalne ruum, kus tegevus toimub.