BLASFEEMIASEADUS ⟩ Taanis keelatakse koraanide põletamine: tööta jäävad natsid ja rassistid

Eestis toimunud kirikupõlengus kahjustada saanud venekeelne koraan Foto: Steven Vihalem erakogu / Sander Leesment / Ypsiloni fototöötlus
Steven Vihalem
, kirjanik ja urban antropoloog
Copy

Rasmus Paludani nimelise Taani-Rootsi kodaniku tegevusest – meeleavaldustel koraanide põletamisest – on Ypsiloni veergudel juttu olnud. Tänavu augustis esitati Taanis blasfeemia- ehk pühaduseteotuseseaduse ettepanek, millega saaks selliseid meeleavaldusi keelustada. Vestlesin uue seaduse murekohtadest Taani PEN-klubi peasekretäri Mille Rodega.

Tänavu augustis algatas Taani valitsus blasfeemiaseaduse eelnõu, millega plaaniti keelata «usulise kogukonna jaoks olulise religioosse tähtsusega objektide ebaõige kohtlemine». Kohe püüti täpsustada seda, et seadus ei hõlma suulisi ega ka kirjalikke väljendeid, sealhulgas joonistusi, ning eelnõu on mõeldud ohjeldama toiminguid, mida viiakse läbi avalikus kohas või laiema levitamise eesmärgil. Sellele järgnes kohe hulga organisatsioonide ja ühiskonnategelaste üleüldine kriitika seaduseelnõu vastu. Osalt tekitab seaduseelnõu poleemikat, kuna astub sõnavabaduse kandadele; teisalt tekib küsimus, kas sellest on päriselt kasu islamofoobia vähendamisel Taanis ning rahvus- ja usuvähemuste kaitsel.

Mille Rode on Taani PEN-klubi peasekretär. Ülemaailmse valitsusvälise kirjanike ühenduse PEN-klubi (ingl PEN International) üks eesmärk on alati olnud sõna- ja väljendusvabaduse kaitsmine. Uurisin pr Rodelt, mida uus pühaduseteotuse seadus tähendab ning millal ja kuidas seda rakendama asutakse. 

«Soovitan kõigil ise lugeda temaatilisi artikleid. Kui kirjutate mõnda interneti-otsingumootorisse New Blasphemy Law Denmark 2023, leiate kindlasti huvitavaid materjale, mis meie valitsuse augustis välja pakutud seaduseelnõud kirjeldavad. Tegelikult tähendab see, et taaskehtestatakse pühaduseteotuse seadus, millest vabanesime lõpuks 2017. aastal, ainult palju hullem versioon sellest. Kavandatavat seadust on väga tugevalt kritiseerinud kunsti- ja inimõigusorganisatsioonid, sh Taani PEN-klubi, kultuuriasutused, juristid, akadeemikud, jne,» vastab Mille Rode ja täpsustab seejärel:

«Üks probleem väga mitmest on, et uus seadus kriminaliseeris kunstiteosed, mis käsitlevad või hävitavad religioosseid objekte või sümboleid. Kunstiteose autorile võis see tähendada kuni kahe aasta pikkust vangistust. Hiljuti saime teate, et ettepaneku sisu on muudetud – nüüd on seadusega hõlmatud ainult tunnustatud religioossete raamatute ehk piibli, koraani ja toora «ebaõige kohtlemine».»

Pärast eri osapoolte (alates Taani politseist kuni Amnesty Internationalini) jõulist kriitikat avalikustas Taani valitsus oktoobri lõpus täiendatud seaduseelnõu, millest võib pikemat ülevaadet lugeda Taani rahvusringhäälingu artiklist. Taani Justiitsministeerium on uues seaduses esile tõstnud järgmisi muudatusi.​​

• Eelnõu piirdub ainult olulise religioosse tähendusega kirjutiste sobimatu kohtlemisega. Varasema kava kohaselt pidanuks see hõlmama ka olulise religioosse tähtsusega objekte.

• Eelnõu piirdub rahvuskiriku ja usukogukondadega, mis on registreeritud tunnustatud usuliste kogukondade seaduse alusel. Varasema kava kohaselt pidanuks eelnõu hõlmama kõiki usukogukondi olenemata sellest, kas need on registreeritud tunnustatuna või mitte.

• Eelnõu kommentaarides on kirjas, et keeld ei hõlma kunstiteoseid, milles sobimatu käsitlus moodustab väiksema osa suuremast teosest.

• On sätestatud, et tunnustatud usukogukonna jaoks olulise religioosse tähendusega kirjutiste sobimatu kohtlemise heakskiitmine ei ole kriminaalkuritegu.

• Pärast kolme aasta möödumist vaadatakse seadus üle.

Ilmselgelt tuleb kõiki justiitsministeeriumi muudatusi analüüsida sama kriitiliselt kui esialgset eelnõu. Ka nendega on mitmeid probleeme. Näiteks – mis kvalifitseerub «sobimatuks kohtlemiseks»; kas see mõiste võib liigse üldisuse tõttu tekitada nt Taanile politseile probleeme seaduse kehtestamisel? Kas usukogukondade, mis on nii väikesed, et ei saa kunagi tunnustatuks, religioossete tekstidega võib igaüks käituda nii, kuis heaks arvab? Mida tähendab kunstiteoses «väiksem osa suuremast teosest»; kes on õige isik hindama seda, kas piibli põlemapanemine oli väiksem osa suuremast kunstiteosest, performance’ist, või selle peamine osa? Küsimused ja probleemid keerulise olukorra lahendamisel kuhjuvad.

Eestis toimunud kirikupõlengus kahjustada saanud venekeelne koraan
Eestis toimunud kirikupõlengus kahjustada saanud venekeelne koraan Foto: Steven Vihalem

Küsimusele, et kas lisaks koraanide põletamisele on muid põhjuseid blasfeemiaseaduse taastamiseks, vastab Mille Rode eitavalt: «Ühtegi teist põhjust ei ole esitatud.» Kui rääkida 2017. aastal kehtetuks muudetud blasfeemiaseadusest, siis seda kasutati viimati 1946. ja 1971. aastal. Keda tollal ja mille eest süüdi mõisteti?

«1938. aastal levitas grupp natse brošüüre, milles öeldi, et talmud [toora juurde kuuluv pärimus – Toim.] seadustab mittejuutidest naiste vägistamise. Neid karistati kahe kuni kaheksa kuu pikkuse vangistusega,» täpsustab Mille Rode kunagise blasfeemiaseaduse ajalugu ning jätkab viimaseid «kuritegusid» selgitades: «1946. aasta karnevalil riietusid üks mees ja naine preestriteks. Sel hetkel ei kurtnud keegi, aga kui nad hakkasid ristima nukku, peeti seda juba jumalateotuseks ja nad said trahvi. 1971. aastal esitati kahele riikliku televisiooni bossile süüdistus pühaduseteotuse eest (neid ei mõistetud süüdi), kuna laulja Trille esitas televisioonis laulu «Øjet» («Silm»). Laul räägib noorest naisest ja tema usust, et Jumal näeb kõike, sealhulgas tema masturbeerimist, ja ta ei peaks seetõttu häbi tundma.»

Sõna- ja teabevabadust kogu maailmas kaitsev ja edendav rahvusvaheline inimõiguste organisatsioon Article19 tõstab koduleheküljel esile asjaolu, et uus blasfeemiaseadus on Taani kriminaalseadustiku paragrahvi 110(e) laiendus. Too paragrahv keelab «välisriigi ja selle lipu või muu tunnustatud rahvusmärgi, või ÜRO või Euroopa Ülemkogu lipu avaliku solvamise». Siinkohal on oluline täpsustada huvitavat seika – erinevalt Eestist on Taanis lubatud riigilippu põletada või seda muul moel «rüvetada». Küsimusele, kas tänu uuele seadusele ja seda kandvale mentaliteedile võib juhtuda, et ka riiklikke sümboleid hakatakse nägema religioossete sümbolitena, mida ei tohiks «solvata», vastab pr Rode eitavalt. Kas selline saatus ei pruugi tabada ka «püha Taani lippu», mis langes Taani linnas ehk Tallinnas taevast?

«Taanlased ei ole väga usklik rahvas ja ma ei usu, et me jõuame punkti, kus rahvussümboleid peetakse religioosseteks,» vastab pr Rode lakooniliselt.

The Observeri kolumnist Kenan Malik nimetab The Guardianis avaldatud artiklis blasfeemiaseadust retrogressiivseks, s.t tagurpidi, paremast olukorrast halvemasse liikuvaks. Oleme sõnavabadusest jõudnud vihakõneni ja sealt juba blasfeemiaseaduseni – selline liikumine ei tundu õige, midagi on vahepeal valesti läinud. Loo autorina tunnen, et sellest seadusest ei ole seda kasu, mida võiks eeldada. Pärin ka Mille Rodelt, kes sellest seadusest n-ö «võidab». Kas usuvähemustele on seadus kasulik või võivad nad hoopiski oma usu praktiseerimise ja kuulutamise tõttu hätta sattuda?

«Seda on raske öelda,» nendib Mille Rode. «Millegipärast ma arvan, et meie usuvähemused saavad uuest seadusest kasu. Võib-olla tajuvad nad, et nende religiooni aktsepteeritakse rohkem, kuid samal ajal arvan, et nad kogevad enamuse suhtes rohkem distantsi ja vastupanu. Meie usuvähemuse arusaadav nõue – enamuse suurema austuse, sallivuse ja mõistmise järele – võib neid kahjuks tabada bumerangina.»

Sõnan seepeale, et taolise seaduse väljatöötamine jätab mulje, et paremäärmuslus pigem «võidab» kui «kaotab» oma praegust poliitilist võitlust. Et kuigi sõnavabaduse sildi all on korraldatud provokatiivseid meeleavaldusi nagu koraanide põletamine, on äärmusparempoolsete lõppeesmärk alati olnud fašism ja inimõigusi piirav maailmakord – teisisõnu ei kaitse blasfeemiaseaduse loomine kedagi, vaid võtab meilt vabadused, loob võimalused inimesi karistada ja vaigistada?

«Sa vastasid ju ise sellele küsimusele, eks ole?» muigab Mille Rode seepeale.

Kenan Malik kirjutab eelmainitud artiklis, et koraanide põletamise probleem «on keeruline, sest vaidluse keskmes on kaks küsimust: ühelt poolt usu- ja sõnavabadus, teisalt moslemitevastane fanatism. Esimest kaitstes tuleb vastu hakata ka teisele.» Küsin viimase asjana, kas Taani ühiskond on üldiselt vastu seisnud moslemitevastasele fanatismile prohvet Muhamedi karikatuuride ja koraanide põletamiste ajal – või oleks pidanud tegema rohkem. 

«See sõltub sellest, kellelt küsida. Mõni ütleks, et «meie» – ühiskond – on palju ära teinud, kuid pole kahtlust, et paljud moslemid tunnevad, et neile ei anta samu võimalusi, mis on n-ö «põlistaanlastel». Täpselt sama oleme välja toonud PEN-klubi vastuses kavandatavale seadusele ning sama leiate ka PEN-i rahvusvahelisest hartast – ühelt poolt võitlus sõnavabaduse eest ja teiselt poolt vihakõne vastu,» vastab Mille Rode lõpetuseks.

Kas ja kuidas blasfeemiaseadus vastu võetakse, selgub lähitulevikus, ent ilmselgelt ei saa lihtne olema ei selle vastuvõtmine ega ka edaspidine rakendamine. Näiteks satub kohe küsimärgi alla kunstnik Augusta Atla, kes on oma kunstitööde jaoks rebinud lõhki piibleid ja lahustanud neid vees.

Tema sõnutsi on tegemist sajanditepikkuse religioonikriitilise kunstitraditsiooniga, aga uue seaduse valguses võib ta hoopis tegelda seaduserikkumisega. Või siis peame analüüsima ja arutlema selle üle, kas kunsti nimel religioosse teksti hävitamine kujutab endast väikest või suuremat osa taiesest.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles