K, 7.12.2022
MAGALATUUR VÄIKE-ÕISMÄEL Y-FILES SPECIAL V ⟩ Nelinurkne UFO Veskimetsa ratsabaasi kohal
Foto: Midjourney AI
Steven Vihalem
, kirjanik ja urban antropoloog
Nelinurkne UFO Veskimetsa ratsabaasi kohal
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

Miks see kõik? Kultuurifilosoofilises essees «ufo ja mina»[1] kirjeldan ma üht kogemust varajasest lapsepõlvest. Aasta on arvatavasti 91 või 92, ma ei ole veel kooli läinud. On päev, on suvi, on soe. Ja me oleme kodus – elasime siis Kullerkupu tornmajas, 13. korrusel, aknad olid kõik lõuna poole, Mustamäe ja Nõmme metsa suunas, paremale vaadates nägi Astangut, ühikaid ja veidike ka Harku järve. Üks mu vanematest on rõdul ja hüüab midagi sellist nagu «UFO!» või «Tulge vaatama, tulge siia!». Mäletan, et ühikate kohal olid pilved ja et nende pilvede sees olid kolm päikest.

Võibolla ei olnud päikesed, võibolla olid tulekerad, aga millegipärast mäletan, et pigem olid need kollakas-valged kui kollakas-punakad. Rohkem ei mäleta, kas olid paigal, liikusid, lendasid, kukkusid, haihtusid, kaua ma seda nägin, midagi enamat ei mäleta. Keegi ei mäleta enam midagi täpsemalt – ema ei mäleta üldse ja isa ütleb, et midagi nagu oli, aga tundub suhteliselt ükskõikne selle teema vastu. Aga mul ei ole, ma tahan teada, mis värk sellega on. Ja mida enam ma uurin, seda enam tundub, et mingi värk vist ikkagist on.

Kaart 1 - apriori vaatlus
Kaart 1 - apriori vaatlus Foto: Steven Vihalem

Eelnevates osades on vaatluse all olnud väga erinevad juhtumid: esimeses osas juhtumid/vaatlused, mida internetiavarustest leidnud olen, võimalik iseenda teisiku ehk doppelgängeri kohtamine Järveotsas ja lendava objekti jälgimine Veskimetsas; teises paranormaalsed kohtumised vaimude ja hingedega nii Hiina müüri korteris kui ka mujal; kolmandas rääkisime Volkega tulnukate kohtamisest Harku järve äärses parklas; ning eelmises ehk neljandas oli vaatluse all psühhosomaatiline anomaalia «lendava aju» kujul. Lugejal ei ole vaja neid koheselt otsima ja meelde tuletama hakata, ma loetlen need üsna pea ükshaaval ette, sest toimunud juhtumitest hakkab kooruma üpriski huvitav maatriks. Õismäel, ja selle lähiümbruses, on kogetud mitmekülgseid anomaaliaid, neid on tajunud väga erinevad inimesed, kes paljuski ei ole kunagi üksteist kohanud, ning nende anomaaliate asukohad tunduvad esiti väga erinevad. Volke sõnutsi on anomaalsete keskkonnanähtuste uurimisel olulised just eelnevalt mainitud kolm elementi ja nende omavaheline seos:

«Selles kaardikomplektis [«Eesti Anomaalsed Keskkonnanähtused», 2020] ma natukene visandan nendele, kes seal nüüd aru saavad, et see on koha, persooni ja anomaalia dialektika või seos. Mitte kõik inimesed ei näe, mõni ei näe isegi siis ka, kui sa talle nuiaga vastu pead virutad, see vajab mingisugust erilist reflektsioonivõimet. Siis mitte igal pool ei nähta, eks ole, et võib-olla kõige parem koht nende nähtuste nägemiseks on Viru ristmikul, aga seda ei saa kontrollida, sest seal keegi ei jää seisma. Et see on niisugune paradoks. Koht on oluline, persoon on oluline. Ja siis on olemas parimad ajad ja kohad banaanikala püüdmiseks, sest banaanikala valib ise seda. Et vaat need kolm faktorit moodustavad enioloogia põhiaspektid ja siis läheb muidugi jamaks juba, antropoloogiline peavalu, et milliseid seoseid otsida, kust leida ja kuidas.»

Skeem raamatust
Skeem raamatust Foto: «Eesti Anomaalsed Keskkonnanähtused» 2020

Oluline on persoon, koht ja anomaalia ning nende vaheline dialektika, seos, dialoog või, kui soovid, süntees. Mina, antropoloog, olen olnud pigem persoonide jahil.

Õismäel toimunud anomaaliate otsimist ja uurimist alustades sain ma üpriski pea sõnumi, kus Õismäel elav noormees O. kirjeldas, kuidas ta sõitis koos sõbraga mööda Paldiski maanteed ja nägi Veskimetsa kohal lendavat objekti. Saime suve algul kokku, ta võttis mind auto peale ja sõitsime kogu teekonna läbi. Võin taustaks öelda, et tüüp on ülinormaalne ja chill ning kui me peaks kunagi uuesti kohtuma, siis võiksime täiesti vabalt hängida. Kohe algusest sai selgeks, et anomaalse keskkonnanähtuse tunnistajaks olnud inimesena püüdis ta igati leida sellele mingisugustki loogilist selgitust, kuid see ei olnud eriti võimalik:

«Ma arvan, et selle olukorra puhul, et kui ma oleks olnud üksi, siis ma võibolla ei oleks väga julgenud hakata isegi oma sõpradele rääkima sellest. Et noh, eks ta ju on nagu veits siukene tabu. Öeldakse, et mine kontrolli natuke vaimset tervist. [Hakkame naerma.] Aga, et kuna koos sõbraga tulime, siis lihtsalt… Me kumbki alguses ei rääkinud omavahel, lihtsalt jõllitasime. Ja siis ma mõtlesin, et kuule, kas sa nagu praegu hetkel näed sama, mida mina? [Hakkame naerma.] Noh, ma ise olen vägagi teaduspõhine inimene, ma usun teadust ja meditsiini ja evolutsiooni ja nii edasi. Aga jah, et see oli niisugune asi, mida ma siiamaani mõtlen… Ma üritasin ise uurida selle situatsiooni kohta. Redditis on näiteks mingeid arutelusid, kus on sarnaseid olukordasid püütud selgitada. Et tegelikult ainukene seletus – aga see ka ei oleks väga loogiline, sest ta oli liiga madalal selle jaoks –, et on selline fenomen, kui sa sõidad mingis suunas teatud kiirusega, siis reisilennuk võib tunduda sulle kohapeal seisvana. Sellest on varem videosi ka tehtud. Aga see objekt oli liiga madalal selleks, minu arust, et ta saaks üldse olla isegi mingi lennuk.»

«Ta oli nelinurkne, jah?»

«Jah. Või vähemalt tulede järgi, sest väljas oli täiesti pime ja sinna need tänavavalgustused ei ulatu. Ta oli nelinurkne just nende tulede poolest, mis seal all nii-öelda olid.»

«Aga kas need tuled läksid diagonaalis nendest nurkadest või siis just nagu risti?»

«Ei, niimoodi risti.»

«Et nagu jagasid ta veel eraldi neljaks tükiks?»

«Täpselt. Ja minu mäletamist mööda oli keskel punane tuli vist, teised olid kindlalt siuksed kollased ja valged. Ma mäletan, et kui me seda nägime, siis mina esimese asjana tahtsin küsida… Vaata, see ongi, et su aju automaatselt hakkab üritama kategoriseerida seda mingiks normaalseks asjaks – mina korraks üritasingi oma sõbralt küsida, et kuule, kas siia metsa sisse, et kas see on äkki mingi hiigelsuur kraana, et hakatakse mingit kõrghoonet siia ehitama? Et äkki see on kuidagi nagu risti ja pimedas on seal mingid tuled või midagi? Aga ei ole see nii, siiani ei ole ühtegi ehitist sinna tehtud, see on siiamaani mets.»

O. tegi paari minutiga ühe pildimontaaži, mis illustreerib nähtud anomaalset keskkonnanähtust ja selle asetsemist Veskimetsa kohal.
O. tegi paari minutiga ühe pildimontaaži, mis illustreerib nähtud anomaalset keskkonnanähtust ja selle asetsemist Veskimetsa kohal. Foto: O.

Anomaaliate vaatlus algas juba Sõle ja Paldiski maantee ristmikul, kus O. ja tema sõber pidasid auto valgusfoori juures kinni ning märkasid Hipodroomi kohal taevas mingeid imelikke tulesid, mis ei liikunud loogiliselt ühest suunast teise nagu näiteks lennukituled. Sellest ei teinud nad esialgu välja, sõber naeris veel, et «Jaa, raudselt on ufod,» ning sõitsid edasi ilma sellele suuremat tähelepanu osutades. Olukord muutus Paldiski maanteel Looga peatuse kandis, sest Veskimetsa ratsakeskuse kohal oli imelik lendav objekt. O. sõnutsi ei näinud nad objekti üle Paldiski maantee liikumas, see ilmus nende vaatevälja hõljudes ühe koha peal metsa kohal. O. sõber juhtis autot ning šokiseisundis peatuti autoga Rocca al Mare bowlingu ees. Auto kinnipidamisel hakkas see vaikselt eemalduma sisemaa poole. Lisaks tuledele pärin ka tundmatu lendava objekti muude parameetrite kohta:

«Kas sellel oli ka äärt näha või nagu paksust?»

«Paksust ma ei ütleks… Aga miks ma ütlen, et see oli nelinurkne, siis taevas ikka veits kumab kuidagi heledamalt, ja ta oli nendest äärtest täiesti tume.»

«Suuruseks sa ütlesid, et umbes mingi 60 ruutu või midagi siukest?»

«Kui ma nüüd hakkan mõtlema, siis võis see olla selle tornmaja [sõidame just Haabersti ringil olevatest tornmajadest mööda] pind pealtvaates täiesti vabalt. Sellepärast ma alguses mõtlesingi, et kas see on kraana või kas see on üldse kõrghoone, millel ei ole tegelikult seinu nii, et sellest näeb läbi või midagi sellist.»

O. kogemuse muudab minu jaoks eriti oluliseks lendava objekti ehk anomaalia kuju, sest standardiks on muutunud taldrikud, kolmnurgad ja sigarid. Uurin selle kohta ka Volkelt.

«Nelinurksetest UFOdest ma eriti palju kuulnud ei ole,» sõnan küsivalt Volkele O. lugu jutustades.

«Vähe on, aga on. Ristkülikukujulisi ja nelinurkseid,» teatab ta.

«Aga kas see on pikemat aega olnud, need nelinurksed? On see mingi uuem asi või varasemast juba?»

«Neid vaatlusi on varasemast ajast ka, mul on üks nelinurga vaatlus seal kuskil kaheksakümnendatest ja need tulevad ette. Rusikareegel on see, et 10% inimeste sooritatud vaatlustest jõuab alaga tegelevate inimesteni.»

Ruudukujulise UFO vaatlus 1989. aastal Colorados
Ruudukujulise UFO vaatlus 1989. aastal Colorados Foto: huckmag.com

Samas O. kogemus ei ole üldsegi harukordne kui vaadata selle toimumiskohta – sellest piirkonnast on teisigi juhtumeid-vaatlusi, millest mõnda olen juba eelnevalt maininud (näiteks paranormaalse Õismäe esimeses osas mainitud parawebi foorumist leitud juhtumid ja selle juhtumi paiknemine Toompea-Õismäe koridoris). Ka Volke käest saan ma lähiminevikus toimunud vaatluseid sellest kandist, mis sarnaselt kõikide teistega peaks ilmavalgust nägema peatselt ilmuvas «Eesti anomaalsete keskkonnanähtuste antoloogias»:

Tallinn, Veskimetsa vaatlus, 2012 [UFO]

2012.a. 2.juuli südaöist vaatlust kirjeldab U. R. oma kirjas järgnevalt: «... lühidalt siis sellest, mida täna varahommikul tunnistasin. Aeg oli 00.20 – 00.30. Istusime abikaasaga rõdul ja nautisime sooja, vaikset suveööd. Linnamelu kostus vaikse kohinana taustal. Taevas oli osaliselt pilvedega kaetud, kuust paistis väike osa. Ühtäkki hajusid kuu eest pilved ning sinna suunda vaadates märkasin kuust veidi paremal helendavat objekti, mis liikus edelast, Õismäe kohalt loode suunas. Esmalt pidasin seda lennuki maandumistuledeks, kuid samas meenus mulle, et ei ole selles suunas eales näinud ühtki lennukit lendamas, sest selle kurss ristuks Tallinna lennuväljale maanduvate lennukite maandumiskoridoriga. Õhtul oli see koridor täis läänest ida suunas maanduvate lennukitega. Ka tule värvus ei meenutanud lennuaparaatide erkvalgeid maandumistulesid, vaid oli pigem punakas-kollane. Mitte ainuski muud pardatuld objektil ei põlenud. Objekti kõrgust maapinnast oli raske määrata, igal juhul tundus, et ta liigub kõrgemal lennukite maandumiskoridorist, pakuksin umbes üks kilomeeter maapinnast. Kiirus meenutas kopteri või väikelennuki liikumiskiirust, üle saja km/tunnis. Mingit heli me ei kuulnud. Jõudnud meie peade kohale, kadus silmist ka enne silma hakanud tuli ning 10-15 meetrise läbimõõduga objekt liikus ühtlase kiirusega ja hääletult loodesse Tallinna lahe suunas. Eemaldudes jäi objekti fooniks heledam taevas, mille taustal tuvastasime selgesti, et objekt oli alt vaadates täiesti ümara kujuga ja tume, ilma et silma oleksid hakanud inimeste poolt kasutatavate lennuaparaatidele omaseid tunnuseid nagu tiivad, mootor, pardatuled jne. Kopteri või lennukiga tegemist kindlasti ei olnud. Ainus mulle mõistlikuna tunduv võiks olla õhupall või sond, millised on ju ka vahel hoiatustuledega varustatud, kuid samas tekitab kahtlust nende kohta liiga nobe liikumiskiirus.»

Justkui sellest veel ei piisaks, näeb ka A. nimeline 9-aastane poiss 96. aastal samas piirkonnas ümarat tundmatut objekti:

UFO-vaatlus Tallinnas

1996.a. 14.oktoobril külastasin Mustamäel 9-aastast A.-d tema kodus. A. oli sümpaatne, sportlik, hea õppeedukusega ja armastas joonistada. Vestluses oli arukas, tähelepanelik, teravmeelne, huumoritaju ja -meelega. Kehaliselt hästi arenenud, tal olid mõlemad vanemad. Varasemast ajast mingeid traumasid ega kahjustusi ei olnud. Magas rahulikult, sageli värviliste unenägudega, hirmusööste või foobiaid ei esinenud. Peale kooli armastab mängida jalgpalli ja sageli teeb ka üksinda trenni. Vaatlus toimus Kõrgepinge tänava maja nr. 31 muruplatsil. Vaatlus: «Õhtul, videviku piiril läks A. õue «Kommunaari» tehase ja kodumaja vahelisele muruplatsile palli mängima. Ilm oli selge ja ilus, hämarduv. Kui oli mänginud umbes veerand tundi, komistas mänguhoos ja kukkus selili. Põrutust ei tundnud, teadvust ei kaotanud, kuid tänu sellele, et oli selili, märkas taevas kiirenevalt lähenevat suurt objekti. See liikus «Kommunaari» poolt üle kõrgepingeliini ja kaugenes Marja poe suunas. Heli puudus. Objekt oli mattvalge, ülemises servas värvilised triibud nagu tuled, mis pöörlesid vasakult paremale. Ka all oli tulede viirg, milles esines sinine, kollane, valge ja punane värvus. Objektil ei olnud algul «jalgu». Natuke üle seniidi liikudes, avanesid jalad. Objekt liikus madalal kõrgepingeliini kohal. Algul oli hirm, mis kadus kohe ja asendus uudishimuga. Vaatluse kestvus oli umbes 1 minut. Objekt kadus Marja poe suunas ja siis kiirenevalt paremale. A. tõusis püsti ja jooksis tuppa. Oli tunne, nagu oleks lisandunud jõudu. Kodus oli erutunud ja kurb, et seda keegi teine pealt ei näinud.»

O. vaatlus 2021. aastal, ja A. vaatlus 1996 – 25 aastase perioodi jooksul on Veskimetsa ja Mustjõe asumite piirimail nähtud vähemalt kolme objekti (lisaks eelnevalt parawebi foorumist leitutele). Nagu ma ennist mainisin, siis kattuvad need juhtumid Toompea-Harku anomaalsete keskkonnanähtuste koridoriga. Ka teisi vaatlusi võiks hakata selle koridoriga siduma ja olles mõjutatud tollest kaardist, tahaksin ma kõiki sellesse paigutada, ent esiti loetlen ainult konkreetse asukohaga seotud juhtumeid:

2 - 2013 (15. august) – Parawebis kirjeldatud vaatlus Vanakalt Õismäe ja mere poole; viis tulukest mere kohal (link)

3 - 2005 – parawebis kirjeldatud vaatlus Hipodroomi lähistel; metsas puude kohal on suur tulekera (link)

4 - 2013 (17. november) – mitmed tunnistajad räägivad Õhtulehele, et nägid Õismäe ja Kakumäe kandis langemas nelja taevakeha (link)

5 - 2021 (22. september) – tundmatu lendava objekti vaatlus O. poolt

6 - 2012 (2. juuli) – tundmatu lendava objekti vaatlus U.R. poolt

7 - 1996 (14. oktoober) – tundmatu lendava objekti vaatlus A. poolt

Kaart 2
Kaart 2 Foto: Steven Vihalem

Juhtumeid ühendab anomaalse keskkonnanähtuse vaatlus, asukoht ja mitmel juhul ka objekti kuju (keralaadne). Objektide liikumise suund, arv ja värvus (üldjuhul hele aga samas mitmevärviliste tuledega) on suhteliselt erinev. Kas ma peaks ka lapsepõlves nähtud objektid, «päikesed», sellesse nimistusse lisama, oli ju ka see otsapidi Harku järve ääres? Volkega rääkides selgub, et tegemist ei ole ainsa koridoriga, mida Väike-Õismäe asumi läheduses leida võib.

«Kui sa rääkisid oma vaatlusest lapsepõlves, siis ma leian Õismäelt kindlasti juurde juhtumeid. Osa asju on mälus ja ma ei ole neid teatud põhjustel tahtnud kirja panna. Õismäel on üks niisugu kanal või koridor, kus neid objekte võib näha, Õismäelt Nõmme mäe poole, siin on see elevaatori torn [Tallinna Teraviljasaaduste Kombinaadi elevaatori torn] ja Nõmmelt juba Harku või Vääna suunas,» teatab Volke mulle Õismäe anomaaliatest rääkides.

«Et niukene nurk nagu?» küsin täpsustuseks.

«Jaa, niisuguseid asju ei saa ju konkreetselt väita, aga kümnete vaatluste pinnal võiks öelda niiviisi. Et on vaadeldud Õismäelt/Harkust Nõmme suunas ja Nõmmelt sinna suunas mõningatel puhkudel nende objektide liikumist ja nad imiteerivad seda koridori. Üks isik julges mulle Nõukogude ajal sellest rääkida. Ta elas Õismäel ühes majas ja see kanal, mis Nõmmelt Õismäele läheb, selle üks asimuutidest on siis see Õismäe serv, kus läheb kõrgepingeliin sinna-sinna…»

«Ühikate poole?» mõistan koheselt millest jutt käib.

«Ja-jah, et seal on neid igasuguseid objekte nähtud. Algul on mitteformeerunud objekt, selline helehall või valge, mingisugune kera või ellips. Ja siis, me ei tea, mis seal toimub või mis peab toimuma, aga siis ta on võimeline võtma juba niukse tehnitsismi kuju – hall alumiiniumkarva taldrik,» avab Volke anomaalse koridori salapärasid ja lisab naerdes, «Ja miks ta seal tulesid külge paneb, ma ei tea, ma olen alati imestanud seda, et kui ma tahan salaja kuskil keskkonnas liikuda, mina küll ei paneks autotulesid põlema…»

«Salongitulesid ka,» naeran kaasa.

«Ja-jah. Selles piirkonnas on punakate päiksekujuliste objektide vaatlus, valgete objektide vaatlus, taldrikukujulise objekti vaatlus, mis lausa majade vahel lendas…»

«See minu vaatlus lapsepõlvest, need olidki seal, nagu ühikate poolel…» lisan hämmastunult.

«Jah, ma panin tähele kui sa rääkisid, sellega nagu haakus… Niiviisi, ja siis üks vaatlust, kus vend kirjeldas, et ta nägi majade vahel niisugust viie-kuuemeetrise läbimõõduga taldrikut lendamas. Aga kuna ta ise elas seal kuskil neljandal-viiendal korrusel, siis ta ütles, et see oli kohati nagu madalam. No ma ei kujuta ette, mis ja kes paarutab seal kolmanda korruse kõrgusel…» lausub Volke naerma hakates.

«See kõlab nagu see, mis seal Laagna kanalis oli?» küsin ma viidates ühele juhtumile, mida Volke kirjeldab «Täiendatud ufopäevikutes».

14 aastane Karl Erik ärkas 2002. aasta maikuus millegipärast kell 4:30 ja vaatas oma Lasnamäe korteri aknast välja. Laagna kanali põhjas oli näha midagi: «...ennenägematut. Kõrghoone neljandalt korruselt paistis maihommiku valguses suur taldrikukujuline kroomitud metalli meenutav objekt, mille servades olid väikesed erivärvilised pehmed tuled. /- -/ Nooruk avas akna ja väljast kostis summutatud reaktiivmootori vihinat.» [2]

« Jajah, väga sarnane,» on Volke nõus.

«Ma lugesin ja püüdsin seda ette kujutada, et mis ta sillaga siis teeb ja kuidas ta tõuseb üles sellest sillast või mis seal täpselt toimub,» vastan ma naerdes ja küsin kohe täpsustust, «Kus kohas see taldrik oli seal Õismäel, kus ta seal majade vahel võis liikuda?»

«Need on need servamajad, seal on praegu Harku poole üks uuselamurajoon tekkinud.»

«Astangu juures?»

«Jah, sealt niiviisi risti suunas Õismäesse sisse.»

«Nende viiekordsete vahele?»

«Jah, nende majade vahelt õue peal.»

«Jube kitsas kant on see,» ütlen ma naerdes.

Aga juhtumeid vaadates on asi naljast kaugel… Tähendab, naljakas on ikka, ka Volke naerab, aga veits tõmbab õõnsaks, sest vaatlusi on omajagu. Volkel on omad meetodid tõeste tunnistuste välja sõelumiseks, oma meeskond, kus on spetsialiste psühholoogia ja geopaatia erialadelt, ning aastatepikkune kogemus juhinduda intuitiivselt tunnistusi võttes. Lugu lendavast taldrikust viiekordsete majade vahel ta ei saatnud mulle, järelikult midagi oli valesti. Küll aga saatis ta mulle teisi juhtumikirjeldusi, mis just selle kandiga seotud on.

Järgneb…

[1] Vihalem, Steven. 2016. 6ism2e_dpi_error:_unsupported_personality. Lk. 59-77. Tallinn:Nihilist.fm

[2] Volke, Igor. 2007. Täiendatud ufopäevikud. Lk. 382. Tallinn:Pilgrim

Tagasi üles