EMAKEELE NIMEL ⟩ Ypsiloni kogumiskampaania «Unustatud sõnad»

Juba tuleval teisipäeval ehk 14. märtsil tähistame emakeelepäeva ja ajakirjandusrühmitus Ypsilon kutsub sel puhul lugejaid osalema suurel «Unustatud sõnade» kogumiskampaanial. Igal aastal leiutatakse igasugu imelikke uudissõnu, avaldatakse artikleid noorteslängi arengute kohta ning eestindatakse võõrsõnu ja -väljendeid. See kõik on väga lahe ja keel peabki koguaeg täienema ja arenema – konserveerida tuleks aiasaaduseid ja mitte veel elus asju. Ypsilonil aga tekkis idee vaadata vahelduseks minevikku ning meenutada sõnu ja väljendeid, mis on vaikselt unustuse hõlma vajumas, ent ei peaks oma teravuse tõttu üldsegi kaotsi minema. Selleks, et hoida meie emakeel rikkalik, on meil teie abi tarvis.

Üleskutse ise on banaalne: tegime küsimustiku, kuhu iga sepp saab lisada sõna-väljendi, mida tema arvates viimasel ajal sagedasti ei kasutata, ent võiks. Me ei sea mingit konkreetset piirangut: see võib olla iidne murdesõna, 70ndate släng Munalaskmelt või 90ndate vanglažargoon; see võib olla sõna, akronüüm, lühend, väljend või mis iganes. See sõna võib olla ka selline, et me teame ja vahel kasutame seda, aga me ei tea, mida see tegelikult tähendab. Toome teile kolm näidet, et teie loomemahlu käima tõmmata.

Hiljuti avaldasime loo «Raamatupoed on täis pealiskaudset sajoobitamist», mis rääkis hetkel kirjastatud elulooraamatute halvast kvaliteedist ja mõttetust sisust. Artikli autor kasutas nende teoste kirjeldamiseks sõna «sajoob» ning nooremate lugejate jaoks pakkus selle kohta ka kerge kirjelduse:

«Selle asemel on kirevaid kujundusi ja kõike seda, mida saab võtta kokku fekaalimekise sõnaga «sajoob». Sellest väljendist kõige paremini aru saamiseks tuleks vaadata ära filmi «Jan Uuspõld läheb Tartusse» algus, kus mingid reklaamigurud ütlevad otse välja, et «teeme selle sajoobi ära». See on pealiskaudne tegevus, mille ainus eesmärk on enamasti raha kokku roobitsemine reklaami uskuma jäänud ullikestelt. Kõige enam tajub seda meie kinokunstis, paraku ammugi mitte ainult seal.»

Eeldades, et see sõna on osalt end meie keeles laadnalt sissekirjutanud, ja teisalt kaotanud oma otsetõlkelise ääretult ropu tähenduse, läks «sajoobitamine» ka pealkirja. Üks lugejatest hammustas teema läbi ja andis meile anonüümselt teada, et nii räigeid asju ei peaks küll pealkirjadesse toppima. Probleem on selles, et «sajoobitamine» tähendab meil põhimõtteliselt mingi jama ja mõttetuse tegemist, aga tulnud on see vene keelsest sõnast заёб, mida netisõnastikud tõlgivad kui «ajukepp» (nimi- ja tegusõna!) ja lisavad täpsustuseks, et see võib tähendada ka rahutust, veidrust, jama, füüsilist väsimust või moraalset tühjust, rasket mõistatust jne. See sõna koosneb kahest osast: liitest за ehk «taga/pärast» või «jaoks» ning ёб ehk «kepp». Sõna заёба võiks tõlkida kui «sitapea». Ei ole just kõige ilusam etümoloogia sõnal «sajoob», kuid see-eest annab sõna ise filigraanse täpsusega edasi mõtet mõttetu pasa tegemisest.

Lisaks laensõnadele otsime loomulikult ka eestikeelset slängi ja rajooni-, küla- valla- või kihelkonnaspetsiifilisi sõnu ja väljendeid. Keele tundmine ja mõistmine ei ole lihtsalt niisama ilu pärast, vaid võib vahel osutuda elupäästvaks teadmiseks. Näiteks arutasime toimetajatega peale murrete ja murrakute teemalist artiklit, et kes kuhu kuulub ja millal keegi läänemurde või Tartu murde tõttu separatistiks hakkab. Ühele toimetajale tuli meelde juhtum, kus linna peal olles ilmus tema seltskonna juurde veits nokastanud tüüp. Jutuajamine oleks võinud lõppeda lõuksi saamise loo materjaliga, ent üks hetk avastati teineteist lausumas keskmurde levialadel kasutusel olevat slängväljendit «pinalisse tõmbamine» ehk sassi joomine ning saadi aru, et tegemist on omade vendadega. Murded-slängid suhu ja pealinna pittu.

Ypsilonis avaldatakse väga erinevaid tekste, mis kasutavad kõiki töövahendeid meie emakeeles. Seega ei piirdu me lihtsalt mingite võõrpäritolu roppuste ja kohalike slängisõnadega teadvuse muutmisest – me tahame näha ka ilusaid ja nunnusid sõnasid, selliseid, mis kõlavad hästi ja millega tahaks teiste ees isegi natuke eputada. Näiteks leidsime ühe sellise Igor Zatsi viimasest Ukraina sõjapäevikust, kus Mart Kalvet tõlkis järgneva lause: «Tol õhtul oli ta kalbe nagu surmavari, ei märkigi uljusest.» «Kalbe» tähendab kahvatut, kaamet või kahkjat. Ilus sõna, «kalbe», kõlab nii malbelt, kõlab justkui oleks see alati meie keeles olnud. Me ei tahaks seda tunnet rikkuda, aga peame kahjuks tõdema, et ka «kalbe» on laensõna. Veelgi enam ei tahaks tunnistada seda tõsiasja, et me laenasime selle sõna 1920. aastatel soomlastelt – kalpea ehk kahvatu, kaame, kahkjas.

Need kolm sõna/väljendit olid vaid näiteks, et ilmestada Ypsiloni kogumiskampaaniat, lugeja võib sellest šnitti võtta või minna täiesti oma teed. Ainus palve meie poolt on see, et sõna lisaja kirjutaks kommentaariks võimalikult rikkalikult ja rohkelt sellest sõnast-väljendist: mida tähendab, kus ja millal kasutati, kust kuulis jne. Eraldi lahter on selle jaoks, et kirjeldada kasutust lauses, seal palume olla eriti loovad, sest parimale lausele paneme välja mingi auhinna (võimalik, et see on Ypsiloni logoga patch ja soe käepigistus, aga pead ei anna). Kiiret sulge ja make emakeel great again!