ÖÖELU 90-NDATEL ⟩ Othellos käisid mafioosnikud, Bonnie & Clyde'is eputised ja Eeslitallis normaalsed inimesed
20. oktoober 2023, 12:27
1990. aastate Tallinnas oli väga erinevaid ööeluasutusi, igas linnaosas omad. Enamikku nendest kohtadest, millest selles loos räägitakse, ei ole täna enam olemas – neist on alles jäänud ainult mälestus. Ypsilon rääkis nelja inimesega nende noorusaja lemmikkohtadest Tallinnas ja sellest, millised mälestused neid kohti saadavad. Varasemalt on Ypsilon ööelu teemal kirjutanud 90-ndate (pidude) olmest ja avaldanud pikema artikli Lucky Luke'i kohta.
Kui inimestelt küsida, milliseid kohti nad mäletavad, tuleb palju väga erisuguseid vastuseid. 90-ndatel olid Tallinna peopaigad üle linna laiali, mitmed neist vana- või kesklinnas, aga ilma ei jäänud ka ei Mustamäe, Nõmme ega ka Pirita.
Nõmmel asus rokiklubi 326, lisaks oli sealkandis Silva baar. Vanalinnas olid Eeslitall, Von Krahl, Hollywood, lugematu arv väiksemaid baare, Karika baar, Mündi baar, Karu baar, Rebaseurg, Karja Kelder. Kesklinnas veel Venus (varasemalt Bel Air), kõikvõimalikud Viru asutused (Viru varietee, Stereobaar, Valuutabaar jm), Linnahallis Lucky Luke, ööklubi Dekoltee, Mefisto baar, ööklubi Nightman, Olümpia, ööklubid Bonnie & Clyde, Spirit, Angel, Bon Bon, Kastani baar. Mustamäel Szolnok, Othello, Kännu Kukk. Pirital olid Regatt ja Piraat.
* Sellel interaktiivsel kaardil on võimalik vaadata lähemalt, millistel aadressidel ja kus kandis ööeluasutused asusid.
Tänaseks on vanalinna ja kesklinna klientuur voolanud Telliskivi kanti – viimastel aastatel on turistide ja väikekodanlike elanike surve puksinud tallinlastest pidutsejad vanalinnast välja. Enamikku nendest kohtadest, millest selles artiklis juttu tuleb, ei ole enam ammu alles. Üks pikema staažiga kohti oli Von Krahli baar, kuid ka see lõpetas paar aastat tagasi tegevuse. Ainsate reliktidena on alles klubi Hollywood, Veenus ja Amigo, mingil määral ka Silva baar; kõiki teisi kohti saame külastada ainult mälestustes.
Elamurajoonikohad Mustamäel
Kännu Kukk, Szolnok ja teised «elamurajoonikohad» olid 1990. aastate alguses veel väga populaarsed, kuigi nende hiilgeaega võib pidada tõenäoliselt varasemaks. Toimuvate muutuste keskel tuli neil endale kohta otsida. Kõiki elamurajoonide ööeluasutusi ühendavad lihtsakoelisus ja magalarajoonis Mustamäel paiknev asukoht. Need kohad tegutsesid korraga restoranide, ööklubide ja baaridena.
Kännu Kukk oli restoran, mis 1980-ndatel oli väga populaarne, kuid mille menu hiljem kuhtus. «Uute kohtadega paralleelselt käisid edasi ka vene vaibiga kohad. Näiteks 90-ndate alguses oli Kännu Kukk veel täiesti elus. Kui 1995. aastal Kännu Kukke sattusin, siis tundus see nagu teisest maailmast. Kuidagi väga kiiresti toimus see muutus. Alguses tundus, et kõrtsud ongi kõik sellised,» iseloomustas Sigrid.
Andresel tuli Kännu Kukes 1994. aasta suvel ette juhtum, kus ta pidi vaatama püstolitorusse. Nimelt olid Andrese seltskonna provotseerivad naljad teinud venelaste seltskonnal meele pahaks; konflikt tuli vastasleeri arust klattida relvaga. «Karm intsident õnnestus lahendada sellega, et teatasin neile, et minu sõber Vello on Vladimir Žirinovski [endine Vene poliitik, Liberaaldemokraatliku partei esimees kuni surmani 2022. aastal – Toim.] usaldusisik Eestis ja suure tõenäosusega tulevane Novgorodi kuberner. Vennikesed rahunesid maha ja tellisid lepituseks suure pudeli viina. Me tegime igaks juhuks varsti minekut,» meenutas Andres.
Kännu Kukk ei olnud ainus koht Mustamäel, kus äkilisemaid manöövreid tehti. «Szolnok jäi selliseks «vana stiiliga» kohaks. Kunagi oli nii, et minu sõbranna nägi seal pealt gängidevahelist tulistamist,” meenutas Sigrid. Tulistamine leidis aset 1993. aastal.
90-ndate keskel Mustamäel kino Kaja juures asunud Othello oli viisakas – seal oli ruumi tantsida, mängis hea lindimuusika. Kümnendi lõpu poole sai see koht endale külge aga «mafioosnikega» seonduva maine.
1998. aasta talvehommikul üritati Othello omanikku Leonidi tappa; tema kodu ees tehti demonstratiivmõrv. Teda tabas kokku 11 kuuli – neli läksid kehast läbi, seitse jäid pidama. Mees jäi ellu ja sai arstiabi, kuid politseinikele jäid atendaadi motiivid ja sooritajad tundmatuks. Hiljem on paljud meenutanud, et mitmed narkoärikad, vägivallatsejad ja jõugud olid Othelloga seotud ning see oli nende meelispaigaks, kus aega veeta või arveid klaarida.
Koit Toomegi on Vikerraadiole antud intervjuus meenutanud, et tema mäletab Othellost seika, kus granaat pandi lauale. Olukorra leevendamiseks läks omanik meestega rääkima, et nood rahuneksid ja teistega arvestaksid, et kõik saaksid sõbralikult läbi. Tolleaegsetest väljaannetest on võimalik leida uudisnupukesi mitmete kuritegude kohta, mis Othello juures aset leidsid.
Nõmme
Nõmmel asunud Silva baar oli Liisa meenutuste järgi rohkem «läbukoht», kus oli igal nädalapäeval pidu; tihti venisid pidustused hommikuteni. Silva baari mäletavad paljud heldimusega; see oli üks esimesi kohti, mis pärast taasiseseisvumist avati.
Tegelikult tegutses restoran Silva juba varem. Esmalt avati see kahe ilmasõja vahel 1920. aastate teises pooles. Hiljem tegutses sealsetes ruumides mitu meelelahutusasutust, kuid algupärane nimi võeti uuesti kasutusele pärast taasiseseisvumist.
Kuigi Nõmmel oli Silva kurikuulus, leidsid endale sealkandis koha ka rokiklubid. Maria mäletab, et rokiklubi tegutses alguses Nõmme kultuurimajas, siis üle tee aadressil Pärnu mnt 326, siis taas kultuurimajas, ja nii korduvalt edasi-tagasi. Pärnu mnt 326 aadressi tõttu sai rokiklubi nimeks lihtsalt «326».
Enda esimest korda rokiklubis mäletab Maria hästi. Ta oli äsja läinud 10. klassi. «Mul on meeles minu esimene klubikülastus, kus esinesid Shower ja Aggressor. Mõlemad olid tollal väga kuumad pundid ja rahvast oli kohale tulnud megapalju. Lausa nii palju, et kui klubi uksed olid veel kinni, kogunes rahvas Nõmme kultuurimaja ette tänavale ja sõiduteele. Mul on mälestus, et terve sõidutee oli paksult rahvast täis ja autod mööda ei mahtunud. Ma polnud varem sellist möllu näinud. Kontsert oli vägev ja kuna esimene klubikülastus jättis väga sügava mulje, olin edaspidi Nõmme püsikunde,» meenutas ta.
Kesklinn
Dekoltee, mille eestvedaja oli Lauri Laubre, avati 1996. aastal. Tegu ei olnud alguses ainult ööklubiga, vaid seal korraldati ka kontserte. «See oli juba tase. Maja mahutas kuni paar tuhat elajat korraga. Seal sai käidud vaatamas selliseid maailmanimesid nagu Dio, UFO, Uriah Heep, UDO ja Monster Magnet. Accepti kontsert 1999. aasta aprillis hilines neli tundi ja rahvas jõudis selle ajaga kogu õlletagavara ära juua. Nii et edasi läks ainult viskiga,» meenutas üht kontserti Andres.
Hiljem vahetusid Dekoltee omanikud, sest klubi pankrotistus 1999. aastal. Seda proovisid taaselustada Urmas Past ja Juhan Kolk ning klubi hakkas kandma nime Decolte. Muutus ka muusika suunitlus, mängima hakati enam nn diskomuusikat. Klubi omistas endale tõsise mainstream-maine, mis aga mõne aasta möödudes hääbus. 2002. aastal pandi klubi taas müüki.
Bonnie & Clyde, mis tegutses Olümpias, muutus 90-ndate teisel poolel paljude edevate inimeste meelispaigaks. 1995. aastal oli klubiliikmeid ligikaudu 1500; naisliikmete keskmine vanus oli 29 eluaastat, meestel 33. Tollal leidus eksklusiivses klubis ruumi 500 inimesele, istekohti oli 160. 1995. aastal oli klubiliikme aastamaks 500 krooni; sellega tuli kaasa mitmesuguseid privileege ja soodustusi (näiteks oli poole odavam võtta samal õhtul pärast klubikülastust tuba Olümpias).
40 grammi Hennesy Richardi maksis Bonnie & Clyde’is tollal 1400 krooni. Kliendid ostsid sageli kalleid jooke ja sigareid – tõestamaks teistele, et nad suudavad. Liisa sõnul ilmestas seda kohta edevam seltskond ja viisakamad peod. Kliendid üldiselt armastasid elavat muusikat ja head joogivalikut, mistõttu Bonnie & Clyde ja Amigo meeldisidki paljudele.
Nightman oli esimene geiklubi, mis töötas vahemikus 1998–2002. Liisal on sellest kohast ainult head mälestused. Tema sõnul oli seal alati kõik väga läbimõeldud – puurides olid puuritantsijad, keegi oli loomaks riietatud, mängis hea muusika, mille kõrvale DJ rääkis. Kunagi ei olnud suvaline üritus, kus «nurgas kopitada». Hiljem tegutses vanalinnas Sauna tänaval ka Angel, mis oli samuti «vabameelsetele» suunatud.
Lucky Luke on üks kurikuulsamaid kohti, mis tegutses Linnahallis. Hiilgeaegadel oli seal programmijuhiks Lauri Viikna. Ypsilon on Lucky Luke'ist kirjutanud eraldi pikema loo, mida lugeda saab siit.
Punklegendil Villu Tammel on ka üks lugu seoses Lucky Luke’iga: «Ma sattusin ööklubidesse võrdlemisi juhuslikult, polnud päris sihtgrupp, ent väga teravalt on meelde jäänud üks sissesaamine Lucky Luke'i (veel valgel ajal, mitte tipptunnil), kui paljudes kohtades oli kehtestatud reegel, et spordiriietes või vähemalt spordijalatsites sisse ei lasta. Uksehoidja oli parasjagu lükanud käe ette ühele kantpeale ja tema kaaslannale, sest mees oli rõivastatud täpselt tolle aja allilmamoe reeglite järgi «sportlikult»: seljas mingite välismaa firmamärkidega dressid, jalas ilmselt väga kallid tossud, väga jämeda kaela ümber väga jäme kuldkett ning peos tellisesuurune telefon. Minul olid seljas haaknõelu täis laotud kaltsud, püksid olid lõhki umbes paarikümnest kohast, jalas ärakantud saapad ja soeng siuke, nagu ikka – ning uksehoidja kummardas ja naeratas kergelt minu ja mu kaaslanna suunas ja tegi käega sisselubava liigutuse. Väga kummaline tunne oli tollest kantpeast mööda marssida. Oli saabunud uus aeg – ja selline aeg, mis mulle täitsa hästi sobis, heh. Pärast nõukogudeaegset tagakiusamist oli see värskendav.»
Vanalinn
Paljud meenutavad 1990. aastate algusest heldimusega Eeslitalli, mille lähedale tuli paar aastat hiljem Von Krahl. Aadressil Dunkri 4/6 tegutsenud Eeslitalli eestvedaja oli Taani ärimees Jens Moustgaard. Eeslitall oli restoran, mis toimis nii päeval kui ka õhtul ja mille keldris oli õhtuti meelelahutus – seal asusid baar ja tantsuplats.
Eeslitall meelitas inimesi hea restorani ja uuendusliku lähenemisega. «Seal mängiti kogu aeg maailmamuusikat, Aafrika või Ladina muusikat. Mõnedele klientidele käis see ilgelt pinda, aga minu meelest oli just selline intelligentne asi kuulata. Oli hoopis teine tubakas kui Kännu Kukk,» meenutas Sigrid.
Andres mäletab, et Eeslitallis esinesid väga tihti bändid: Ultima Thule, Kolumbus Kris, Compromise Blue jt. Suur huvi muusika vastu oli see, mis teda enim sinna tõmbas. Lisaks mäletab ta, kuidas Ada Lundver oli seal administraator, kellega sai koos ka napsu võetud. 1999. aastal kinkis Eeslitalli omanik Ada Lundverile sinna oma katusealuse baari, mis maksis toonases vääringus 100 000 krooni.
«Eeslitall oli tore koht. See oli nagu kelder, kus oli hästi palju istumise urkaid ja orvasid. Kõik said oma seltskonnaga minna oma orva ja jutustada ja pidutseda,» rääkis Sigrid. Seal leidus vaipu ja patju, mida vastavalt vajadusele sai istumise alla panna või endale peale tõmmata – see tegi sealse keskkonna õdusamaks.
Vanalinnas tegutsenud Von Krahl alustas ametlikult tegevust aastal 1992. Paljud mäletavad Von Krahli kui väga sümpaatset kohta, kus väga tihti esinesid bändid ning kõik söömise, joomise, suhtlemise ja muusika kuulamise vajadused said täidetud. «Von Krahl oli päris palju aastaid käidav koht natuke boheemlikuma rahva seas. Seal mängisid bändid, sai sisse-välja liikuda. Sinna võis alati minna kasvõi üksi, alati leidsid mingid tuttavad,» rääkis Sigrid. «Minu esimene käik Von Krahli ei olnud kindlasti siis, kui selle nimi oli Von Krahl. Siis see oli alles Rahvateatri kohvik. Läksime sinna ühe sõbrannaga, siis kui Freddy Mercury suri, kuna mõtlesime, et peame ikka Freddyt väärikalt mälestama,» meenutas Sigrid.
Teistele külastajatele on koht jäänud meelde seal esinemas käinud artistide järgi. Andres meenutab heldimusega Tuomari Nurmiot, Pelle Miljoonat ja Ismo Alankot. Maria avastas seal enda jaoks bändi algusaegadel Smilersi. «Nad olid siis täiesti Soome bänd, väga neid veel ei teatud. Von Krahlis oli nende kontsert paar korda aastas ja mina olin paari sõbraga seal alati kohal. Nad tegid tollal suures osas kavereid, aga minu meelest olid nad ise ja nende esitus üli-coolid. Seega võib vast öelda, et olin Eestis üks esimesi Smilersi fänne,» meenutas ta.
Vanalinnast mäletab Andres ka Guitar Safarit, mis asus Müürivahe tänaval. «Käisid kuulujutud, et koha omanik oli Jaak Joala, aga ise ei oska ma midagi arvata. Bändid olid seal normaalsed. Üheks diskoriks, kes peale kontserte plaate keerutas, oli mitu aastat Gunnar Graps. Kui meie kohal olime, siis tuli iga kord vähemalt üks kord «Paranoidi» [ansambli Black Sabbath pala - Toim.]. Vahel ka sagedamini,» märkis Andres.
90-ndate alguses oli lisaks vanalinnas tänase Maikrahvi restorani kõrval Raekoja platsile väga lähedal Mündi baar, kuhu igaüks sisse ei saanud. Seal kõrval toimis ka iiri pubi Molly Malone. Teisele poole Raekoja platsi jääb Kuninga tänava ja Suur-Karja rist, kus kunagi oli Karika baar. Sealt kiviviske kaugusel tegutsevad tänapäeval nn Bermuda Kolmnurga asutused.
Mille järgi otsustati, kuhu peole minna?
90-ndatel oli au sees elav muusika ja peopaiku valiti sageli just selle põhjal. «Mina ikkagi vaatasin selle järgi, et mis muusika oli. Sellel ajal tuli mingi tümakamuusika, mis ei olnud üldse minu teema,» meenutas Sigrid. Maria ütles, et tema valis ka kohta selle järgi, millist muusikat või bändi kuulata tahtis.
Kui kümnendi lõpus oli muusika ja ööeluasutuste valik lai, siis kümnendi alguses ei olnud sisse saamine üldse nii lihtne. Liisa ütles, et vähemalt 90-ndate alguses valis ta kohta selle järgi, kuhu teda viidi või kuhu sisse saadi. Tihti pidi turvameestele andma pistist või sa pidid neile meeldima. Krooniline puudus oli ka kohtadest – tihti kohti lihtsalt ei olnud. Kuid kümnendi teises pooles sai Liisa hakata rohkem valima, eelistades viisakamaid ja esteetilisemaid kohti.