PARTISANILIIKUMINE ⟩ Venemaal ja Valgevenes on tekkinud sõjavastane meelsus
30. detsember 2023, 21:44
Pea kaks aastat tagasi aset leidnud Venemaa täiemahuline sissetung Ukrainasse pole mitte ainult äratanud rahvusvahelist hukkamõistu, vaid on tekitanud ka Ukrainat ja demokraatiat pooldava sõjavastase partisaniliikumise Venemaal, mis uue lainena pärast 2020. aasta rahutusi on jõudnud Valgevenessegi.
Tegemist on Vene Föderatsiooni sõjalisi jõupingutusi takistava vastupanuga autoritaarsetele režiimidele. Artikkel uurib selle partisaniliikumiste teket ja meetodeid ning väljakutseid, millega see silmitsi seisab.
Partisaniliikumine, mis tegutseb Moskva ja Minski valitsuste vastu, ei ole sihikule võtnud mitte ainult võimukandjad, vaid ka tsiviiltoetajad ja relvajõud. Lisaks eesmärgile peatada või takistada sõda Ukrainas soovitakse kutsuda esile poliitilisi muutuseid oma riigis.
Kolm opositsioonirühmitust – Venemaa Vabaduse Leegion, Vene Vabatahtlike Korpus ja Rahvuslik Vabariiklik Armee – viivad läbi füüsilisi rünnakuid. Kolmekesi otsustasid nad 2022. aasta 31. augustil moodustada Irpini Deklaratsiooni nimelise liidu, mille juht on endine Venemaa Riigiduuma saadik Ilja Ponomarjov. Tegemist on poliitilise keskusega, mis esindab nende huve Ukraina riigivõimu ees ja korraldab ühist teabepoliitikat.
/nginx/o/2023/10/31/15689039t1h7285.jpg)
Sõjavastased aktivistid on võtnud vastutuse osa eest nendest vahejuhtumitest; näiteks tunnistati 19 rongi rööbastelt mahajooksutamist Amuuri piirkonnas, mis häiris drastiliselt Trans-Siberi raudteed. Allikates nimetatakse neid «raudteepartisanideks» või «raudteesabotöörideks».
Liikumine ulatub ka väljapoole Venemaa piire; teateid on tulnud Valgevene raudteelastest, kes aitasid nurjata Venemaa rünnakut Kiievi vastu, ja Kremli mobilisatsiooniprogrammi vastu seismisel võtmerolli etendanud tšerkesside protestidest.
Sündmuste ajajoon viitab kasvavale opositsiooniliikumisele, mis on valmis vastupanu väljendamiseks kasutama ebatavalisi meetodeid.
Eri allikates esitatud teave viitab sündmustele, mis on seotud sabotaaži, süütamiste ja vastupanuga Venemaa valitsusele, eriti (sund)mobilisatsiooni kontekstis. Tegevust viivad läbi eri rühmitused ja isikud, kes seisavad vastu Vene Föderatsiooni presidendi administratsioonile. Need tegevused hõlmavad mitmesuguseid taktikaid, sealhulgas sõjaväeteenistuse büroode ja ladude põletamist, rongide rööbastelt mahajuhtimist ning relvastatud vastupanu Dagestanis ja Inguššias.
Põlema on süttinud on ka mitu sõjaväeladu, kuid ei ole kindel, kas neil puhkudel on olnud tegemist tahtliku sabotaažiga või üritati lihtsalt varjata inventari kaotsiminekut – keskvalitsuselt oli taotletud raha, et hankida varustust, mida lõpuks ei soetatud või mis müüdi hoopis kolmandatele osapooltele maha.
Allikad mainivad ka, et opositsioonitegelased on loonud rühmitusi nagu Kremli-vastaste põrandaalused ühendused, Dagestani relvastatud vastupanuliikumine ja Inguši Vabastusarmee. Lisaks viidatakse välisteguritele nagu Valgevene raudteetöötajad, kes nurjasid Venemaa rünnaku Kiievi vastu, ja tšerkesside protest, mis mõjutas Kremli mobilisatsiooniprogrammi tulemusi. Kuid alati ei ole teada, kas selliste tegurite taga on Vene Föderatsiooni enda opositsioon või Ukraina jõuametid.
Allikad tõstavad esile ka nendes tegevustes osalemises kahtlustatavate isikute vahistamisi nii Venemaal kui ka naaberriikides, näiteks Valgevenes. Vahistamised hõlmavad süüdistusi sõjaliste objektide vastu suunatud süütamisrünnakute korraldamises ja sabotaažis.
Oluline on märkida, et esitatud teave põhineb erinevatel, mõnikord vasturääkivatel allikatel ning olukord on keeruline ja mitmetahuline. Opositsiooniliikumiste motiivid, eesmärgid ja efektiivsus jäävad teemadeks, mis vajaksid täiendavat uurimist ja analüüsi – arusaadavalt ei taha opositsionäärid ise ei endast ega ka oma tegevusest liiga palju rääkida. Relvastatud trots Venemaa poliitika vastu on ajendanud ametivõime reageerima rangema kontrolli ja õiguslike meetmetega.
Vastupanuliikumine Venemaal ja Valgevenes seisab silmitsi suurte väljakutsetega, sealhulgas valitsusepoolse mahasurumise ja repressioonidega. Venemaa võimud on arreteerinud isikuid, keda kahtlustatakse riigivastases tegevuses. Nii Minsk kui ka Moskva on varem korduvalt opositsiooni maha surunud; praeguse partisaniliikumise esilekerkimine on esile kutsunud vahistamised, mille arv on ebaselge. Lisaks on veebiplatvormide nagu Telegram ja Twitch kasutamise vastu võetud tarvitusele juriidilisi meetmeid sabotaaži propageeriva sisu levitamise eest.
Hirm mobilisatsiooni ees käivitas opositsiooni
Esimesed märkimisväärsed juhtumid algasid kohe pärast täiemahulist invasiooni, kui 2022 aasta 7. märtsil süüdati Smolenski ja Krasnojarski politseijaoskonnad.
Venemaa valitsus võttis kolme opositsioonirühmituse tegevuse ohjeldamise eesmärgil kasutusele meetmed teabe levitamise piiramiseks. Telegrami-kanal «Stop the Wagons» blokeeriti 2022. aasta mais pärast 30% Venemaa territooriumist katnud raudtee-vastupanu kirjeldava kaardi avaldamist.
Seejärel võtsid partisanid sihikule sõjaväe värbamisbürood. 2022. aasta 5. juuli seisuga oli registreeritud vähemalt 23 rünnakut, millest 20 hõlmasid süütamisi. Need rünnakud, mille viisid läbi eri poliitiliste vaadetega üksikisikud või rühmad, peegeldavad sõjale vastuseisu laia spektrit, aga ka detsentraliseeritust – kui opositsioonil pole üht kindlat juhti, on seda raskem maha suruda.
2022. aasta juulis blokeerisid Venemaa võimud «Stop the Wagonsi» veebilehe. Samuti võeti partisanide suhtlust hõlbustavate platvormide vastu tarvitusele õiguslikke meetmeid. 2022. aasta augustis määras Moskva kohus suhtlusrakendusele Telegram trahvi, kuna see keeldus eemaldamast kanaleid, mis jagasid juhendeid raudtee saboteerimiseks ja sisaldasid anarhismi propageerivat selgitustööd.
Lisaks ametlikke institutsioone sihtivatele partisanidele on ka tsiviilisikutest teisitimõtlejad väljendanud oma vastuseisu ebatavalistel viisidel. Üks tähelepanuväärne juhtum on seotud moskvalannaga, kes süütas peastaabi liikme auto. Nimelt süütas Jevgenia Belova 2022. aasta 27. augustil Moskvas põlema pargitud BMW X6. Sõiduk kuulus Jevgeni Sekretarevile, kes on seotud sõjaaja tsensuuri eest vastutava Vene Föderatsiooni Relvajõudude Peastaabi Kaheksanda Direktoraadiga. Süütamise eest kinni peetud Belova astus avalikult sõjale vastu, näidates nende liikumiste mitmekesisust.
Irpini Deklaratsioon
Nii äsja nimetatud kui ka muude partisanisalkade korraldatud rünnakute ja sissetungide jada Venemaale ja Valgevenesse 2023. aastal tähistas Venemaa sissetungist Ukrainasse alguse saanud konflikti olulist eskaleerumist. Sündmused arenesid eri piirkondades, kaasates eri rühmitusi, mis võtsid vastutuse julge tegevuse eest Venemaa sõjaliste objektide ja piirialade vastu.
Rünnak Mačuliščy õhuväebaasi ja Venemaa luurelennuki AWACS Beriev A-50U vastu oli märkimisväärne juhtum 2023. aasta veebruari lõpus. Vastutuse droonirünnaku eest võttis Telegrami kaudu suhtlev rühmitus nimega Valgevene Jõustruktuuride Ühendus (BYPOL) – endiste Valgevene õiguskaitseorganite töötajate loodud organisatsioon, mille eesmärk on Aljaksandr Lukašenka režiimi kukutamine.
Sinna kuuluvad Valgevene Riikliku Julgeolekukomitee, Riigieelarve Komitee, relvajõudude, siseministeeriumi, uurimiskomitee, kohtuekspertiisi riigikomitee, riigiprokuratuuri, tollikomitee, riigisaladuste kaitsega tegeleva operatiiv- ja analüütilise keskuse, riikliku piirikomitee ja presidendi julgeolekuteenistuse endised töötajad.
See juhtum illustreerib sõjapidamise arenevat olemust, kus valitsusvälised osalejad kasutavad sõjaliste vahendite sihtimiseks tipptehnikat. Paguluses viibiv Valgevene dissident Svjatlana Georgijevna Tsihhanovskaja avaldas toetust neile, kes Venemaa kohalolekut trotsivad, rõhutades vabadusvõitluse jätkumist Ukrainas.
/nginx/o/2023/07/24/15477606t1hf296.jpg)
Pärast seda sündmust laienes konflikt tänavu märtsi alguses Brjanski oblastisse. Vene Vabatahtlike Korpus võttis vastutuse Vene-Valgevene piiri lähedal toimunud rünnaku eest. See tähistas vaenutegevuse selget laienemist väljapoole Ukraina ja Valgevene piire, mis tekitas Kremlile muret konflikti piirkondlike mõjude pärast.
2023. aasta 22. mail võttis konflikt Belgorodi oblasti sissetungidega dramaatilise pöörde. Kaks Ukrainas asuvat opositsioonirühmitust – Venemaa Vabaduse Leegion ja Vene Vabatahtlike Korpus – teatasid, et ründasid sihtmärke Belgorodi oblasti Graivoroni rajoonis. Rühmad kinnitasid kontrolli mitme piirilinna üle, mille tõttu kuulutasid Venemaa võimud välja «terrorismivastase operatsiooni». Need sissetungid olid seni suurim rünnak Venemaa territooriumile pärast Venemaa Ukrainasse tungimise algust.
/nginx/o/2023/07/24/15477645t1hc4eb.jpg)
Raudteesõda – sabotaaž ja vastupanu Venemaal ja Valgevenes Ukraina sõja ajal
Venemaa ja Valgevene Ukrainat ning demokraatiat toetavad partisaniliikumised ei ole piirdunud traditsiooniliste opositsioonivormidega. Selle asemel on nad vastupanutegevust laiendanud, pannes toime hulga sabotaažiakte ja algatades seega nn raudteesõja. Raudteetaristu häirimise operatsioone on läbi viinud sellised rühmad nagu Anarho-Kommunistide Võitlusorganisatsioon (BOAK) ja «Stop the Wagons», mis lähenevad käimasoleva sõja vastu protesteerimisele strateegiliselt.
Aruannete kohaselt sõitis Venemaal 2022. aasta märtsist juunini rööbastelt maha 63 kaubarongi, mis on märkimisväärne kasv võrreldes 2021. aasta sama perioodiga. Nende juhtumite geograafia nihkus läände; mõnede rongidega juhtusid õnnetused sõjaväeosade läheduses. Anarho-Kommunistide Võitlusorganisatsioon (BOAK) on Venemaal raudteesabotaaži alal esirinnas.
BOAK on võtnud vastutuse mitme vahejuhtumi, sealhulgas Amuuri oblastis vagunite rööbastelt mahajooksutamise eest, mis tõi kaasa liikluse seiskumise Trans-Siberi raudteel. Nad on tunnistanud rööbaste demonteerimist ja raudteetegevuse häirimist eri kohtades, sealhulgas Moskva lähistel Sergijev Posadis ja Vladimiri oblastis Kiržatši lähedal.
Lisaks võttis rühmitus vastutuse mobiilsidetornide süütamise ja isegi Venemaa juhtkonna tegevust toetavate isikute autode ründamise eest, millele lisandusid süütamisrünnakud sõjaväe värbamis- ja treenimiskeskuste vastu. BOAK tunnistab, et nende tegevus ammutab inspiratsiooni Valgevene partisanide tõhusast vastupanust Venemaa Ukrainasse tungimise vastu.
Anarhokommunism on vürst Pjotr Kropotkini õpetus ja poliitiline filosoofia, mille üks kuulsamaid järgijaid oli ukraina anarhist (anarhokommunist) Batko Mahno.
Valgevenes algas raudteesõda 2022. aasta veebruaris, kui kolmes piirkonnas hävitati signalisatsiooniseadmeid ja tõkestati raudteeliine. Operatsioonid tõid kaasa mitme Valgevene raudtee haru katkemise, tekitades ametivõimudele logistilisi väljakutseid. Kuigi Valgevene raudteesõjas osalenute konkreetsed motiivid võivad erineda, on üldine eesmärk selge: takistada võtmetähtsa infrastruktuuri toimimist ja seeläbi takistada sõjategevust, sealhulgas Valgevene kaasamist sõtta.
Paralleelselt sündmustega Valgevenes on Venemaa olnud tunnistajaks oma raudteesõjale, mida iseloomustavad sabotaažiaktid riigi ulatusliku raudteevõrgustiku vastu.
Seoses eskaleeruva ohuga karmistasid Venemaa võimud raudteedel turvameetmeid, tunnistades nende transpordivõrkude haavatavust. Valgevene ametivõimud vastasid ka kriminaalkoodeksi muutmisega, et võimaldada nn terroriaktide eest määrata karistuseks surmanuhtlus, näidates sellega olukorra tõsidust.
Venemaa ja Valgevene raudteesõjad kujutavad endast ainulaadset vastupanuvormi, mis on sõjategevuse katkestamiseks strateegiliselt sihikule võtnud militaartaristu. BOAKi ja «Stop the Wagonsi» sabotaažiaktid näitlikustavad, mil määral on partisaniliikumine Ukraina geopoliitilistele sündmustele reageerides arenenud.
Raudteesõdade jätkudes on nende Ukrainat ja demokraatiat toetavate liikumiste vastupidavus ja sihikindlus endiselt jõud, millega tuleb arvestada, kuna see vaidlustab status quod ja esitab keerulisi küsimusi teisitimõtlemise olemuse kohta autoritaarse valitsemise taustal. Käimasolev sõda ning Moskva ja Minski valitsuste tegevusele reageerimine kujundavad kahtlemata poliitilise dünaamika tulevikku nii Venemaal kui ka Valgevenes.
Rahvuslik Vabariiklik Armee (NRA) ja selle roll Venemaa partisanisõjas
Rahvuslik Vabariiklik Armee (vn Национальная республиканская армия; НРА) on Venemaal tegutsev põrandaalune partisanirühmitus, mille eesmärk on kukutada Kremli valitsus.
Endine Venemaa Riigiduuma saadik Ilja Ponomarjov on tunnistatud NRA-ga seotud võtmeisikuks. Kiievis elav endine Riigiduuma liige Ilja Ponomarjov kinnitab Venemaal tegutseva Rahvusliku Vabariikliku Armee nimelise partisaniorganisatsiooni aktiivsust. Ponomarjov teavitab, et rühmitus töötab agaralt Kremli režiimi kukutamise nimel. Ta rõhutab rühmituse valmisolekut edasisteks valitsusevastasteks rünnakuteks.
Ponomarjov, kes on organisatsiooniga ühenduses olnud alates 2022. aasta aprillist, kirjeldab NRA-d kui jõudu, mis on seotud süütamistega ja tegeleb eri liiki partisanitegevustega. Organisatsiooni fookuses on tema sõnul avalikustamine, põgenejate abistamine ja tehnilise abi pakkumine, küll aga mitte relvade tarnimine. Ponomarjov esitleb rühmitust mitme Venemaa-sisese partisaniaktsiooni korraldajana.
Ponomarjovi osutusel on NRA olemuselt vasakpoolse orientatsiooniga salarakukeste võrgustik. Ühes intervjuus eitab ta otsest liikmelisust või etteteadmist, kui teemaks on rühmituse tegevus sõjaväe värbamisbüroode vastu ja «üksikute huntide» üleskutsed rünnakutele. Ponomarjov selgitab, et sellist tegevust on FSB-l raske kontrollida.
Eraldi intervjuus kirjeldab NRA võitleja nimega Aleksandr rühmituse tegevust kui juhuslikke rünnakuid võimude, Kremli ideoloogide ja meedia vastu eesmärgiga tekitada ebakõlasid Venemaa eliidi hulgas. Aleksandri väitel on NRA-s ka julgeoleku- ja õiguskaitseorganite endiseid ja praeguseid liikmeid, keda kõiki ühendab rahulolematus Kremli režiimiga.
Ponomarjov nendib, et NRA tegevuses on toimunud nihe; anonüümsetelt süütamistelt on mindud edasi partisanide kooskõlastatud suurejoonelisematele rünnakutele. NRA avaldas manifesti, võttes rünnakud omaks ja selgitades partisaniorganisatsiooni eesmärke.
NRA kasutab sümbolina uue Venemaa valge-sini-valget lippu, distantseerides end Kremli valitsusega seotud trikoloorist. Selle lipu olid juba varem kasutusele võtnud Venemaa Vabaduse Leegion ja Venemaa uudistekanal «Veebruarihommik» (vn «Утро Февраля»), demonstreerides sellega vastuseisu Venemaa 2022. aasta sissetungile Ukrainasse.
Ponomarjov luges NRA manifesti ette oma YouTube’i-kanalis «Veebruarihommik» ja jagas selle teksti seotud Telegrami-kanalis «Rospartizan» (vn «Роспартизан»). Manifest toob välja rühmituse motiivid ja eesmärgid, esitades visiooni relvastatud vastupanust Kremli režiimi vastu. Alates 2022. aasta 26. augustist on vastutusevõtmist ja manifesti jagamist sisaldav YouTube'i-klipp tõusnud «Veebruarihommiku» vaadatuimaks videoks.
Vladlen Tatarsky atentaat – saladuslik juhtum Peterburis
2023. aasta 2. aprillil toimus Peterburis atentaat, kui Universitetskaja kaldapealsel kohvikus «Street Food Bar № 1» plahvatas pomm. Rünnak nõudis elu Venemaa sõjaväeblogijalt Vladlen Tatarskylt, keda tunti ka pärisnime Maksim Fomin all. Plahvatuses sai vigastada 42 inimest; 24 inimest viidi haiglasse, kuus neist kriitilises seisundis.
Rünnaku motiiviks peetakse vastuseisu Venemaa sissetungile Ukrainasse. Tagajärjed paisusid, kuna nii Venemaa kui ka Ukraina asusid teineteist süüdistama. Venemaa nimetas seda Ukraina korraldatud terroriaktiks, samas kui Ukraina omistas toimunu Venemaa «kodumaisele terrorismile». Olukorda keerukamaks muutes võttis rünnaku eest vastutuse Rahvuslik Vabariiklik Armee (NRA), mis õhutas spekulatsioone ja ebakindlust veelgi.
NRA võttis vastutuse ka autopommiplahvatuse eest Moskva lähistel, kus hukkus Vene presidendile Vladimir Putinile lähedase ideoloogi Aleksandr Dugini tütar Darja Dugina 20. augustil.
Vladlen Tatarskyst, tuntud Venemaa sõjaväeblogijast, kellel oli Telegramis üle 560 000 jälgija, oli saanud Venemaa Ukrainasse sissetungi häälekas õigustaja ja kindel toetaja. Kohvik, kus juhtum aset leidis, kuulus Jevgeni Prigožinile ja see oli vestlusklubi «Cyber Z Front» kogunemispaik.
Eri allikate, sealhulgas Venemaa võimude sõnul kinkis naine Tatarskyle viimast kujutava kujukese, mis seejärel plahvatas. Kujukese sisse peidetud lõhkekeha võimsuseks hinnati üle 200 grammi trotüüliekvivalenti. Plahvatuse tagajärjel varises sisse kohvikuesine, mistõttu politseinikud reageerisid kiiresti.
Venemaa juurdluskomitee algatas kriminaaljuurdluse, mis esialgu keskendus mõrvale, kuid hiljem kvalifitseeris selle ümber terroriaktiks. Kahtlustatavana kerkis esile endine Peterburi elanik Darja Jevgenjevna Trepova. Uurimiskomitee väitis, et Trepova tõi kohvikusse kasti Tatarsky büstiga, milles oli lõhkeseadeldis.
Darja Trepova – vastuolulise taustaga kahtlusalune
1997. aasta 16. veebruaril sündinud Darja Trepovat oli varem koos abikaasaga kümme päeva kinni peetud pärast osalemist meeleavaldusel Venemaa 2022. aasta 24. veebruari sissetungi vastu. Venemaa ametnikud väitsid, et ta oli vangistatud opositsiooniliidri Aleksei Navalnõi «aktiivne toetaja». Siseministeeriumi avaldatud videol näidati Trepovat, kes tunnistas kujukese toomist, kuid kinnitamata tunnistuste kohaselt väitis, et ei teadnud sellesse peidetud pommist midagi.
Venemaa süüdistas rünnaku korraldamises Ukrainat; Venemaa Riiklik Terrorismivastane Komitee (NAK) näitas näpuga Ukraina luureteenistuste ja Aleksei Navalnõi toetajate suunas. Seevastu Ukraina seostas juhtunu Venemaa «kodumaise terrorismi» ja «sisepoliitilise võitlusega». Navalnõi liitlased lükkasid süüdistuse tagasi, andes mõista, et sellega võivad olla seotud Venemaa luureteenistused. Wagneri Grupi juht Jevgeni Prigožin ei kahtlustanud rünnakus Ukraina valitsust, vaid oletas, et sellest on süüdi pigem mõni radikaalne rühmitus.
2023. aasta 4. aprillil võttis Rahvuslik Vabariiklik Armee Vladlen Tatarsky atentaadi eest vastutuse, esitamata aga selle kinnituseks ühtegi tõendit ja lisades nii narratiivile veel ühe kihi.
Õigusmenetlused ja tagajärjed
Uurimiskomitee esitas Darja Trepovale süüdistuse terrorismis, väites, et ta osales rünnaku korraldanud organiseeritud grupis. Terrorismisüüdistus võib Venemaal kaasa tuua eluaegse vanglakaristuse, kuid see ei kehti naiste kohta. Trepova, keda ähvardab süüdimõistmise korral kuni 20-aastane koloonias (vanglas) viibimine, jäeti algselt vahi alla 2023. aasta 2. juunini; hiljem pikendati eeluurimisvangistust 3. septembrini.
Seega kerkib küsimus, kas Darja Trepova on juhuslikult sündmuste keerisesse sattunud neiu või Sofia Perovskaja mõõtu kangelanna.
26-aastase Darja Trepova kinnipidamine seoses Vladlen Tatarsky atentaadiga on juhtinud tähelepanu tema taustale ja poliitilisele kuuluvusele, luues keeruka narratiivi, mis tekitab küsimusi antud juhtumi tegelike motiivide kohta.
Darja Trepova varajane elu paistab olevat olnud suhteliselt tähelepandamatu. Väidetavalt käis ta koolis Peterburi lähedal Puškini linnas, kus tuttavad meenutasid, et ta ei väljendanud sel ajal mingeid erilisi poliitilisi seisukohti. Hiljem astus ta Peterburi Riiklikku Ülikooli, kuid tema õppevaldkonna üksikasjad on ebaselged ja puuduvad tõendid, mis viitaksid sellele, et ta kursuse lõpetanuks. Pärast haridusteed töötas Trepova pikemat aega ühes Peterburi vanarõivaste poes. Umbes kuu enne intsidenti lahkus ta aga töölt ja kolis Moskvasse, mis lisas tema hiljutistele tegevustele veelgi salapära.
Darja Trepova perekonnaseis oli luubi all. Tunnistuste kohaselt on ta abielus Dmitri Rõloviga, kes on Venemaa väikese opositsioonirühma Libertaarne Partei liige. Intervjuus Telegrami-kanalile «Agentstvo» aga pisendasid Trepova sõbrad tema abielu tähtsust, nimetades seda «naljaks» ja väites, et nad on pigem sõbrad kui traditsiooniline paar.
Nii Trepova kui ka Rõlov vahistati väidetavalt 2022. aasta 24. veebruaril sõjavastasel miitingul. Selle meeleavaldusega seoses peeti Trepovat kümme päeva kinni väidetavalt selle eest, et ta eiras rahvahulgal laiali minna käskinud politsei korraldusi. Libertaarse Parteiga seotud Rõlov olevat emigreerunud, muutes sellega paari poliitiliste kuuluvuste ümber keerleva narratiivi keerulisemaks.
Kuigi Venemaa ametnikud väidavad, et Trepova mängis Tatarsky surmaga lõppenud terroriakti kavandamisel ja elluviimisel võtmerolli, on tema osaluse kohta vastuolulisi väiteid. Venemaa siseministeerium avaldas video, kus Trepova tunnistas kujukese (Vladlen Tatarsky büsti) kohvikusse toomist, kuid asjaoludel, mis viitavad sunnile või manipuleerimisele. Ta ei öelnud, kas ta oli kujukese sisse peidetud lõhkekehast teadlik.
Darja abikaasa Dmitri Rõlov usub, et teda peteti, rõhutades, et ta ei paneks kunagi vabatahtlikult toime mõrva. Venemaa uurijad ei ole välistanud võimalust, et Trepova ei pruukinud kujukese surmavast sisust teadlik olla.
Kohtumenetluse edenedes võivad selgineda Darja Trepova tegeliku osaluse ulatus ja tema motiivid, aga kohtupidamise tõenäolise kallutatuse tõttu võivad ka mitte. Isiklike ja poliitiliste suhete ning võimalike välismõjude keeruline võrk süvendab jätkuvalt Vladlen Tatarsky atentaati ümbritsevat mõistatust. Avanevad üksikasjad rõhutavad juhtumi keerukust, kuna nii Venemaa kui ka rahvusvahelised kogukonnad otsivad vastuseid intsidendiga seoses tekkinud küsimustele.
Mõnevõrra ootuspäraselt andis Vene Föderatsiooni president Vladlen Tatarskyle postuumselt Vapruse Ordeni. Vladlen Tatarsky atentaat ja sellele järgnenud Rahvusliku Vabariikliku Armee väited süvendavad muidugi sihipäraselt ebakindlust, mis on seotud poliitilise vägivalla ja vastupanu keerukusega Venemaal. Uurimise ja kohtumenetluse edenedes on juhtumi tegelikud motiivid ja osalejad jätkuvalt ülemaailmsete intriigide ja spekulatsioonide objektiks. Arenev narratiiv tõstab esile väljakutseid poliitilise vägivalla dünaamika dešifreerimisel keset geopoliitilisi pingeid.
Konflikti arenedes jälgib rahvusvaheline üldsus olukorda tähelepanelikult, tunnistades piirkondliku kriisi keerukust ja tõsidust. Vastupanuliikumised Venemaal ja Valgevenes mängivad otsustavat rolli Venemaa hübriidokupatsiooni vastaste narratiivi kujundamisel, vaidlustades kaasaegse sõjapidamise konventsionaalset dünaamikat.
Ukrainat ja demokraatiat toetavad partisaniliikumised Venemaal ja Valgevenes annavad tunnistust nende isikute vastupidavusest, kes on pühendunud rõhuvatele režiimidele väljakutse esitamisele ja Ukraina sõja lõpetamisele. Kuna need liikumised arenevad edasi, jälgib rahvusvaheline üldsus neid tähelepanelikult, tunnustades nende vaprust, kes riskivad oma turvalisusega, et propageerida poliitilisi muutusi ja rahu autoritaarsuse ja türannia taustal.
See artikkel on viimane neljaosalisest sarjast, mille varasemad jaod käsitlesid Karjala, Preisimaa ja Siberi Kuningriigi iseseisvumist. Ajalugu näitab, et kord lagunevad kõik impeeriumid. Venemaa ei ole erand.