KÄSIRAAMAT ⟩ Kuidas vaielda uimastipoliitika teemadel?

See on teatmik neile, kes soovivad veenvalt ja asjatundlikult selgitada vajadust uimastiturgude seadusliku reguleerimise järele. Tosinaks võtmetähtsaks teemadevaldkonnaks jaotatud teatmik annab kergestihoomatava ülevaate argumentidest seadusliku regulatsiooni poolt, kõige sagedamini nendega seoses tõstatavatest murekohtadest ja tõhusatest vastulausetest.

Teatmik on täiendatud versioon varem Nihilist.fm-is ilmunud artiklitest. Põhjalikumalt tutvustavad teatmikus käsitletud teemasid ja argumente üllitised ja muud materjalid, mis leiduvad Ühendkuningriigi uimastipoliitika sihtasutuse Transform veebilehel aadressil transformdrugs.org. Täpsed allikaviited on toodud ingliskeelses allikmaterjalis. 

MIKS TULEKS UIMASTITURGUSID SEADUSTEGA REGULEERIDA?

Enne seaduslikku regulatsiooni toetavate argumentide esitamist on segaduse vältimiseks sageli mõistlik selgitada mõnede üldkasutatavate terminite tähendust. «Legaliseerimine» pole muud kui protsess – täpsemalt illegaalse uimasti legaalseks muutmise protsess –, ent «seaduslik reguleerimine» viitab selle protsessi sihtmärgile: kontrollmeetmetele, mis kehtestatakse legaliseeritud uimasti tootmisele, tarnimisele ja tarvitamisele. «Dekriminaliseerimine» tähendab reeglina ainult uimastite eraviisilise omamise eest määratavate kriminaalkaristuste kaotamist, samas kui nii tootmine kui ka tarnimine jäävad seadusega keelatuks.

Samuti on kasulik selgitada, mis seadusliku regulatsiooni pooldajaid motiveerib. Koos enamiku muude uimastireformi pooldajatega leiab uimastipoliitika muutmise sihtasutus Transform Drug Policy Foundation, et uimastipoliitika peaks:

• kaitsma noori ja kergestihaavatavaid kodanikke,
• vähendama kuritegevust,
• parandama rahvatervist,
• toetama julgeolekut ja arengut,
• pakkuma kulutustele vastavat tulu ja
• kaitsma inimõiguseid.

Viimase 50 aasta kogemus näitab, et keelurežiim ei suuda neid eesmärke saavutada ning tegelikult suisa õõnestab neid aktiivselt. Käesolev teatmik näitab, kuidas seadusliku regulatsiooni vormid nagu järgnevalt loetletud viis mudelit võimaldavad neid eesmärke paremini saavutada.

• Retseptipõhine mudel. Selle raames kirjutatakse kõige ohtlikumaid uimasteid, nt süstides manustatavat heroiini välja inimestele, kes on end vastava kvalifikatsiooni ja volitustega meditsiinitöötaja juures uimastisõltlastena arvele võtnud. Mudel võib hõlmata ka täiendavaid regulatiivseid tasandeid, näiteks nõuet, et uimastite tarvitamine toimuks meditsiinilise järelevalvega manustamispunktides.
• Apteegimudel. Volitatud meditsiinitöötajad oleksid «väravavalvuriteks» tervele hulgale uimastitele, nt amfetamiinidele või MDMA-le, väljastades neid tarvitada soovivatele inimestele vaid piiratud kogustes. Rakendada on võimalik täiendavad kontrollmeetmeid, näiteks ostjate litsentsimist.
• Litsentsitud müük. Litsentsiga müügikohad müüvad vähem ohtlikke uimasteid reguleeriva ameti kehtestatud hindadega ja kooskõlas rangete litsentsimistingimustega nagu kõikvõimalike reklaami- ja müügikampaaniate keeld, muude kaupade müügi keeld, alaealistele müümise keeld ning nõue varustada tootepakendid tervishoiu- ja ohutusteabega.
• Litsentsitud tarvitamisasutused. Sarnaselt pubide, baaride või kanepikohvikutega võivad litsentsitud tarbimisasutused müüa vähem ohtlikke uimasteid kohapeal tarvitamiseks. Asutustele peavad kehtima samasugused ranged litsentsimistingimused nagu eelkirjeldatud litsentsitud müügipunktidele. Rakendada võib täiendavaid regulatiivmeetmeid nagu müüja osaline vastutus klientide käitumise eest.
• Litsentsimata müük. Piisavalt vähe ohtlikud ained nagu kohv või kokalehetee nõuavad minimaalset litsentsimist või ei nõua seda üldse. Regulatsioone on tarvis vaid tootmisviiside kohasuse ja kauplemisstandardite ning toodete kirjelduste ja tootesiltide (s.h säilivusteabe ja koostisainete loendite) korrektsuse tagamiseks.

Kõik need regulatiivmudelid on maailmas mitmel kujul juba olemas ja toimivad. Neid rakendatakse meditsiiniliste, poolmeditsiiniliste ja mittemeditsiiniliste psühhoaktiivsete ainete turgude kontrollimiseks. Seega pole Transformi pakutud regulatsioonimudelid kaugeltki radikaalsed ning tegelikult võib neid käsitleda keskteena kahe äärmuse – legaalse kommertsturu ja absoluutse keelustatuse – vahel.

TUVASTAGE OMA PUBLIK JA LEIDKE NENDEGA ÜHISOSA

Käesolevat abimaterjali kasutades on esmalt oluline endalt küsida kolm küsimust: kes on mu publik? Mida ma tahan, et nad teeksid? Ning millist sisu ja tooni ma pean kasutama? Kui oskate neile küsimustele vastata, peaksite suutma valida just need argumendid, mis on tõenäoliselt kõige tõhusamad teie publiku veenmiseks või vajaduse korral oponentide nurkasurumiseks.

Viimaks on kasulik leida oma oponentide või publikuga ühine keel näitamaks, et te kõik soovite uimastipoliitikalt samu tulemusi. Sõnastades ühised huvid (nagu kuus eelpoolloetletud punkti), saate määratleda lähtepositsiooni, millelt võtmetähtsaid probleeme paremini analüüsida. See võimaldab arutleda, kas praegune poliitika aitab nende eesmärkide saavutamisele tegelikult kaasa, ning juhtida debatti võimalike alternatiivsete lähenemiste poole, mis võiksid anda paremaid tulemusi. Kõikehaarava seisukohana võime alati nõustuda eeldusega, et soovime uimastid kontrolli alla saada.

1. MIDA TÄHENDAB SEADUSLIK REGULATSIOON?

Vastutustundlikud valitsused juba reguleerivad seadustega tõhusalt mitmeid ohtlikke tegevusi, samuti ka uimastavaid aineid nagu alkohol, tubakas ja ravimid. Seega pole seaduslik regulatsioon tegelikult mitte radikaalne äärmus, vaid levinud norm.

Murekoht

Seaduslik regulatsioon tähendaks «narkoparadiisi», kus igaühele on soovi korral kättesaadav iga uimasti.

Vastulause

• Ehkki uimastite seaduslikku regulatsiooni iseloomustatakse sageli seaduste «liberaliseerimise» või «lõdvendamisena», kujutab see endast tegelikult hoopis vastupidist protsessi – see tähendab uimastikaubanduse piiritlemist seadustega, mis võimaldab kehtestada rangeid kontrollmeetmeid. Keelustatuse tingimustes on selliste meetmete rakendamine võimatu.
• Seaduslik regulatsioon võimaldab vastutustundlikel valitsustel kontrollida, milliseid uimasteid tohib müüa, kellel on neile juurdepääs ja kus neid müüa tohib. Keeluseaduse tingimustes langetavad vastavaid otsuseid kurjategijad.
• Kui uimastikaubandust kontrollivad kurjategijad, võib igaüks osta iga uimastit, mida soovib. Narkodiiler ei küsi ostjalt passi.
• Seadusliku regulatsiooni tingimustes jääksid paljud tegevused, näiteks müük alaealistele, seadusega keelatuks ja karistamisväärseteks.
• Väide, et uimastireformi pooldajad soovivad uimastite vaba kättesaadavust – näiteks müüki selvekauplustes –, on naeruväärne moonutus. Juba seegi on äärmiselt vastutustundetu, et alkoholi ja tubakatooteid niimoodi müüakse. Me peaksime võtma sihiks nii seaduslike kui ka praegu veel ebaseaduslike uimastite turgude parema ja rangema reguleerimise.

Murekoht

Uimastite seaduslik reguleerimine oleks ohtlik hüpe tundmatusse.

Vastulause

• Keelustamine oli hüpe tundmatusse. Mitte kunagi pole tõestatud, et see võiks olla tulemuslik. Kuid nüüd, pärast rohkem kui poolt sajandit seda poliitikat, teame, et see on kulukas ja kontraproduktiivne.
• Paljusid ohtlikke tegevusi ja aineid juba reguleeritakse tõhusalt. Isegi ravimeid, mille meditsiiniväline tarvitamine on keelatud – k.a opioide, amfetamiine, kokaiini ja kanepit – toodetakse meditsiiniliseks otstarbeks ohutult ja turvaliselt ning ilma illegaalse äriga kaasneva kaose, vägivalla ja kuritegelikkuseta.
• Pole olemas üht kindlat lähenemist, mis sobiks igas olukorras. Mida ohtlikum on uimasti, seda rangemad kontrollmeetmed tuleks sellele kehtestada. Osa vähem ohtlikest uimasteist võiksid müüa volitatud jaemüüjad, samas kui ohtlikumad uimastid oleksid kättesaadavad vaid arsti retsepti alusel inimestele, kes on end sõltlastest tarvitajatena arvele võtnud. Kõige ohtlikumate preparaatide, nt crack-kokaiini pakkumine jääks seadusega keelatuks.
• Võimalik on rakendada muude ohtlike ainete, nt alkoholi, tubaka ja retseptravimite, ning tegevuste, nt hasartmängude ja seksteenuste osutamise seadusliku reguleerimisega saadud õppetunde tagamaks, et uimastiturgude reguleerimine toetab rahvatervist ja suurendab ühiskonna turvalisust.
• Muutus ei sünni üleöö; see peab olema järkjärguline ja ettevaatlik ning rajanema eksperimenteerimisel, nii et poliitika kohanduks ja areneks hoolikalt vastavalt juurutamise käigus kogunevatele tõenditele. Kui meetmed ei toimi, saab neid kohendada ja vajadusel tagasi pöörata.

Murekoht

Naiivne on loota, et seaduslik regulatsioon kaotab nagu imeväel kõik uimastitest johtuvad probleemid.

Vastulause

• See on nn õlgmehe-argument. Mitte keegi ei väidagi, et seaduslik regulatsioon kõik uimastitega seonduvad probleemid hoobilt lahendab. Küll aga kujutab seaduslik regulatsioon endast lahendust paljudele uimastite keelustamisest johtuvatele katastroofilistele probleemidele.
• Selleks, et uimastitega seonduvaid ulatuslikumaid küsimusi mõistuspäraselt lahendada, tuleb lisaks seadusliku regulatsiooni kehtestamisele täiustada rahvatervishoiu-, haridus-, ennetus-, sõltuvus- ja taastusravisüsteeme ning võidelda puuduse, ebavõrdsuse ja uimastitarvitajate ühiskonnast kõrvaletõrjumisega.

2. UIMASTITARVITAMISE MÄÄRAD

Ei üle 50 aasta väldanud keelustamine ega ka keeluseaduste jõustamisele kulutatud rohkem kui triljon dollarit pole suutnud ära hoida keelatud uimastite tarvitamise määra drastilist kasvu. Nüüdisajal tarvitab keelatud uimasteid maailmas rohkem kui 240 miljonit inimest. Selles pole midagi üllatavat, kuna teadusuuringud näitavad järjekindlalt, et kriminaliseerimine ei pärsi tarvitamist. Vastupidiselt mõnedele väidetele tähendab regulatsioon lihtsalt uimastite kättesaadavuse kontrollimist, mitte hõlbustamist. Ent isegi kui uimastite tarvitamise määrad seadusliku regulatsiooni tingimustes kasvama peaksid, taanduksid üldised kahjud ühiskonnale ja rahvatervisele ometi märkimisväärselt.

Murekoht

Kui tarvitamist piiravad kriminaalkaristused kaotada, kasvab tarvitamine drastiliselt.

Vastulause

• Mitmete riikide uimastiseaduseid võrrelnud uuringud ei ole leidnud mingisugust seost uimastiseaduste range jõustamise ja tarbimismäärade vähenemise vahel. Tõendid ei kinnita keelupoliitika aluseks olevat hüpoteesi, mille kohaselt kriminaalkaristused uimastite tarbimist arvestataval määral ära hoida aitavad.
• Hollandis, kus kanepi omamine ja jaemüük on praktikas legaalsed, on kanepitarbimise määrad peaaegu samad, mis Euroopas keskmiselt.
• Kui Portugal 2001. aastal kõigi uimastite omamise dekriminaliseeris, ei hakatud uimasteid oluliselt rohkem tarbima, nagu mõned kartsid. Rohkem kui kakskümmend aastat hiljem on sealsed uimastitarvitamise määrad jätkuvalt allpool Euroopa keskmist.
• Paljudes riikides tarvitatakse tubakat praegu poole vähem kui 30 aastat tagasi. Tarbimismäärade taoline langus on saavutatud ilma lauskeelustamiseta või tubakasuitsetajate kriminaliseerimiseta. See on tervisehariduse ja rangema tururegulatsiooni tulemus, mis omakorda on võimalikud ainult tänu sellele, et tubakas on legaalne kaup.
• Uimastitarvitamise määra võrdsustatakse sageli uimastikahjude määraga, kuid tegelikult pole ülisuur enamus uimastikasutusest problemaatiline. Selle asemel, et kitsalt ainult tarbimise kahandamisele keskenduda, peaks uimastipoliitika kahandama uimastikahjusid üldiselt.

Murekoht

Seaduslik regulatsioon teeb uimastid kättesaadavamaks.

Vastulause

Seaduslik regulatsioon tähendab kättesaadavuse kontrollimist, mitte suurendamist, ning rangeid piiranguid sellele, mida, kus ja kellele müüa tohib. Keelustamise tingimustes pole võimalik selliseid piiranguid rakendada.

Murekoht

Kasumile orienteeritud suurkorporatsioonid võtavad uimastiturud üle ja hakkavad uimastite tarvitamist agressiivselt soovitama.

Vastulause

• Uimastiturud ei pea tingimata toimima ärilistel alustel. Uimastikaubanduse tõhusaks haldamiseks sellisel moel, mis kõrvaldab ärilised ajendid uimastite ohtramale tarvitamisele või tarvitamise alustamisele ahvatlemiseks, võib asutada vastavad riiklikud institutsioonid või mittetulundusühingud.
• Meil on võimalik võtta õppust alkoholi- ja tubakaturgude reguleerimisel tehtud vigadest. Alkoholi- ja tubakapruukimise määrad on kõrged aastakümneid väldanud kommertsliku turustamise tõttu, mis on toimunud suuresti reguleerimata turgudel. Seni keelatud ainete puhul on meie ees puhas leht: me saame algusest peale kehtestada optimaalsed regulatiivsed raamistikud, mis võimaldavad kontrollida turu kõiki tahke.
• Meil on valik: uimastikaubandust võivad kontrollida kas kurjategijad või arstid, apteegid ja litsentsitud asutused. Kolmandat valikut, mille raames uimastiturud ära kaovad, pole olemas.
• Mõned seaduslikke uimasteid turustavad äriettevõtted on kriitika igakülgselt ära teeninud, kuid erinevalt organiseeritud kuritegelikest jõukudest reguleerivad nende tegevust valitsusorganid, nad maksavad makse, vastutavad seaduse, ametiühingute ja tarbijaühenduste ees ega rakenda igapäevases äritegevuses vägivalda.

Murekoht

Uimastite tarbimine on praegu langusteel. Kui tahame, et see tendents püsima jääks, ei tohi uimasteid seadustada.

Vastulause

• Uimasteid tarvitavate inimeste hulk on nii suur, et see kujutab endast märkimisväärset rahvatervise-, kuritegevuse- ja julgeolekuprobleemi. Isegi kui mõnede uimastite tarvitamine väheneb, jätab keelurežiim liiga palju inimesi tarvitama reguleerimata uimasteid ebaturvalisel moel ning loovutab hiiglasliku turusektori organiseeritud kurjategijate hallata.
• Teadusuuringud kinnitavad järjekindlalt, et uimastite tarvitamise tendentsid sõltuvad eelkõige muutuvatest kultuurilistest, ühiskondlikest või majanduslikest oludest, mitte jõustamispingutuste intensiivsusest.

Kanepikohvik Amsterdamis. Hollandis pole uimakanepi turg ametlikult reguleeritud, kuid ühiskondliku kokkuleppe korras sallitakse müügi- ja tarvitamiskohtade tegevust. Foto: Wikimedia Commons / Bachrach44

3. NOORED JA KAITSETUD

Noorukite ja marginaliseeritud rahvastikurühmade kaitsmise asemel on uimastitevastane sõda seadnud nad veelgi suuremasse ohtu – nii uimastitarvitamisest johtuvate kahjude kui ka kriminaalide poolt kontrollitava kaubandusega kaasneva vägivalla ja kaose läbi. Me vajame turgu, mida seaduslikult reguleeriksid vastutustundlikud riiklikud ametivõimud, koos jõustamiskulutuste ümbersuunamisega tõendatult toimivatesse, noortele suunatud tervishoiu- ja ennetusprogrammidesse.

Murekoht

Tänu keeluseadustele on uimastid paljudele noortele kättesaamatud. Seaduslik reguleerimine teeks neile uimastid ainult paremini kättesaadavaks.

• Keeluseadused on noortele uimastite kättesaadavuse piiramisel osutunud äärmiselt ebatõhusateks.
• Tõhus seaduslik regulatsioon, mis hõlmaks ealisi müügipiiranguid, võib uimastite kättesaadavust noortele piirata.
• Selge on, et peaksime tegema kõik võimaliku, et noored uimasteid ei tarvitaks. Kui alaealistel aga siiski õnnestub omandada täiskasvanutele mõeldud legaalseid uimasteid, on nad vähemalt paremini kaitstud, kuna uimastite kvaliteet on kontrollitud ning nende pakenditele märgitud nii annuse suurus kui ka ohutusteave – täpselt samamoodi nagu praegu kõigil apteegiravimitel.
• Kriminaalkaristus võib tarvitamiselt tabatud noorukite tulevikuväljavaateid rikkuda ja neid täiendavalt marginaliseerida.
• Kriminaalne tootmine ja tarnimine võimendavad uimastite tarvitamisega seonduvaid ohtusid maksimaalselt, ajendades noori tarvitama ohtlikke aineid ohtlikes olukordades.

Murekoht

ÜRO laste õiguste kaitse konventsioon nõuab laste uimastiohtude eest kaitsmise nimel nulltolerantset lähenemist.

Vastulause

• ÜRO laste õiguste kaitse konventsioon kutsub üles lapsi kaitsma, mitte karistama ja kriminaliseerima. Sõda uimastitega on vastuolus ÜRO rõhuasetusega inimõigustele ja tervishoiule. Uimastipoliitika kujundamist peaksid suunama just need kaalutlused.

Murekoht

Uimastite tarvitamist kriminaliseerivad seadused saadavad sõnumi, et uimastite tarvitamine on ohtlik ja vastuvõetamatu.

Vastulause

• Kriminaalõigussüsteemi ülesanne ei ole saata rahvatervise-teemalisi sõnumeid. Kui kriminaalõigussüsteem on seda üritanud, pole see tulemusi andnud.
• Uimastiseaduste jõustamise arvelt säästetud kulutusi ja uimastite seadusliku müügi pealt teenitud maksutulu on võimalik suunata tõhusamate, täpsemini sihitud uimastiharidusprogrammide rahastamisse.
• Seaduslik regulatsioon koos selle poolt pakutavate võimalustega pakendite väljanägemise, tarnimisettevõtete ja müügikohtade kontrollimiseks teeb võimalikuks ka paremate uimastiohu-teemaliste sõnumite saatmise üldsusele.
• Tubakapruukimise taandumine paljudes riikides näitab, et kriminaalkaristuse ähvardus pole uimastite tarvitamisega seonduvate riskide teadvustamiseks vajalik. Turu rangem reguleerimine ja parema tervisehariduse pakkumine on tõhusamad ja inimlikumad viisid rahva kannustamiseks tervislikumate elustiilivalikute suunas.

Murekoht

Keeluseadused kaitsevad ühiskonna kõige haavatavamaid ja marginaliseeritumaid rühmi. Seaduslik regulatsioon seaks nad ainult suuremasse ohtu.

Vastulause

• Keelustamine võimendab kergestihaavatavate inimeste marginaliseerimist märkimisväärselt. Keelupoliitika häbimärgistab uimastitarvitajaid, puudustkannatavaid inimesi, naisi, noori ja eriti vähemusrahvuseid. Hoolimata tõsiasjast, et valge- ja mustanahalised inimesed tarvitavad uimasteid peaaegu ühepalju, on mustanahaliste tõenäosus sattuda uimastikuriteo eest vahi alla, pälvida kohtulik süüdistus ja saada karistatud vabadusekaotusega oluliselt suurem.
• Ehkki puudustkannatavad inimesed ei tarvitavad uimasteid tõenäolisemalt kui ülejäänud elanikkond, on nende tõenäosus uimastite tarvitamise läbi kahjustatud saada oluliselt suurem.

4. KURITEGEVUS

Kuritegevuse kahandamise asemel keeluseadused hoopis tekitavad seda hoogsalt. Muutes taimi tarbekaubaks, mis mõnel puhul on väärt oma kaalu kullas, on uimastite ebaseaduslikkus sünnitanud iselaadse alkeemia. See on tugevaks kasumiajendiks kriminaalsetele rühmitustele, ahvatledes neid uimastiäriga tegelema ja seda kontrollima. Sel moel ebaloomulikult kõrgeks pumbatud hinnad soodustavad ka lihtlabast tänavakuritegevust, kuna uimastitest sõltuvuses olevad inimesed on sunnitud oma vajaduste rahuldamiseks varastama ja röövima. Ning lõppude lõpuks muudab keelurežiim uimastite tarvitamist karistades kurjategijateks miljonid muidu seadusekuulekad kodanikud – eriti kõige marginaliseeritumad ja kergestihaavatavamad nende hulgast.

Murekoht

Uimastiäri ülevõtmine kuritegelikelt rühmitustelt ei too kaasa nende kadumist; kurjategijad hakkavad lihtsalt ära kasutama muid kriminaalseid võimalusi.

Vastulause

• Kui muud kriminaalsed võimalused on olemas, siis neid juba kasutatakse ära, kusjuures sageli rahastatakse sellist tegevust ebaseaduslike uimastitega teenitud tuludest. Seaduslik regulatsioon kaotaks ühe suurematest kuritegelikest tuluallikatest maailmas nii praegu kui ka tulevikus.
• Probleemi taoline esiletoomine annab mõista, et me peaksime uimastite keelustamist jätkama selleks, et hoida kurjategijaid uimastikuritegevusega hõivatuna. Sellise loogika kohaselt ei peaks me üldse üritama kuritegusid ära hoida, et inimesed ei hakkaks nende asemel muid seaduserikkumisi toime panema.
• Isegi kui tegevus mõnedes kuritegevuse valdkondades peaks seadusliku regulatsiooni tingimustes hoogustuma, kahaneb kuritegevuse üldine tase märkimisväärselt. Seaduslik regulatsioon teeks lõpu ka ebatõhusatele jõustamismeetmetele, mis uimastite tootmist ja smugeldamist – koos kogu kaasneva kuritegevuse ja vägivallaga – mitte ei kaota, vaid suruvad uutesse piirkondadesse (nn õhupalliefekt).
• Keelupoliitika lõpetamine vabastaks ressursse, mida saaks rakendada võitlusse muu kuritegevusega. See ülesanne muutuks ka lihtsamaks, kuna sedamööda, kuidas kahanevad kurjategijate uimastitulud, kahaneb ka nende mõjuvõim.

Murekoht

Seaduslik regulatsioon tähendab leebet suhtumist kuritegevusse.

Vastulause

• Seaduslik regulatsioon tähendab ranget suhtumist kuritegevusse. Seadusliku regulatsiooni kõige ägedamad vastased on kurjategijad, kes keelustamise tingimustes määratusuuri kasumeid teenivad.
• Märkimisväärse osa varavastastest kuritegudest panevad toime uimastisõltuvushäirega inimesed, kes oma harjumuse rahastamise nimel vargil käivad. Kui Šveitsi riik hakkas uimastisõltuvusega elavaid inimesi seaduslikult reguleeritud heroiiniga varustama, kahanes sissemurdmiste hulk kaks korda.

Murekoht

Loomulikult kahandaks uimastite seadustamine kuritegevust. Kuid kas sel juhul ei tuleks ka mõrvamist seadustada?

Vastulause

• Täiskasvanute uimastitarvitamine pole ühegi moraalse ega juriidilise mõõdupuu järgi võrreldav mõrvaga. Esimene on eraisiku vabatahtlik tegu, mis toetub isiklikule otsusele oma keha teatud viisil mõjutada. Teine on juba määratluse poolest tegu, mis pannakse toime vastu subjekti tahtmist konkreetse kavatsusega talle viga teha.

Moonipõld Helmandi piirkonnas Afganistanis 2021. aasta aprillis. Pärast Talibani eelmise võimu kukutamist 2001. aastal on valitsus ja rahvusvahelised liitlased kulutanud rohkem kui üheksa miljardit dollarit, et lõpetada oopiumikasvatus, kuid Afganistan on seni maailma suurim heroiinitootja. Foto: WATAN YAR

5. TERVISHOID JA OHUD TERVISELE

Uimastite keelustamine on toonud kaasa katastroofi rahvatervise vallas. Potentsiaalselt ohtlikud ained organiseeritud kurjategijate hooleks jättes ning uimastitarvitajaid kriminaliseerides ja marginaliseerides võimendab keelurežiim uimastite tarvitamisega seonduvaid ohte tervisele. Seaduslik regulatsioon kaitseb tervist: valitsustel on võimalik kontrollida uimastite kättesaadavust ning tagada, et uimastite kangus ja puhtus on alati teada. Tarbijad teavad, mida manustavad ning neil on selge ülevaade ainetega seonduvatest terviseohtudest ja sellest, kuidas neid võimalikult edukalt vältida.

Murekoht

Uimastid on ohtlikud – sellepärast need ongi keelatud.

Vastulause

• Uimasteid tuleks reguleerida just sellepärast, et need on ohtlikud, mitte sellepärast, et need on ohutud. Reguleerimise kogu mõte on ohtude pragmaatiline haldamine ja vähendamine. 
• Ilmselgelt kaasnevad uimastite igasuguse, nii seadusliku kui ka seadusevastase tarvitamisega ohud, kuid olukorras, kus uimasteid toodavad ja tarnivad kasumiahned kurjategijad, võimenduvad need ohud drastiliselt.
• Keelustamine võimendab uimastite tarvitamisega seonduvaid ohte tervisele. See suunab turgu ohtlikumate, kangemate (ja seetõttu kasumlikumate) toodete poole nagu crack-kokaiin või fentanüül, soodustab teadmata kangusega ja kõrvalainetega reostatud uimastite tarvitamist, ajendab kõige ohtlikumatele uimastitarbimiskäitumistele, soodustab tarvitamist kõige ebaturvalisemates keskkondades ning sunnib uimastite tarvitajaid suhtlema potentsiaalselt vägivaldse kuritegeliku allilmaga.
• Keelustamise tingimustes tähendab kriminaliseerimise oht seda, et arstiabi vajavad uimastitarvitajad ei soostu pöörduma meditsiiniasutustesse.
• Tihti pole arstidel võimalik pakkuda sobilikku esmaabi, kuna isegi nende patsiendid ei oska öelda, mida õigupoolest sisaldasid nende pruugitud ained.
• Üha kasvavad kulutused, mida panustatakse uimastiseaduste kontraproduktiivsesse jõustamisse, on kaasa toonud tõendatult toimivatele tervishoiumeetmetele, näiteks ennetustööle, uimastikahjude vähendamisele ja sõltuvusravile eraldatavate eelarveressursside kärpimise.

Murekoht

• Sõidukite juhtimine uimastijoobes sageneks ning inimesed ilmuksid tööle uimastite mõju all.

Vastulause

• Autojuhtimine alkoholi või muude narkootikumide mõju all on põhjendatult seadusega keelatud ja see keeld jääks kehtima mis tahes uimasti juriidilisest staatusest hoolimata.
• Paljudes riikides on suudetud joobes juhtimise määrasid oluliselt kahandada rahvahariduslike meetmete ja tõhusa jõustamisega. Alkoholi seejuures ära keelatud pole.
• Töötajad oleksid seadusliku regulatsiooni tingimustes jätkuvalt seotud töölepingutega, mis keelavad töötamast mis tahes uimasti sooritustpärssiva mõju all. Peamiseks mureks peaks olema just tarvitamisest johtuv soorituse halvenemine, mitte aine juriidiline staatus.

6. JULGEOLEK

Uimastite käsitlemine julgeolekuohuna ja nende keelustamine on tahtmatult kasvatanud selliste organiseeritud kurjategijate ja korrumpeerunud ametnike mõjuvõimu, kes saavad endale lubada legitiimsete riiklike institutsioonide ja valitsusametkondade ründamiseks vajalikku jõukust ja relvastust.

Murekoht

Uimastid ja organiseeritud kuritegevus on ohuks tervete regioonide julgeolekule, mistõttu peame me nende vastu võitlema.

Vastulause

• Uimastid iseenesest ei ohusta julgeolekut – vähemalt mitte rohkem kui alkohol, tubakas või ravimid. Ohtu tekitavad keeluseadused, mis loovutavad kontrolli turu üle organiseeritud kuritegelikele jõukudele, mis mõnel juhul on kasvanud nii mõjuvõimsateks, et õõnestavad riiklikku ja regionaalset julgeolekut. Keelustamise lõpetamine ja turukontrolli üleandmine valitsustele kahandaks seda ohtu märkimisväärselt.
• Tegelikult õõnestab julgeolekut militariseeritud ja äärmuslike korrakaitsetehnikate rakendamine võitluses organiseeritud kuritegevusega, mis kaasab üldsust võimude ja kriminaalide või rivaalitsevate jõukude vahelisse vägivaldsesse arveteklaarimisse.
• Uimastiseaduste jõustamine mitte ei kaota uimastite tootmist ja smugeldamist – koos kogu kaasneva kuritegevuse ja vägivallaga –, vaid surub need uutesse piirkondadesse (nn õhupalliefekt).

Jalisco kartelli liikmed oma relvadega uhkeldamas. Foto: kuvatõmmis Youtube'i videost

7. ARENG

Uimastite keelustamine pidurdab riiklikku arengut nii uimastite tootmis- kui ka transiidipiirkondades. See tagab organiseeritud kuritegelikele rühmitustele sissetuleku ja mõjuvõimu, mis omakorda toob kaasa poliitikute korrumpeerumise, õõnestab riiklike ametkondade tegevust, pidurdab investeeringuid ning soodustab väärtuslike ressursside raiskamist uimastiseaduste kontraproduktiivsele jõustamisele. Uimastituru seaduslik reguleerimine pööraks selle tendentsi pea peale.

Murekoht

Uimastid ja organiseeritud kuritegevus on ohuks tervete regioonide arengule, mistõttu peame me nende vastu võitlema.

Vastulause

• Uimastite keelustamine toidab korruptsiooni ja vägivalda, mis arengut tugevalt õõnestavad.
• Organiseeritud kuritegelike rühmituste haare ja mõjuvõim on põhjuseks, miks mõned piirkonnad on nüüdseks võrreldavad territooriumidega, kus leiavad aset relvastatud konfliktid. Mida kauem vältab konflikt, seda keerulisemaks kujuneb uimastisõja-järgne ülesehitustöö.
• Osalemine ebaseaduslikus uimastikaubanduses marginaliseerib niigi haavatavaid rahvastikurühmi veelgi ning nende tegevuse varjatud olemus muudab nad poliitikakujundajate ja avaliku debati jaoks sageli nähtamatuteks. Kriminaalse majandusega seotusest johtuv häbimärgistamine tekitab lisaks ka takistusi tõhusate arengualgatuste rakendamisele.

Murekoht

Paljude riikide riiklikud institutsioonid on uimastite reguleerimiseks liiga nõrgad.

Vastulause

• Paljusid riiklikke institutsioone õõnestavad tugevalt keeluseadustega tekitatud korruptsioon ja vägivald. Uimastitega seonduva korruptsiooni ja vägivalla vähendamine aitaks pikas perspektiivis kaasa institutsioonide tõhustamist soodustava keskkonna loomisele.
• Uimastituru mingisugunegi regulatsioon on palju parem kui igasuguse regulatsiooni puudumine, mis valitseb siis, kui turgude haldamine jäetakse täielikult organiseeritud kuritegevuse hooleks.
• Regulatsioon ei pruugi olla vajalik igal pool. Näiteks kui suurem osa globaalsest nõudlusest opioidide järele rahuldataks legaalsete tarnekanalite kaudu, kasvatataks Afganistanis oopiumimooni vähe.

8. RAHA

Lisaks saja miljardi dollari suurusele aastasele maksumusele tekitab globaalne sõda uimastitega katastroofilisi sekundaarseid kulutusi ja kahjusid – nii rahalisi kui ka ühiskondlikke. Üleminek seaduslikule regulatsioonile võimaldaks praegu raisku minevaid uimastisõja-ressursse hakata kulutama muudele jõustamisprioriteetidele või uimastipoliitika muudele valdkondadele nagu haridus ja tervishoid.

Murekoht

Uimastite seadustamise hind kujuneks nii võimalike uute regulatiivraamistike jõustamisega seonduvate kulutuste kui ka uimastite ohtramast tarvitamisest johtuvate tervishoiukulutuste tõttu kaugelt liiga kõrgeks.

Vastulause

• Ehkki regulatiivsele lähenemisele üleminekuga kaasnevad kulutused, kujunevad need keeluseaduste jõustamise hinnaga võrreldes kaduvväikesteks.
• Seaduslik regulatsioon ei tähenda mitte ainult tohutute rahasummade säästmist tulutu ja kontraproduktiivse uimastisõja lõpetamise arvelt, vaid ka seda, et uimastite maksustamine võimaldab riigil täiendavalt raha teenida.
• Uimastite keelustamise tingimustes kulutatakse piiratud ressursse kontraproduktiivsete uimastiseaduste jõustamisele tõendatult toimivate tervishoiumeetmete rakendamise arvelt.
• Kõik seaduslikult reguleeritud uimastikaubandusega teenitud tulud oleks võimalik paigutada tervishoiumeetmete, näiteks uimastiennetustöö, sõltuvusravi ja uimastikahjude vähendamise täiendavasse rahastamisse.
• Isegi kui uimastite tarvitamise määrad seadusliku regulatsiooni tingimustes kasvaksid, taanduksid üldised kahjud ühiskonnale ja rahvatervisele ometi märkimisväärselt.

MTA töötajad pidasid Muuga sadamas kinni viimaste aastate rekordkoguse kokaiini.  Kontrolli käigus tuvastati ühes konteineris võrreldes teiste samalaadsetega anomaalia ning täiendava kontrolli tulemusena avastati 72 musta värvi kotti, millest leiti enam kui kolm tuhat kilesse pakendatud ja teibitud pakki tahke, valget värvi pulbriga. Selle väärtus jaemüügis olnuks ligi pool miljardit eurot. Foto: Maksu- ja tolliiamet

9. INIMÕIGUSED

Uimastiseaduste jõustamise eesmärke kõige muuga võrreldes olulisemaks pidades on keeluseaduste tingimustes kõrvale jäetud inimõiguste kaitse, mis on kaasa toonud uimasteid tarvitavate inimeste laialdase ja süstemaatilise väärkohtlemise nii sõltuvusraviasutustes kui ka uimastiseaduseid jõustavates struktuurides endis. Uimastiseaduste jõustamisega seonduvad politsei- ja sõjaväeoperatsioonid jõuavad harva inimõiguseid kaitsvate ametkondade huviorbiiti ning inimõiguste rikkujate karistamine on haruldane. Uimastipoliitika peaks inimõiguseid kaitsma ja tagama, mitte õõnestama.

Murekoht

Uimasteid tarvitavate isikute inimõiguseid ei tohiks pidada olulisemaks kui ühiskonna tervist ja heaolu.

Vastulause

• Uimastitevastane sõda on tegelikkuses sõda inimeste vastu – sõda, mis avaldab mõju tervetele ühiskonnarühmadele, eriti kõige tõrjutumatele ja kaitsetumatele neist. Nende hulka ei kuulu mitte ainult uimasteid tarvitavad inimesed, vaid ka naised, noorukid, vaesed, põliselanike kogukonnad ja rahvusvähemused.
• Ehkki uimastite tarvitamiseks pole olemas spetsiifilist juriidilist õigust, rikub täiskasvanute vabatahtliku uimastitarvitamise kriminaliseerimine tervet hulka rahvusvaheliselt tunnustatud juriidilisi õiguseid, sealhulgas õigust eraelule, tervisele ja kultuurile ning usuvabadust.
• Uimastiseadused, mis kriminaliseerivad uimastite eraviisilist tarvitamist, pole proportsionaalsed seadustega, mis reguleerivad muid võrreldavaid, täiskasvanute vabatahtlikke, riskantseid või enesevigastamise ohtu hõlmavaid tegevusi, näiteks tervisele ohtlikke spordialasid, ebaturvalist suguelu ning legaalsete uimastite, sealhulgas alkoholi ja tubaka tarvitamist. Sellised tegevused ei pruugi olla arukad ning neid võib isegi ägedalt taunida, kuid need ei peaks olema kriminaliseeritud.

Murekoht

Keeluseadused kaitsevad nende inimeste inimõiguseid, kes uimasteid tarvitada ei soovi.

Vastulause

• Inimõiguste kaitse puudumine paljudes tootja- ja transiidiriikides on tekitanud karistamatusekultuuri, mille raames inimeste piinamine, sunniviisiline «ärakaotamine», vägistamine, hukkamine ja muud õiguste rängad rikkumised on kujunenud võimu teostamise normaalseteks viisideks.
• Konfliktsituatsioonide ägenedes on kodanikel üha vähem voli oma õiguseid rakendada. Keelurežiimi tingimustes on rohkem või vähem rikutud kodanikuõiguseid, poliitilisi, majanduslikke, ühiskondlikke ja kultuurilisi õigused ning põliselanike ja keskkonnaõigused.

Murekoht

Mitmed ÜRO lepingud sedastavad, et karm reageerimine uimastiohule on hädavajalik maailma elanikkonna kaitsmiseks.

Vastulause

• Suur osa uimasteid käsitlevatest rahvusvahelistest õigusaktidest on kohutavalt iganenud. Näiteks ÜRO peamine uimastikonventsioon koostati rohkem kui pool sajandit tagasi. Meil on tarvis nüüdisaegset rahvusvahelist uimastiturgude kontrolli raamistikku, mis täidab oma eesmärki ning tunnustab õigust tervisele ja inimõiguseid, mitte ei õõnesta neid.

10. MORAAL

Hoolimata sellest, et mõned hindavad uimastite tarvitamist moraalivastaseks, ei peaks see olema kuritegu. Mõned peavad moraalivastaseks ka muid tegevusi, näiteks hasartmängude mängimist, abielurikkumist ja isegi homoseksualismi, kuid nüüdisaegsetes ühiskondades ei ole neid ometi kriminaliseeritud.

Murekoht

Uimastite tarvitamine on väär, mistõttu oleks väär seadustamisega seda soodustada.

Vastulause

• Legaalse regulatsiooni toetamine pole sama, mis uimastitarvitamise soodustamine või üldse mingil moel «uimastite pooldamine».
• Tsiviliseeritud ja sallivad ühiskonnad ei peaks rakendama kriminaalseid sanktsioone oma moraalsete hinnangute pealesurumiseks täiskasvanud inimestele, kelle tegevus ei mõjuta negatiivselt teisi.
• Tervist toetava, õiglase ja inimliku uimastipoliitika juurutamine on kõige moraalsem reaktsioon uimastite tarvitamisele – ja see tähendab seaduslikku regulatsiooni.

Murekoht

Inimesed ei peaks hankima uimasteid, mis teadaolevalt pärinevad vägivaldselt ja hävitava loomuga kriminaalselt turult.

Vastulause

• Inimesed ei peaks ostma tarbekaupu, mida toodetakse või müüakse moel, mis tekitab märkimisväärselt tõsiseid probleeme. Kuid arvestades, et inimesed jätkuvalt uimasteid ostavad, on ainus võimalus nende probleemide lahendamiseks teha lõpp keelurežiimile ning lasta valitsustel uimastite tootmist ja müüki seaduslikult reguleerida.
• Nagu tubaka- ja alkoholiturgudel toimuv näitab, eelistab suurem osa uimasteid tarvitavatest inimestest võimaluse korral mitte osta uimasteid vägivaldselt kriminaalselt turult. Kui uimastite ebaseadusliku kaubanduse hävitavad mõjud meile tõepoolest muret teevad, peaksime pakkuma uimasteid tarvitavatele inimestele eetilist alternatiivi.

Uruguay ekspresident ja endine partisan José Mujica, kes 2013. aastal legaliseeris uimakanepi rahva enamuse vastuseisule vaatamata. Foto: AFP / Scanpix

11. POLIITILINE KONTEKST

Vastutustundlike valitsuste esmane ülesanne on seista hea oma kodanike eest. Keelustamispõhist uimastipoliitikat järgides teevad valitsused täpselt vastupidist, seades ohtu inimeste tervise ja heaolu. Seaduslik regulatsioon on vastutustundlik viis kodanike kaitsmiseks nii uimastite tarvitamise kui ka uimastikaubanduse võimalike ohtude eest.

Murekoht

Legaliseerimist toetab vaid väike vähemus elanikkonnast.

Vastulause

• Toetus uimastiseaduste reformimisele kasvab kiiresti paljudes riikides, kaasa arvatud USA-s, kus rohkem kui 60 protsenti üldsusest toetab praegu kanepituru seaduslikku reguleerimist, ja Ühendkuningriigis, kus valdav enamik elanikkonnast toetab raviotstarbelise kanepi seadustamist.
• Kodanikualgatused on toonud kaasa kanepituru seadusliku reguleerimise üha enamates USA osariikides.
• Justin Trudeau juhitud valitsus Kanadas valiti võimule platvormi alusel, mis lubas kanepi legaliseerida. 
• See on poliitilise tahte küsimus. Näiteks Uruguays on uimastipoliitilist debatti vedanud poliitikud, kehtestades avalikkuse poolehoiu esmasest puudumisest hoolimata kanepituru reguleerimise range süsteemi.
• Üha enamad maailma riikide nii praegu võimul olevad kui ka endised juhid avaldavad toetust reformidele ilma, et meedia neid halvustaks, kuna üha selgemaks saab, et nad esindavad ajaloolises plaanis õiget leeri.

Murekoht

Suurriikide huvid ja ÜRO konventsioonid kujutavad endast uimastipoliitika reformimisele ületamatut takistust.

Vastulause

• Nii Uruguay, Kanada, Tai ja Malta kui ka hulk USA osariike on juba kanepiturgusid seaduslikult reguleerima hakanud, ehkki kõik need riigid on ÜRO uimastikonventsioonidele alla kirjutanud.
• Avalikult taunivat suhtumist uimastite globaalsesse keelustamisesse võib nüüdisajal kohata kõige kõrgemal tasemel ning arutelud ja tegelikud reformid leiavad aset kõikjal maailmas. Enam pole küsimus, kas globaalne uimastikontrolli süsteem tuleks ümber kujundada, vaid kuidas seda teha.
• Nüüd, mil Ameerika Ühendriikide osariigid nagu California, Colorado ja Alaska on hakanud kanepit seaduslikult reguleerima, on kahanenud USA suutlikkus sundida ülejäänud maailmale peale uimastitevastast sõda, mistõttu selle rahvusvaheline mõju on vähenenud.
• Ehkki ÜRO liikmesriikidel on terve hulk pikaajalisi rahvusvahelisi kohustusi, on neil peale selle ka kohustus muuta selliseid poliitikaid, mis on ilmselgelt nurjunud ning teevad nende kodanikele otsest kahju.

12. KAS VÕIDELDA JÕULISEMALT VÕI NUTIKAMALT?

Rohkem kui 50 aastat väldanud uimastite globaalse keelustamise tagajärjed on olnud katastroofilised. Võitluse eskaleerimine saab asju ainult hullemaks teha, ent on olemas meetmed, mis võivad kahandada osa uimastitevastase sõja tagajärgedest. Sellised meetmed on näiteks uimastipoliitika suunamine tervishoiu-eesmärkide poole, uimastite omamise dekriminaliseerimine ning suurema osa vägivaldsete kurjategijate strateegiline sihikulevõtmine. Kuna aga just keeluseadus ise tekitab illegaalset turgu ja sellega seonduvaid kahjusid, on pikas perspektiivis ainus lahendus asendada uimastitevastane sõda vastutustundliku seadusliku regulatsiooniga, mis kaitseb lapsi, parandab rahvatervist, vähendab kuritegevust ja säästab raha.

Murekoht

Sõda uimastitega on võimalik võita, kui suurendame vastavaid pingutusi, paigutades võitlusse rohkem ressursse ja kehtestades karmimaid karistusi.

Vastulause

• Kriminaaljuriidiliste ametkondade juhtimisel ellu viidav lähenemine uimastiprobleemile hõlmab juba praegu ebaproportsionaalselt karme karistusi, täites vanglaid uimastitarvitajate ja mittevägivaldsete seaduserikkujatega. Suuremad kulutused sellel suunal ei annaks teistsuguseid tulemusi.
• Seal, kus uimastite järele on suur nõudlus, ei loo keelustamine muud kui võimalusi kuritegeliku tulu teenimiseks. Uimastite tootmise või nendega varustamise igasugune katkestamine vaid kergitab hindu, ajendades uusi kurjategijaid turule tulema. Kui palju ka ei põletataks lagedaks uimastipõlde või ei purustataks smugeldamisvõrgustikke, asendatakse need alati.
• Kriminaliseerimine ja massiline vahistamine jätavad väära mulje turvalisusest. Need võimaldavad poliitikutel tõotada, et «probleemiga tegeletakse», kurnates samal ajal probleemi tegeliku lahendamise asemel nappe ressursse ning ainuüksi soodustades riskirühmade ja haavatavate kogukondade marginaliseerimist.

Murekoht

Praegune lähenemine pole mitte «sõda uimastitega», vaid igakülgne strateegia, mis hõlmab nii sõltuvusravi, uimastiennetustööd kui ka uimastiseaduste jõustamist.

Vastulause

• Ravi, ennetus ja haridus on elementaarne osa igast tõhusast uimastipoliitikast. Kuid noid tõestatult toimivaid tervishoiupõhiseid meetmeid õõnestab tugevalt karistamispõhine jõustamistegevus, mille sihtmärgiks on samad rahvastikurühmad, mida samaaegselt üritatakse abistada. Tervishoiupõhiste meetmete tõenduspõhisuse esiletõstmine ei tohiks varjutada uimastiseaduste jõustamist toetavate asitõendite puudumist.
• Paljudes transiit- ja tootmisriikides on uimastikeeluseaduste mõju nii laastav, et olukord neis on võrreldav olukorraga sõjatsoonis. Ja paljudes uimastite tarbijariikides kulutatakse väga ülekaalukalt suur osa uimastipoliitika eelarvest selliste seaduste jõustamisele, mis nõuavad seaduserikkujate karistamist ja vangistamist.

Murekoht

Me oleme ühel meelel selles, et uimasteid tarvitavate inimeste karistamine ei ole õige lähenemine, mistõttu paljud riigid on uimastite omamise ja tarvitamise dekriminaliseerinud. Kuid meil on kohustus küttida uimastikaubitsejaid.

Vastulause

• Uimastite omamise ja tarvitamise dekriminaliseerimine on esimene positiivne samm teel kehtiva keelurežiimi ümberkorraldamise poole. Ometi ei lahenda dekriminaliseerimine paljusid rängematest keelustamispõhise lähenemise tekitatud probleemidest nagu kuritegevuse, korruptsiooni ja vägivalla vohamine, tohutusuured ebaseaduslikud turud ning regulatiivsete meetmete puudumise tingimustes toodetud uimastitest johtuvad kahjud rahvatervisele.