MAGALATUUR VÄIKE-ÕISMÄEL VOL. 13 ⟩ Õismäe grafititäägide juhtivspetsialist RNV: «Bemmi-Kristjanil oli kasiinos hea õnn»
/nginx/o/2021/11/11/14194336t1h2359.jpg)
28. august 2023, 13:04
RNV on juhtivspetsialist Õismäe täägide alal. Tema suhtlusvõrgu-kontole on üles laaditud kohaliku magala-tänavakunsti (või tänavarämpsu?) absoluutne koorekiht (või põhjakiht?). Aga isik ei tegele vaid arhiveerimisega; tema spreipihustist on seintele joonistunud kümned-sajad humanoidsed ulmad.
Teen endise töökoha köögis kohvi, kui kuulen välisukse kolinat. Lähen vaatama ja leian esikust ühe tüübi.
«Tere, tulin remonti tegema,» teatab isik esikus.
«Mis mõttes?» ei saa ma vastusest aru.
«No seina värvima,» vastab isik esikus enesekindlalt.
«Mis asja?!» küsin ma juba täiesti hämmeldunult.
Olen täielikult ära unustanud, et nädal varem kirjutasin Õismäe täägide juhtivspetsialistile RNV-le ja kutsusin teda mu tollase töökoha Pääsküla noortekeskuse skeitpargi seina oma kunstiga kaunistama. RNV oli juba mõnda aega ringi toimetanud, ent nädal varem postitas ta pildi ülilahedast albumikaanest ja ma tundsin, et pargi seinad vajavad midagi ka temalt.
:format(webp)/nginx/o/2023/08/28/15552952t1hb1cc.jpg)
Nüüd seisab suhtlusvõrgu-profiil päriselt mu ees, lihast ja luust, käes kott värvidega ja naeratus näol. Järgmisel hetkel on ta juba skeitpargis ja asub seina maalima. Just maalima, sest aerosoolide asemel on tal kaasas värvipurgid ja pintslid. Muusikat – trummi ja bassi ning breakbeati-segust EDM-i – kuulab ta maalides kaasa võetud diktofonist. Viis tundi hiljem on skeitpargi seinal kunstiteos, kus kaks humanoidset isikut teevad Jaapani firma Korg süntekal mussi.
/nginx/o/2023/08/25/15547828t1h7a5a.png)
Seejärel kaob ta tänavale ja muudab ennast nähtamatuks. Kohtan RNV-d edaspidi vaid siis, kui ta mind esimesena tervitab. Tegelikult ka – üks ääretult huvitav tõsiasi tänavakunstnike juures on nende võime end nähtamatuks muuta. Asi ei ole selles, millised nad välja näevad või mida seljas kannavad, mis nägu või tegu nad on, vaid hoiakus – veendumuses, et tänav kuulub neile ja nemad tänavale. Looduslik keskkond ja selle isendite loomulik kamo.
Kolm aastat ja mitu tuhat lauset ning aerosoolipurki hiljem saame uuesti kokku. Seisame ühes Lõuna-Väike-Õismäe hoovis puu all, kell on hiline, väljas on pime ja tibutab vihma.
«Mis nimega me sind kutsume?» küsin alustuseks, sest RNV-l on teisigi nimesid.
«Mis nimi või?» sõnab ta ja jääb mõtlikuks. «Oot', ma pean mõtlema üldse, mida ma räägin. Kõike ma ei tahagi võib-olla rääkida. Ja mulle meeldib valetada ka…»
RNV suhtlusvõrgu-kontoga tuttavad inimesed teavad, et seal on lahedaid pilte täägimisest, mis esiti tunduvad päris, aga lähemal vaatlemisel hakkad kahtlustama pilditöötlust. Näiteks hiljutine pilt tornmaja ülemise korruse täägimisest – on see päris või photoshop? Kas keegi päriselt laskus köiega katuselt selle täägi tegemiseks?
/nginx/o/2023/08/28/15552956t1h506f.jpg)
«Sul on mingi kuradi kümme alter ego,» ütlen naerdes. «Sa pead valima ka, kelle võtad.»
«Vaata, ma ehitan neid kuradi karaktereid arvutis – noh, Blenderiga [vabatarkvaraline 3D-graafika programm – Toim.] –, ja siis pean mõtlema, kuidas nad käituvad ja on. Kõik on nii erinevad,» lausub RNV.
«Endaga on sama teema?» pärin talt.
«Mis mõttes «endaga»?» küsib RNV vastu.
«No selles suhtes, et endaga on ka niimoodi, et pead vaatama milline karakter käitub?»
«Ma ei tea… Tulebki mingi lamp välja…» vastab ta muheledes.
«Ma olen täiega irvitanud kõigi nende viimase aja videote üle, mida sa välja oled pannud; täielik komöödia ikka. Kas sa oled mingil määral püüdnud konkreetseid kohti teha või on need üldplaanid Õismäest?»
«Oi, see on kõik nii lambist! Alguses hakkad midagi mõtlema, aga pärast võib kõik hoopis teistmoodi kujuneda. Ma ei ole mõelnud niimoodi, et oleks konkreetsed kohad, aga olen ehitanud Õismäe majad küll mudeli järgi, et oleks enam-vähem samasugused. Natuke teistmoodi, aga paneelid ja muud asjad näevad õiged välja – viie-, üheksa- ja kuueteistkorruselised majad, ja nii edasi. Ja siis igasugused muud jurad ka, kauplused näiteks.»
RNV on videotesse lisanud hulga hooneid ja asutusi, mida Õismäel leidub. Mõned on kujutatud vihjamisi, näiteks kohalik polikliinik, või siis kolme x-ga Maxxxima oma täishiilguses. On isegi fiktiivne Karikakra Rimi – seal ei ole tegelikult ühtegi poodi, ei Rimit ega Maximat. Või siis kuulsamad alajaamahooned, näiteks Haabersti peatuse ja loomaaia vahel olev ehitis, mis saab igal aastal uue kihi. Hiljuti tekkis sinna DnB crew taies ja seejärel paugutasid uued kutid oma throw-upid selle peale.
/nginx/o/2023/08/28/15553609t1h1b26.png)
«See DnB oli päris hea,» teatan RNV-le.
«Sellega on niimoodi, et ei tea kunagi, kuidas välja kukub,» vastab ta ebaledes. «Vahel olen olnud ikka nii purjus, et, kurat, ei mäletagi, et oleks midagi teinud. Vaatad, et, kurat, kas see võib minu kuradi plätserdis olla. Aga no nüüd ma olen üritanud alkoholist pigem hoiduda, sest need asjad on läinud vahel ikka nii kuradi lappesse. Mingi, kuradi, tuled, kuradi, koju, siis tuleb mingi pilt ette, vaatad, et kuradi jalad ja kõik on lõhki ja silm sinine. Asjad kadunud.»
/nginx/o/2023/08/28/15553484t1hd8c1.jpg)
«Nii, oota,» peatan ma teda, et intekas lappesse ei läheks. «Kes sa oled ja mida sa teed?»
«RNV olen, aga alguses olin PHB,» vastab isik tänavatelt.
«Väga lahe,» tähendan äratundmisrõõmu tundes. «Sul oli üks PHB sinna Õismäe tee 20 maja seinale keldri akende juurde tehtud. Nägin seda koroona-aja alguses.»
«Aa, jaa, oli küll. See PHB oli suht ammu, ma siis nagu ei tääginudki veel aktiivselt.»
«Kuidas ja millal sa alustasid üldse? Või, nagu, kuidas sul see huvi tekkis?»
«Siis, kui täägid hakkasid tekkima siia. KASER [tuntud Õika tääger. – Toim.] siin ja KASER seal. Siis tulid RAPA ja PEHA. Aga ma ise ei teinud veel midagi, ei täägind eriti. No ma olin küll proovinud, aga vähe,» sõnab RNV.
«Ja lihtsalt tänava pealt tekkis huvi?»
«Mõtlesin, jaa, et võiks nagu hakata neid postima. Sest siis, 2019. või 2020. aastal, oli hullumaja. Iga päev tekkis uusi tääge; lihtsalt läksin välja ja uued asjad seinte peal.»
«Sul oli mingi pilt 2019. aastast vist, et «the most tagged era of Õismäe», või midagi sellist? Mingi bussipeatus oli hullult tääge täis?»
/nginx/o/2023/08/28/15553485t1h1eec.png)
«Kurat, ma ei mäleta, raisk, aga väga võimalik. Eks ma pildistasin ikka neid. Alguses tääge eriti ei olnud – siin ja seal olid suured gräfitid, neid pildistasin ka. Mingi BFMS ja muud tegelased. KASER oli 2018. aastal, klõpsisin need üles; mul on kõik olemas. Ta on paar päeva tagasi just väljas käinud, vähemalt paarkümmend tükki juurde teinud.»
/nginx/o/2023/08/28/15553004t1h9a43.png)
«Ongi nii või?!» hüüan üllatudes, sest ei ole viimasel ajal midagi uut märganud. «Teeme intervjuu lõpuni, siis lähme jalutuskäigule, vaatame uusi asju. Aga sul see huvi algas tänava pealt – pildistades, kogudes ja kollektsioneerides?»
«Tollal ma ei teadnud veel üldse neid tegelasi ja siis nad järjest hakkasid ühendust võtma ja lisama. Ja sain tuttavaks nendega. 2020. aastal proovisin ise esimest korda teha siukest suuremat, mitme värviga,» räägib RNV enda tänavakunstniku karjääri algusest.
«Kuhu täpsemalt?»
«Suht lähedale meie praegusele asukohale, siit mingi paarisaja meetri kaugusele,» vastab RNV.
«Sinna kergliiklustee juurde või?» uurin ma ja viipan Pöörise uusarenduse juures asuva kõnnitee, endise raudtee suunas.
«Jah-jah.»
«Lähme käime läbi sealt?»
«Aga davai, lähme. Võiks teha mingi joonise sinna siis,» teatab ta naerdes ja ka mina hakkan naerma.
«Aga mida sa eelistad joonistamisel teha?» küsin ma väga ambivalentse küsimuse.
«Ma eelistan lihtsalt hakata lambist joonistama. Ma nagu sketši ette ei tee.»
«Lihtsalt kohapeal?»
«Ja siis tulevad need suht õudsed välja,» vastab RNV naerdes. «Vahel üritan neid fixida – järgmisel päeval, nädal aega hiljem. Mõnikord läheb, kurat, aastaid.»
«Aga mida sa materjalidest-vahenditest eelistad?» püüan küsimust täpsustada. «Või on sul nii, et töötad sellega, mis käepärast on?»
«No põhiliselt on ikka Hardcore [spreivärvide firma – Toim.].»
«Miks just Hardcore?»
«See jääb nagu kõige paremini seinale. Samas Kobra [samuti spreivärvide firma – Toim.] on ka ikka hea. Ükskord kasutasin musta Kobrat ja seda üritati seina pealt maha nühkida,» irvitab RNV mõnuga. «Ei tule ja ei tule maha. Kõik teised värvid tulid, aga see minu must ei tulnud.»
/nginx/o/2023/08/28/15553006t1h3f30.jpg)
«Sinna noortekasse tulid tavaliste värvidega. Alguses tegid pigem pintsliga?»
«Seda mulle meeldib ka teha. Aga ma väljas ei ole teinud viimasel ajal, sest et, ütleme, ma ei teagi üldse siukest head kohta hetkel väljas tegemiseks. Need väikesed värvid – neid ma ei võta nüüd siin kuskil majade vahel välja ja ei hakka tegema. Spreiga saab kiirelt.»
Kajakad lendavad hoovis ringi ja röögivad meeleheitlikult.
«Kas ma suutsin oma Metsiku Lääne-Tallinna Astangu looga sind inspireerida sinna tunnelitesse tagasi minema?» küsin uue teema alustuseks.
«Jaa… Oli küll nii. Sa tegid sellest artikli, eks ju, ja siis ma läksin sinna vaatama. Olin seal ainult ühes tunnelis käinud. Ma ei teadnudki, et seal neid nii palju on… Aa, ei, mingi vend ütles mulle ka. Tuli põllu peal vastu: «Tere, kus need kuradi tunnelid on, raisk?» Et seal pidi kaksteist tunnelit olema.
Ma ei plaaninud toona jaanuaris sinna tunnelisse minnes seal üldse gräffi teha. Mul oli vaja produktsiooni jaoks spreivärvimise helisid lindistada, sest seal tunnelis on kihvt reverb [järelkõla, reverberatsioon. – Toim.]. Kalkuleerisin välja täpselt tunneli keskkoha,» muheleb RNV, «et kaja oleks võimalikult sümmeetriline.»
«Aga siis tegid ikka gräffi ka?» küsin muiates.
«Nojah, kui helid said linti võetud, siis proovisin nalja pärast telolambi valgel oma nappide vahenditega ka mingisuguse töö joonistada. Aga see tuli ikka nii sitt, et mind hakkas see painama, ja siis läksin tagasi ja proovisin asja parandada. Kokku läks tunnelis vist umbes 15 tundi. Käisin seal neli korda. Kohapeal poolpimedas vaatasin, et no mu teos on ikka juba päris ilus, et saab mingi posti teha, aga kodus fotodelt tšekkides jälle ei meeldind,» vestab RNV.
«Aga kust sa tulid selle mõtte peale, et radooni ära kasutada? Ka sellest artiklist?» uurin edasi, teades kõnealuse taiese detaile väga hästi.
«Lugesin su artiklist, jah, et seal Astangul olla mingi radoon, ja siis hakkasin Vikipeediast uurima, et mis see on. Vaatasin, et, ohoh, selle sümbol on Rn, mis on ka minu artistinime lühend. Sellest tuligi idee, et peaks mingi RN-radooni töö sinna tegema.
Ma loen Vikipeediat pidevalt. Panen arvutis mingid videoasjad renderdama ja siis see renderdab kuradi täiskoormusega, nii et ma ei saa nagu väga palju muud arvutis teha või vaadata. Kuna videosid ei saa vaadata, siis ma pigem loen.»
/nginx/o/2023/08/28/15553008t1h988f.jpg)
«Üks tüüp nägi seal Astangu kandis lendava jope sarnast kummitust,» poetan täiesti lampi ja viskan meie dialoogi suhteliselt seosetu killukese Õismäe Y-filesidest.
«No ma olen ka näinud mingit asja. Seal, kus need elektripingeliinid on,» viipab RNV käega loomaaia taha jääva Kõrgepingeliini tee suunas. «Tulime linnast, kuskilt ööklubist, jalutasime, eks ole. Järsku tunnen, et mingi vend oleks nagu mu selja taga. Keerasin ümber ja siis oli «Böööhhh!!!»» RNV näitleb seejuures tontlikku ehmatamist. «Mingi kummitus nagu. Aga hallar [meelepett, hallutsinatsioon. – Toim.], vist.»
/nginx/o/2023/08/25/15547914t1hb75a.png)
«Päriselt või? Milline ta välja nägi?» pärin edasi.
«See käis ainult korraks… Sihuke suur. Oled näinud filmi «Mothman»? Ma sel perioodil vaatasin seda ja siis võib-olla mul hakkas kuidagi kummitama see film,» pakub RNV välja.
«Kas see oli nagu mingisugune suurt kasvu olend või midagi sellist, mis ainult silmapilguks esines?» pinnin edasi.
«Midagi sihukest, jah. See oli seal kohas, kus nüüd on kergliiklustee. Vanasti seal ei toimunud midagi; seal polnud muud kui ainult vana raudtee. Kunagi ammu tulime linnast ja siis juhtus selline lugu.»
Räägin seepeale RNV-le kõigist Kõrgepingeliini tee ja raudtee peal juhtunud anomaalsetest nähtustest, mis ka magalatuuride Y-files-eriväljaannetes kirjas, ning kinnitan, et mind ei üllata paranormaalse asja juhtumine sel teelõigul. Küsimus on nüüd ainult detailides – mida ja millal nähti, kes nägi. Uurin, kas ka keegi kaasas olnutest nägi seda.
«Ausalt öeldes ma ei mäletagi enam. Ei mäleta isegi seda, kes seal kaasas oli. See üks tüüp tuleb meelde; Kattai oli mu arust,» vastab RNV mälus surfides.
«Bemmi-Kristjan [Kristjan Kattai – Toim.] või?»
«Jaa. Temaga oli see värk, et: «Kurat, tahaks hullult peole minna. Davai, lähme proovime kasiinos õnne.» Jess! Kolm sotti kukkus järsku,» näitleb RNV kunagisi seiklusi. «Kattail oli nii, et ta võitis niimoodi lihtsalt. Pärast seda oli, davai, lähme nüüd. Ostis mingeid asju ja põrutasime peole.»
«Aga gräfi teema juurde tagasi tulles – kas sa teed tänavakunsti või gräfitit?»
«Plätserdised ja käkerdised on need pigem, mitte kunst,» vastab ta naerdes. «Aga mulle jällegi meeldib, ajab naerma. Tulen välja ja vaatan «Ohoh, mis siin on?» Ei teagi nagu... Ega muud ei olegi, kui et vaatan, et minu töid oleks siin kandis kõige rohkem väljas.» Hakkame mõlemad viimase lause peale naerma: «See ongi nagu eesmärk. Aga ma ei taha ka, et minu joonistusi oleks liiga palju – nüüd viimasel ajal olen püüdnud piiri pidada.»
«Kas sa määratleksid enda joonistusi anti-style'ina?»
/nginx/o/2023/08/28/15553607t1h7c3a.png)
«Ma ise ei määratlegi enda asju kuidagi… Ikka «gräff» ütlen. «Gräffarid...»» RNV hakkab viimase sõna peale naerma ja seda käänama: ««Lähme gäffareid tegema.»»
«Mis soovitusi annaksid algajatele?» pärin lootusrikkalt.
«Arvad, et nad loevad või?» vastab RNV lootusrikkust redutseerides.
«Ma tean noori, kes on gräfitihuvilised,» jätkan optimistlikult. «Või on sul ehk soovitusi hoopis seenioritele, keskeakriisis vaevlevatele algajatele?»
«Tee, mis tahad,» vastab RNV lakooniliselt, vaikib hetke ja jätkab: «Esimene asi, mis ma kunagi tegin, oli stencil tänava peale. Tead ju – teed paberisse augud ja siis spreid?»
«Ja-jaa, loomulikult,» vastan noogutades. «See siin kuskil või?»
«Ei, mujal linnas üldse. Siia olen RNV-d stenciliga teinud…»
/nginx/o/2023/08/28/15553562t1h8180.jpg)
«Jaa, ma tegin isegi pilti sellest ju – Nurmenukus ühes kohas, eks? Näeb väga ametlik välja – nagu firma logo, mis peakski seal olema?» pärin ma elavnedes.
«Aga tead, mis see on tegelikult? See on Saksamaal mingi trolli- või trammifirma logo. Otsisin internetist RNV-d ja siis tulidki vasted põhiliselt sellele.» [Rhein-Neckar-Verkehr GmbH – Toim.]
«Jumala hea ju,» naeran ma. «Töö on ette ära tehtud!»
«DUPLO3 omad ütlesid, et nad on standard cap warriors; 126 soovitas Hardcore'i [spreivärvide firma – Toim.] oranži fat capi. Mis sulle meeldib?» küsin lõpusirgele jõudes tehnilisema küsimuse spreivärvide pihustite kohta.
«Ega seal vahet ei ole,» vastab RNV kerge ükskõiksusega.
«Millele sina oma raha panustaksid?» pinnin naerdes edasi.
«Universal cap,» vastab ta sõnu ingliskeelselt hääldades. «Need on selle Montana BLACKi [spreivärvide firma – Toim.] capid. Need lasevad suht laialt, aga lähedale pannes saad teha ka suht väikest joont. Ja läbilase on selline, et sealt ikka tuleb. Osaliselt sõltub see tegija osavusest. Saad teha ikka väga täpse ja peenikese joonekese, mis läheb näiteks laiemaks,» hakkab isik tänavalt juba jutukamalt oma lemmik-spreiotsakut kirjeldama.
«Universal läheb soovitusena algajatele kirja,» sõnan ma lootusrikkuse juurde naasnult.
«Ja astro fat cap, see ka hea. Valget värvi, aga siuke kergelt läbipaistev ja läikiv, veidi teistsugune.»
«Eelviimane küsimus sulle: mis sa sellest kauboitüübist arvad, kes Astangul hängib?» küsin ma magalakesksete teemade juurde naastes. «Tead ju, kellest ma räägin, see Astangu Lucky Luke – kauboimütsi ja -saabastega, joob õltsi? Kas ta on selle sinu video-kauboivenna prototüüp?»
RNV hakkab esiti rämedelt naerma ja vastab seejärel: «Ma olen selle peale mõelnud, kusjuures, et see tüüp meenutab teda. Aga video-kauboitüüp tuli lihtsalt niisama lambist, täpselt ei mäletagi, kust. Aga mäletan, et ma jamasin nende kauboisaabaste tegemisega tükk aega. Suht tavaline on, et tõmban sellised asjad nagu saapad, rõivad ja sõiduautod internetist ja siis lükkan Blenderisse.»
/nginx/o/2023/08/28/15553159t1ha086.jpg)
«Kas sa tahaksid lõpetuseks inimestele kindlasti midagi öelda?» küsin ma kotti selga ajades.
«Seda, et kuradi täägige kõik kohad lihtsalt täis. Ei ole mõtet põdeda. Nii kaua, kuni vahistatakse ja jamad on kaelas.»
Hakkame mõlemad räigelt hirnuma.
«Kuule aga lähme gräffareid tegema vä?» teen lõpetuseks ettepaneku.
«No lähme, juba pikemat aega tahaks liikuda,» on RNV kohe päri.