ÜLEVAADE ⟩ Uimastipoliitika täna ja homme: mis on valmis, teoksil, kavas?

Foto: Sander Leesment / Ypsiloni fototöötlus
Mart Kalvet
, MTÜ Eesti psühhotroopsete ainete tarvitajate ühing LUNEST juhatuse liige
Copy

Kas globaalne uimastipoliitika liigub õiges suunas? Aga lokaalne? Kas riigid hakkavad varsti järjepanu narkootikume seadustama või pöördub uimastipoliitika hoopis tagasi verisesse minevikku? Seniseid arenguid ja võimalikke tulevikuperspektiive analüüsib Eesti psühhotroopsete ainete tarvitajate ühingu LUNEST juhatuse liige Mart Kalvet.

Rahvusvahelise uimastipoliitika konsortsiumi IDPC tänavune aruanne «Rajalt maas: variraport vahekokkuvõttele 2019. aasta ministrite uimastiteemalisest deklaratsioonist» näitab selgelt, et maailma riigid ei pea endale ÜRO uimastikomisjoni 62. koosolekul aastani 2029 võetud uimastipoliitika nüüdisajastamise kohustusi prioriteetseteks; kümnest lubadusest on märgatavaid edusamme seni tehtud vaid ühe – kodanikuühiskonna mõtestatud kaasamise – täitmisel.

See, et inimestel on veidi rohkem sõnaõigust oma riigi narkopoliitikas kaasa rääkida, on kiiduväärne, kuid ilmselgelt ebapiisav, kui samas ei suudeta ohjeldada uimastiturgusid, peatada ei organiseeritud kuritegevust ega ka digitehnika kasutamist uimastitega äritsemises, kaitsta uimasteid tarvitavate inimeste tervist, parandada elupäästvate ravimite kättesaadavust, tagada inimõigusi, vabastada uimasteid tarvitanud inimesi kinnipidamisasutustest, lahendada võimalikke vastuolusid globaalsete uimastikaubanduse-vastaste lepingute ja uimastiturgusid reguleerima asuvate riikide vahel, vähendada illegaalsesse uimastikaubandusse hõlmatud inimeste vaesust ega koguda selle kõige kohta kvaliteetsemaid andmeid.

Euroopa Liidu tagurpidikäigud

Võiks ju arvata, et aastani 2029 on aega küll ja kui kõik ennast kokku võtavad ja käed külge löövad, näeme juba viie-kuue aasta pärast uut, paremat maailma, kus kõikide loetletud eesmärkide nimel on suudetud teha tõsiseltvõetavaid pingutusi ja saavutatud soovitud tulemusi, kuid, nagu kirjutab IDPC uurimus- ja huvikaitseametnik Adrià Cots Fernández külgnevas artiklis, pole narkopoliitilises plaanis üksmeelt isegi Euroopa Liidu riikide seas ning sedagi vähest, mida viimastel aastatel on kahjude vähendamise ja uimastitarvitajate õiguste edendamise vallas saavutatud, ähvardavad parempopulistlikud ideoloogilised reformid ja krooniline alarahastus, mis võivad kaasa tuua põhimõttelise tagasipöördumise totaalse uimastisõja tandrile, millelt olime mõnede lootusrikkamate entusiastide arvates juba hakanud lahkuma.

Julgen ennustada, et selline situatsioon (kombinatsioonis keerulise olukorraga Talibani juhitavas Afganistanis, kus tänavu kahanes oopiumimooni saak 95%) hakkab võimendama sünteetiliste opioidide (nitaseenid, fentanüülid) turu jätkuvat kasvu Euroopas, mis algas Eestis juba rohkem kui 20 aastat tagasi, kuid on nüüd nõudmas ränka lõivu ka mujal, nt Inglismaal ja Walesis, kus oli tänavu rekordiliselt suur uimastisuremus. Nitaseene parseldatakse seal muude ainete pähe, nt võltsitud oksükodooni- ja bensodiasepiinitablettides, mis on eriti salakaval ja komplitseerib tragöödiat veelgi.

Majandussurutis ja sõda mõjutavad arenguid

Reovee- ja süstlajäägiuuringud, mida Tervise Arengu Instituut ja justiitsministeerium meil läbi viivad, kinnitavad, et sama tendents jätkub Eestiski. Paraku ei anna see esialgu alust kahjude vähendamise paketti riigis laiendada, mh seetõttu, et riigil lihtsalt pole piisavalt raha. On mõistetav, et nt probleemid majanduses, mida tekitavad relvakonfliktid siin- ja sealpool lompi, tõrjuvad kahjude vähendamise prioriteedina taustale, aga me ei pea sellega leppima. Sest pole ju saladus, et uimastiturgude püsimine varimajanduses teenib pigem nende va agressoritest paariariikide huve kui edendab demokraatiat ja inimõigusi.

Omaette sünge teema on kannabinoidravi valdkonna edenemine sõja tingimustes. Hiljutine ajalooline uudis, et Ukraina on otsustanud hakata reguleerima ravikanepi tootmist ja kasutamist, peegeldab mingis mõttes olukorda Iisraelis, mille kannabinoidiuuringute ja ravikanepisektor on maailmas muljetavaldavamaid – mitte sellepärast, et Iisraelis valitseks eriliselt edumeelne narkopoliitika, vaid palju pragmaatilisemal põhjusel, et riigis on alati olnud palju noori mehi, keda kimbutavad sõjas võitlemise tagajärjed nagu traumajärgne stresshäire, vigastustest johtuv krooniline valu, ärevus, depressioon ja/või suitsidaalsus, mille puhul kannabinoidravi võib anda väga kiiret, tõhusat ja väheste kõrvalmõjudega abi. Rahu ajal on seda tõsiasja lihtne eirata, viidates nt kvaliteetsete kliiniliste uuringute nappusele, aga kui arvestatav osa elanikkonnast sõja tõttu lakkamatult kannatab ja mõistlik lahendus on varnast võtta, on ametkonnad mõnel pool valmis tegema arukaid, ehkki esmapilgul drastilisena paista võivaid otsuseid.

On ka rõõmustavaid uudiseid!

Mõistagi pole kõik arengud ainult nukrad. Saksamaa kanepituru reguleerimise eksperimendi käivitamine on küll arusaamatutel põhjustel veninud, aga järgmisel aastal läheb see tõenäoliselt siiski käima. Pigem teha seda asja õigesti, ehkki kaua, kui valesti ja kähku, nagu leiab ettevõtte Cannovum Cannabis AG tegevjuht Klaus Madzia.

Kui Saksamaa oma kanepiturgu reguleerivaid seaduseid lubatud ajaks valmis ei saa, pole välistatud, et enne neid teeb seda Tšehhimaa. Niikuinii on mõlemast Euroopa Liidus juba ette jõudnud Malta, kus tänavu asuti ametlikult väljastama tegevuslubasid kanepikasvatuskooperatiividele, mida nimetatakse kanepikahjude vähendamise ühendusteks. Malta kanepiregulatsioon on küll range, välistades igasuguse kaubandusliku müügi ja keskendudes eelkõige kahjude vähendamisele, aga ometi esimene nüüdis-Euroopas, mis võimaldab täiskasvanud inimestel seaduslikul moel uimakanepit hankida (seejuures kanepi mittemeditsiinilist pruukimist tehniliselt seadustamata). On, millest eeskuju võtta!

Esimesed pääsukesed… ja vasikad

2023 oli Euroopa narkopoliitikas murranguline aasta vähemalt ühel põhjusel: esimest korda pärast ÜRO 1961. aasta narkootiliste ainete ühtse konventsiooni sõlmimist sai meie mandril – esmalt Šveitsis ja nädal hiljem Euroopa Liidus Hollandis – osta ametlikult seaduslikku narkokanepit. Tõsi, esialgu vaid pilootprojektide raames, aga asi seegi. On ju projektide eesmärk selgitada välja, kas ja milliseid soovimatuid tagajärgi seadusliku kanepimüügiga kaasneda võib, ja sellest on õppida kõigil järgmistel, kes üht või teist uimastit reguleerima soovivad hakata. (Näiteks kas või Berni linnaametnikel, kes kaaluvad plaani hakata pilootprojekti raames müüma reguleeritult kokaiini; esialgu pole siiski selge, kus ainet müüma hakataks või kust seda hangitaks.)

Paraku läheb 2023 kirja ka aastana, mil Colombia senat kanepituru reguleerimise võimalusest loobus, samuti aastana, mil Tai Kuningriigi valitsus eesotsas vastse presidendi Srettha Tavisiniga teatas, et hakkab käest libisenud kontrolli kanepituru üle tagasi võtma. Isegi kui see tähendab sealsete asjatundjate osutusel vaid, et enne seadusliku mahvi hankimist tuleb tulevikus kõigepealt omandada ravikanepi tarvitamise volitus (milliseid saavat osta vähem kui kümne euro eest), on ametlikult siiski sisse lükatud tagurpidikäik. Ilmne on ka, et Tai legaliseerimismudelist seni veel eeskuju võtta ei maksa – reegleid on rahvale kommunikeeritud segaselt ning riik on lasknud käest võimaluse ehitada üles toimiv, kvaliteetne ja aukudeta kanepiturg.

Mis meist saab?

Mida kõigi nende uudiste valguses prognoosida saab? Keelustamise tingimustes on andmete kogumine, teadagi, keerulisem ja seetõttu ka tuleviku ennustamine tänamatum tegevus, aga üht-teist võiks ju siiski arvata. Prognoosin, et Saksamaa ja Tšehhi asuvad järgmisel aastal kanepiturgu reguleerima; Šveits laiendab ja pikendab kanepimüügikohtade pilootprojekti; Kanada jätkab reguleerimiskursil, aga USA isegi ei alusta seda (Joe Biden on küll teinud nõustuvaid häälitsusi ja paar märgilist otsust karistuste tühistamise vallas, ent riik on kanepituru föderaalsest reguleerimisest umbes sama kaugel kui enne tema presidendiks saamist). Uuringuid kanepi toimeainete kasutamisest meditsiinis tehakse üha rohkem, samuti suureneb riikide arv, kus ravikanep on kättesaadav täiskasvanud kodanikele, kellele see on näidustatud (ei saa välistada, et ka Eesti arvelt, kus põhimõtteliselt on kannabinoidravi ju seaduslik, aga selle edendamine jäänud toppama bürokraatlike komistuskivide taha).

Ennustan ka, et Rõuges esmaklassilise kanepikasvanduse majandamisega vahele jäänud Bruno kirjutab karistuse kandmise ajal vähemalt ühe mälestusteraamatu. Ja väga loodan, ehkki ei saa kindel olla, et CBD-ürti toorelt tarvitamiseks viljelenud Age ja Raigo, kellele prokuratuur esitas aasta eest süüdistuse suure narkokoguse käitlemises, mõistetakse õigeks. Seda protsessi saad toetada, kandes MTÜ Ravikanep kontole Swedbankis (EE892200221057621978) summa, mida saad endale lubada — kindlasti koos selgitusega «Age toetuseks».

Üsna veendunult saan lubada, et oma senist tegevust, sh võitlust uimastitarvitajate huvide kaitse, meile inimõiguste tagamise, meie destigmatiseerimise ja üldse parema elujärje saavutamise nimel jätkab Eesti psühhotroopsete ainete tarvitajate ühing LUNEST ka 2024. aastal. Kui jagad meie vaateid ja väärtusi ning soovid liituda, võta ühendust – mida rohkem meid on, seda keerulisem on meie suid sulgeda.

See ei ole lõpp. Kõik kestab edasi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles