HOOAJA VIIMANE MAGALATUUR ⟩ Siire rabast kosmoserajooniks, rootsi kukitsast Elu Õieks – sürreaalne lugu toponüümist «Õismäe»

Foto: Mart Port / Sander Leesment / Ypsiloni fototöötlus
Steven Vihalem
, kirjanik ja urban antropoloog
Copy

Alates 2021. aasta novembrist olen teid Ypsiloni veergudel viinud ekskursioonile metsikusse Lääne-Tallinnasse, et tutvustada seda merest tõusnud maad alates muinasajaloo hämarustest kuni värskete taiesteni nüüdistänavatel. Hooaja viimasel magalatuuril keskendun kohanimele «Õismäe», et selgitada miks ma olen seda üpris liberaalselt ja mitmetähenduslikult kasutanud.

Toponüümia ehk kohanimede lahtiseletamine on oluline aspekt inimasula uurimisel, ent millegipärast olen ma seda kahe viimase aasta jooksul pidevalt kõrvale jätnud. Kohati on see tundunud ebaapetiitse tegevusena, mis tahab tihti päädida toore loeteluga, hingetu ja narratiivitu tekstiga. Abiks võiks ju olla asjaolu, et tegemist on naljaka kohanimega, mille haakumist nt 615 referentsidele toetuva õie-temaatikaga on üks Ypsiloni autor juba esile tõstnud, ent see jääks hooaja finaali puhul tsipake banaalseks.

Koomilisuse asemel püüan leida teksti võtit «Õismäe» polüsemantilisusest – sellest, et «Õismäe» või lühendatult «Õika» võib viidata mitmele eri asukohale Lääne-Tallinnas. Lugu avaneb, sest tegemist ei ole staatilise kohanimega, mis sünnib ja sureb koos inimasustusega. Lugu areneb, sest see kõnnib «Õismäe» kannul, mis on rännanud nii ajas kui ka ruumis ja esiti tähistanud üpris singulaarset asuala Kopli lahe ääres, seejärel liikunud edasi lühendiks uusasumile ja samas sünonüümiks tervele linnaosale.

Näiteks võib sõber öelda, et ta läheb Õikale, ja tänu nii konkreetse jutuajamise kui ka meievahelise suhte kontekstile saan ma aru, kas ta mõtleb just tehistiigiga Väike-Õismäe nimelist asumit või hoopiski sellega külgnevaid asumeid (näiteks Astangu, Pikaliiva jne). Ma saan ka aru, kui ta mõtleb lihtsalt Haabersti linnaosa, milles need asumid asuvad. Kahjuks viitab kontekst väga harva kohale Väike-Õismäest kilomeetrikese jagu loodes, kus asub algupärane Õismäe asum.

Ekraanipauk Tallinna linna kodukalt 2020. aasta elanike arvudega. Soovitan pöörata tähelepanu ka Mäeküla ja Rocca al Mare asumitele, sest sealsed elanike arvud on Tallinna väiksemad.
Ekraanipauk Tallinna linna kodukalt 2020. aasta elanike arvudega. Soovitan pöörata tähelepanu ka Mäeküla ja Rocca al Mare asumitele, sest sealsed elanike arvud on Tallinna väiksemad. Foto: https://www.tallinn.ee/et/geoportaal/tallinna-statistika-kaardid

Lääne-Tallinna keskaegsest ajaloost rääkiv artikkel lõppeb sellega, kuidas 1864. aastal eemaldatakse Haabersti mõisa alad linnasarasest, sest kardetakse pärisorjusest vabanenud talupoegade saamist tallinlasteks. Haabersti mõisa aladest tekib mõneks ajaks Haabersti vald (1866–1890), mis seejärel ühineb Harku vallaga ja jääb selle koosseisu kuni Nõukogude aja alguseni. Haabersti nii mõisa, valla kui ka linnaosana on läbi teadaoleva ajaloo hõlmanud peaaegu ühesugust territooriumit, mis on vaid viimase sajandi jooksul saanud lisandusi ääremaade tükikeste näol.

Haabersti asumid lisanduvad Tallinnale jupiti aastatel 1945–1975.
Haabersti asumid lisanduvad Tallinnale jupiti aastatel 1945–1975. Foto: Tallinna linnaarhiiv

Haabersti mõisaaeg sai alguse 16. sajandi lõpul; sellele eelnes periood, mil maad kuulusid linnasarasesse ja neid kasutasid mitmed Tallinna linnaga seotud isikud ja organid. Algusaegadest pärineb ka kohanimi «Haabersti», sest mõisa nimetati Habers Hof'iks ehk «Kaeramõisaks» – tegemist oli rendimõisaga, mille eest tasusid rentnikest raehärrad just kaeras. Siinkohal peab mainima ka tegelast nimega Tonnies Haberes, kelle kohta on 1557. aastast märkmeid Lahepea külast, mis asus praeguse Mustjõe ja Haabersti asumi kandis. Haabersti mõis ise asus praeguses Zoo peatuses, laiudes mõlemale poole Paldiski maanteed. Kes too Tonnies Haberes oli, millega tegeles ja mida korda saatis, seda teatmikud ei maini; tegemist võib olla täiesti kurioosse kokkulangevusega, homofooniaga, kus isikunimi ja toponüüm lihtsalt kõlavad sarnaselt.

Sarnaselt Haaberstile kandis osa temas asuvaid külasid-asumeid saksakeelseid nimetusi: Mustjõge tunti esiti nimega Schwartenbecke (sks «schwarzes Becken» ehk must bassein); praeguses Pikaliivas asus kunagi Eduard Wilhelm Fickile kuulunud mõis ja kohta tuntakse senini Vikimõisana; Tiskre tuleb võib-olla Tischler'ist ehk tislerist; Vismeistris aga elas-tegutses kunagine Tallinna linna Fischmeister ehk kalameister (orduaegne ametnik, kes korraldas kalapüügiga seonduvat). Kuigi oli ka teisi eestikeelset päritolu kohanimesid, keskendume nüüd kaeramõisaga samast ajast pärit Õismäele.

Õismäe on tänapäeval asum Haabersti linnaosas Eesti Vabaõhumuuseumi ja Rannamõisa tee vahel, väikehoonestatud aedlinn, mis hõlmab ka 40-hektarilist Õismäe raba. «Oota, mis asja?! Raba?!» hüüatad sa nagu minagi mõni aasta tagasi seda kuuldes. Jaa, Haaberstis on olemas raba, koguni kaks: lisaks Õismäe rabale on olemas isegi Kakumäe raba, aga sellest kunagi hiljem. Õismäe raba tekkis «tuhat aastat tagasi pärast maa-ala mere alt vabanemist jäänukjärve kinnikasvamisel» nagu kirjutatakse 2004. aastast pärinevas Tallinna entsüklopeedias.

Tegemist on väikese märja alaga, kus floorast leidub sookailu, vaevakaske, rabamurakat, küüvitsat ja tupp-villpead. Fauna hulka kuuluvad vahel äraeksinud jänesed, hirved ja karupojad, viimasel aastakümnel on lisandunud ropult palju ka Ladina-Euroopast pärit nälkjaid. Samaväärse kasvu on viimasel aastakümnel teinud rabas Emmaljunga lapsekärusid lükkavate emmede populatsioon, mille esindajad viibivad enamasti rabas igapäevasel rändel – rabas on kõrgendatud nöörsirged kruusateed, mida kuuldavasti hõivatakse tihti kolonnis liikudes. Emmede populatsiooni Õismäe rabas on kindlasti edendanud isside finantsiline võimekus soetada raba ümbrusesse eramaja ja seal rallimiseks sobiva amortisatsiooniga käru.

Otsene ja samas suuresti kohanime mütoloogiat arendav seos raba ja «Õismäe» nime vahel peitub ühes haruldases taimes, mis raba ümbruses kasvab – rootsi kukitsa nimelist õistaime võib pidada üheks allikaks, kust «Õismäe» nimi pärit on. Rootsi kukits on arvatud III kaitsekategooriasse ehk tegemist on suhteliselt tavalise taimega, ent samas võib selle arvukus kriitiliselt langeda. Põhimõtteliselt on kukits nagu kõik ülejäänud liigid Eestis, kui välja arvata lusitaania nälkjas, aga see selleks. Rootsi kukits on joonistatud ka ühele munitsipaal-monumentaalmaalile Väike-Õismäel ja üleüldiselt ülistatakse seda kui kohalikku sümboltaime.

Rootsi kukits ühe suurema Õ-tähega
Rootsi kukits ühe suurema Õ-tähega Foto: Steven Vihalem

Õie-temaatika algab aastal 1646, kui mainitakse esmakordselt kohta «Heuschlag Heise Nehm» ehk «Õisneeme heinamaa» – Kakumäe poolsaare idapoolne osa tähistati toona neeme ehk merre ulatuva maismaaosa nimetusega ja täpsustati eesliitelise tähisega «õis-»; põhja- ja läänepoolne osa tähistati Kakamäggi nimetusega. 1697. aastast pärineb teade Eismeggi ehk Õismäe külast. 1808. aastast on teade Eisneme ehk Õisneeme talust, ja 1873. aastaks on juba olemas Hofstelle Õismäe ehk Õismäe mõis. Kahesaja aasta jooksul kinnistub nimetus niivõrd, et millegi uue tekitamise asemel asutakse pigem otsima sidet toponüümiga.

Eelmise sajandi algul (eriti esimese vabariigi aegu) tegeleti aktiivselt tolle maa rendile andmise ja elamiskõlbulikuks kultiveerimisega. Tollest ajast pärineb hulk lugusid sellest, kuidas ja kellele seal maid anti, millel ma praegu pikemalt peatuma ei hakka, vaid liigun edasi Nõukogude aega. Tulevase Haabersti linnaosa territooriumid kuulusid tollal Kalini rajooni alla ja 1960. aastatest pärinevad ideed Tallinna generaalplaanist formuleeruvad 1971. aastaks, nagu kirjutatakse 20. jaanuari ajalehes Kodumaa.

Foto: ekraanipauk ajalehest «Kodumaa», 20. jaanuar 1971

«Suur-Õismäe!» röögatad sa ikka veel Õismäe rabast üllatununa. «Mis asi see veel on?» Generaalplaanis on Lääne-Tallinnaga seotud kaks osa, millest üks realiseerub utoopialinnaks, teine aga jääb märjaks unenäoks arhitekti peas ja maketil. Kui keegi on kunagi mõelnud, miks Väike-Õismäe asumi nimi sisaldab eesliidet «väike-», saab ta nüüd sellele ka vastuse: Väike-Õismäe oli esimene projekt, väike makrorajoon, mis pidi asuma Suur-Õismäe kõrval või sees. Seetõttu ei muutunud originaalne Õismäe (see aedlinn Kakumäe poolsaare idakaldal) «Vana-Õismäeks»; ei saanud värske makrorajoon nimeks ka Uus-Õismäe – võrrandis olid hoopiski kaks uut rajooni, mille iseloomustamiseks kasutati omadussõnu «väike» ja «suur».

Väike-Õismäe makrorajoon viib õie-temaatika omamoodi apeksisse, sest toponüümsed tühimikud täidetakse lillenimeliste peatustega, mis on tänapäeval isegi lisandust saanud – esialgsetele peatustele nimedega Sinilille, Karikakra, Nurmenuku, Kullerkupu, Rukkilille ja Meelespea on hiljuti juurde tulnud Päevalille peatus. Kuna Väike-Õismäe koosneb põhimõtteliselt ühest ringteena jooksvast peatänavast, oleks väga keeruline nimetada eri paiku tänavate järgi, mistõttu on peatustest saanud igati vajalikud tähised: «Saame kokku Nurmes», «Ta elab Meelespeas», jne. Oluline on siinkohal taas rõhutada, et Väike-Õismäe asum on makrorajoon, millele ei ole kuidagimoodi administratiivselt lisatud allasumeid või midagi sellist – nimetatud peatused ja neid ümbritsevad hoonekompleksid täidavad seda rolli mitteametlikult.

2002. aastal avaldas Eesti Kunstiakadeemia märgilise raamatu nimega «Tallinna juht / A User's Guide to Tallinn» – teose, mis võtab kokku kümme aastat iseseisva Eesti underground-skeenet (punk, grafiti, rula jne) ning samas annab omanäolise sissevaate kõikidesse linnaosadesse. Väike-Õismäest on sinna kirjutanud kunagine elanik Jaak Kilmi, kes toob esiteks välja ringlinna kui päikesemärgi, mille ta seob osalt elanike teatava elitaarsusega ja asjaoluga, et linna ehitust kõrvalt näinud isikud on «lapsepõlvest saati progressiusku». Samas toob ta välja ka Väike-Õismäe seotuse õie-temaatikaga ja näitab, kuidas sellest annab luua omamoodi urbanistlikku mütoloogiat.

«VÄIKE-ÕISMÄE KUI ELUMUSTER»

«Väike-Õismäe kuju teine versioon oli lilleõis. Sel juhul moodustas ümmargune tiik õiesüdamiku, mille ümber sibasid mesimummidena koolilapsed, kes jooksid kehalise kasvatuse tunnis aja peale tiigiringi kohustuslikku 666 meetrit. Nii mõnegi koolipoisi on Õismäe ihar emakas talvel läbi jää tiiki uputanud. Kui tiik neelas minu idioodist paralleelklassivenna, tundus mulle Õismäe lihasööja lillena, kelle varjatud intellekt võib pakkuda üllatusi terveks eluks. Õppisin oma asulat respekteerima. Paar aastat pärast seda sündmust avati tiigi keskel hiidpurskkaev, mis tuulise ilmaga pritsis täis kõigi ümberkaudsete koolide aknad ja meelitas soojadel sügisõhtutel õppureid veekogu äärde, kus pärast koolitunde käisid verised kivi- ja kaikasõjad vene ja eesti koolirahva vahel. Seejärel hakkasid inimesed Õismäe sihvakatest tornelamutest alla sadama – üks õnnetu enesetapja veel nii täbarasti, et kukkus end trepikäsipuu vastu pooleks. Aegamisi oli päikeseõiest kasvanud kurja lill.»

Ilmselgelt kõlab selline mütoloogia naivistlikult, nõukogulik-utoopiliselt: koolilapsed kui väiksed «mesimummid» korjamas tarkust koolidest, rändamas ühest lillenimelisest peatusest teise, jne. Ilmselgelt ei kõlba postmodernistlikul ajal sellist harrast iba uskuda, vaid pigem tuleks liikuda modernismi tumeda kriitika juurde. Kilmi läheb raamatusse kirjutatud peatükis isegi kaugemale, nähes senises ideaalmagalas ja selle ringjas kujus staatilisust, mis «on suutnud vormida õismäelase elu ringseks raamjutustuseks» ja kus asumit nähakse ideaalina, millesse jäädagi oma elu kordama.

Mäletate, millest oli juttu magalatuuride esimeses jaos? Just tollestsamast ringjast liikumisest; et kunagi ei ole olemas sirgteed ja õismäelane liigub pidevalt ringiratast ümber tiigi. Ent ma ei läheks nii kaugele, et sarnaselt Kilmiga öelda, et «Õismäest on ajapikku saanud ka mõistuse magala.» Jaa, kindlasti on isikuid, kes jäävad maatriksisse kinni, memeetiliselt enda elu kordama ja soovima sama oma järglastele, ent on ka teistsuguseid nägemusi. On elusid, milles see tsükliline liikumine on midagi muud kui kordus; isikuid, kes keerlevad selles kui eksponentsiaalselt kasvavas spiraalis, kuldlõikena suurenevas elus. See ei ole romantiline rootsi kukits ega modernistlik õistaim, millelt mesilased käivad tarkust korjamas, ning ka lihasööjataimeks elik «kurja lilleks» muutub paik vaid siis, kui selline on saatuse tahe. Metamodernismis asetuvad kõik arhetüübid ja mütoloogiad üksteise peale; pilditöötluslike kihtidena renderduvad need looks, kus «kurja õied» on kurjad vaid puritaanide silmis ja enne kolmanda silma siniseks löömist karjatavad ekraanil pikslid: «See on ju tervik, see on ju Elu Õis!»

Oleme jõudmas lõpusirgele, millel asub paberile jäänud nägemus Suur-Õismäest. Sellest Suur-Õismäest on alles vaid kontseptsioon ja üksikud pildid maketist, millest ei ole võimalik aru saada, kuhu ja kui suurelt seda plaaniti. Ideest on räägitud kui asumist, mis oleks pidanud tulema praeguse Pikaliiva asumi kohale, ulatuma Harku järvest mereni, Õismäest Väike-Õismäeni. Minu siseulmades ehitub see kunagise aiandussovhoosi maadele, kus praeguste sihvakate 16-korruliste tornmajade asemel on 30-korrulised ja kaks korda paksemad; üheksakorruliste paneelmajade asemel 18-korrulised – ma renderdan peas brutalismi ja arvatavasti teen sellega liiga tollaste arhitektide plaanidele. Võib-olla oli «Suur-Õismäe» kontseptsioon hoopis see, mida tänapäeval tähistab Haabersti linnaosa – kooslus erisuguseid asumeid paneelrajoonide ja eramajadega.

Raine Karp diplomitööd kaitsmas; Suur-Õismäe makett. 1964; museaal nr: EAMFk293
Raine Karp diplomitööd kaitsmas; Suur-Õismäe makett. 1964; museaal nr: EAMFk293 Foto: Eesti Arhitektuurimuuseum

Ent see, mis oleks pidanud saama, ei olegi enam oluline – juhtus see, et ehitusbuum vaibus, Nõukogude Liidu siseränne hääbus ja plaanid lükati kalevi alla. Juhtus see, et too Pikaliiva piirkond jäi soiku, et nüüd uue sajandi hakul moonduda huvitavaks nähtuseks nimega suburbia – see on välismaine fenomen, angloameerikalik äärelinn, kus on ilusad eramajad ja kenad hoovid ning tühjad tänavad. Selles koosluses puudub ühine ala, munitsipaalruum; on vaid sõiduteed ja eramaad. Selles ruumis puuduvad töökohad, poed, haridusasutused ja meelelahutus. Kuigi me nimetame sovjetlikke paneelmajarajoone magalateks, sest tööealised inimesed käivad seal magamas, on just suburbia see päris «magala», kuhu kõik elanikud nende east olenemata liiguvadki vaid magama.

Suur-Õismäe oleks võinud tuua Pikaliivale sama, mis Väike-Õismäele: tervikliku ja ühtse süsteemi, kus on üheaegselt välja ehitatud kõik eluks vajalik alates lasteaiast kuni raviasutuseni – tänavad, kõnniteed ja poed. Selle asemel on nüüd Pikaliival eraarendajate loodud elukvartalid ja n-ö munitsipaalteenused, mis reaalsuses tähendab, et kõnniteed on ehitatud vaid sinna, kuhu on ehitatud majad, ja tühjalt seisvad maalapid ootavad arendajaid. Puudub ühistransport; selle kasutamiseks peavad sealsed elanikud kõmpima üle soopja põllu Väike-Õismäele. Puuduvad poed ja toidu muretsemiseks on vaja sõita autoga suurte supermarketite parklatesse. Ei ole isegi pinke, millel istudes jalga puhata.

Vingumise asemel otsin Suur-Õismäe jälgi internetist ja leian Drive'i-kausta nimega «MudelLinna miljööala», mille autor Märt Hohensee on teinud hämmastavalt süvitsi mineva analüüsi Väike-Õismäe arhitektuurist, mida siinkohal saab lahti seletada häbematult lühidalt. Vast huvitavaim on Märt Hohensee avaldus Väike-Õismäe maailmapärandi hulka arvestamiseks, kust koorub välja asumi arhitektide (Mart Port, Malle Meelak, Kalju Luts ja Inessa Põldma) globaal-kosmiline haare, mis kohati tundub lausa uskumatu. Märt Hohensee sõnutsi on nii järgnevalt kuvatavad illustratsioonid kui ka avaldused-infomaterjalid koostatud planeeringu loomingulise kollektiivi – valdavalt RPI ehk Riikliku Projekteerimise Instituudi «Eesti Projekti» planeerimise osakonna kaardilabori – märksõnade ja juhiste põhjal.

Väike-Õismäe elurajooni eskiisid, 1968; museaal nr: EAM _ 11746 Ar 52.2.12
Väike-Õismäe elurajooni eskiisid, 1968; museaal nr: EAM _ 11746 Ar 52.2.12 Foto: Mart Port / Eesti Arhitektuurimuuseum

Kindlasti on paljud vaadanud Väike-Õismäe kaarti ja mõelnud, et, jah, tegemist on rõngaslinnaga, aga lollid kommunistid ei osanud isegi korralikku ringi joonistada ja seetõttu on asum kentsakalt väljavenitatud ilmega. Ei, see pole prohmakas, vaid taotluslik planeering, tänu millele asetuvad majad ilmakaarte suhtes nõnda, et neis oleks võimalikult palju valgust. Tänu sellele paigutub asum suure kuusküliku ühte sektorisse nõnda, et terve maa-ala on kasutatud võimalikult inimsõbralikult, jättes ruumi magistraalidele ja loodusele, majadele ja õuealadele. Väike-Õismäe on kuusküliku alfa-sektor, millele lisanduvad beeta-sektor Suur-Õismäe/Pikaliiva näol, gamma-sektor Vabaõhumuuseumi ja aedlinnaga, delta- ja epsilon-sektorid, mis hõlmavad Kopli lahte koos rannaalaga, ning viimane, dzeeta-sektor, milles asub Tallinna loomaaed. Kolm inimsektorit ja kolm floora-fauna-sektorit – ideaalne kooslus, kus ruumi kõigile ja kõigeks.

Väike-Õismäe ehk alfa-sektor kuuskülikust
Väike-Õismäe ehk alfa-sektor kuuskülikust Foto: Märt Hohensee

Aga asi läheb veelgi sürreaalsemaks. Tähelepanelik uurija Hohensee on leidnud, et arhitektid arvestasid isegi sellise asjaga nagu magneetiline põhjasuund, mistõttu ei asu Väike-Õismäe kaardil geograafilisel põhja-lõuna suunal, vaid magneetilise deklinatsiooni võrra kalde all. Pealeselle suhestub makrorajooni planeering kõigi maailma suuremate megaliitidega; näiteks Väike-Õismäe magneetilisse lõunasse jääb Giza püramiid. Lisaks suhestub planeering planeedi tektooniliste plaatide kokkupuutepunktidega, iidsete tsivilisatsioonide aladega, looduslike asupaikadega, geograafiliselt oluliste punktidega ja tänapäeva suurlinnadega. «Hiina müüris» sirgunud moslemina pean mainima, et Nurmenuku-poolne ots on sirgjoones Meka poole suunatud.

Suunad ja tulevik
Suunad ja tulevik Foto: Märt Hohensee

Väike-Õismäe planeeringusse on peidetud isegi helikiirus 343 meetriti sekundis – Õismäe teest tiigini on kitsamas kohas just nii palju. Lisaks on sektori mõõtmed seotud valguskiiruse ja Egiptuse kuningliku küünraga, ent nendest teemadest rääkimiseks puuduvad minul vajalikud reaalteaduslikud teadmised. Kirjamehena saan hakkama sellega, et vaatan Väike-Õismäe kaarti ja näen, et ringlinna ei loodud tsükliliselt ringiratast liikumiseks, vaid eksponentsiaalselt kasvamiseks – algpunktiks on üksinda seisvad tornmajad Sinililles, neist võrsub kuldne spiraal, mis mööda ringteed aina suuremaid manöövreid teeb. Kuldlõike lisasid arhitektid mitte ainult spiraalidena maha, vaid tõid selle ka veidike moonutatult kõrgustesse, sest asumis olevad majad kasvavad Fibonacci arvurea sarnaselt: ühekorrulised poed, kahekorrulised lasteaiad, neljakorrulised koolimajad ja lõpuks viie-üheksa-kuueteistkorrulised elumajad. Fibonacci arvujada on 0, 1, 1, 2, 3, 5, 8, 13 jne, ent tähelepanu peaks pöörama ka ф-le ehk fii-konstandile, mille püsiväärtuseks on 1,618.

Kujutelm Suur-Õismäest kui brutalismi kalduvast asumist asendub seda teekonda läbides hoopis arusaamaga linnaosast, mis on kuuest sektorist koosnev heksagon; Suur-Õismäe on suur «Elu Õis», sirkelrosett, kuhu asetub ääretult inimsõbralik keskkond. Heksagonaalne linnaplaneering on nii inimsõbralik, et selle alusel saaks rajada linnu isegi ääretult ebainimlikesse keskkondadesse. Näiteks teistele planeetidele nagu Marss võiks linnu rajada just kuusküliku-kujulistena. Jah, 1960. aastatel mõtlesid eestlastest arhitektid tulevikulinna kontseptsiooni, timmisid selle sobivaks metsikusse Lääne-Tallinnasse, kooskõlla maailma tähtsamate punktide ja koordinaatidega, ja kunagi, siis kui meist saab universumi avarusi kaardistav täherahvas, rajame me Uus-Õismäe Siiriuse tähesüsteemi!

Õismäe elurajoon Tallinnas. Leonid Volkovi käsikirja «Eesti arhitektuur 1940–1988» III osa illustratsioonid; museaal nr: EAM Ar 6.4.8:154
Õismäe elurajoon Tallinnas. Leonid Volkovi käsikirja «Eesti arhitektuur 1940–1988» III osa illustratsioonid; museaal nr: EAM Ar 6.4.8:154 Foto: Eesti Arhitektuurimuuseum

Kuidas läheb elu edasi metsikus Lääne-Tallinnas; mida toob uus hooaeg magalatuuridele? Teemasid, mida ei ole jõudnud veel lahata, on ropult. Rääkimata on jäänud Õismäe linnapeadest – näiteks nii koloriitne tegelane nagu Viktor Vassiljev on kindlasti igasugust baljakki korraldanud – või kohalikest poliitikutest – näiteks Taavi Rõivas vedas kunagi Õismäe tiigist sinna visatud pingi välja ja transportis selle linnaosavalitsuse ette. Puudutamata on jäänud ka kõik 1990. aastatel toimunu – mõrvad, tapmised, pommitamised, atentaadid ja mis kõik muu – või isegi ultralähimineviku sündmused endises Õismäe Humanitaargümnaasiumi hoones aadressil Õismäe tee 130 (seda maja pandi ühel päeval isegi kaks korda järjest põlema). Uue hooaja karakterite hulka võiks kuuluda veel kohalikke (tänava)kunstnikke; kuskil internetiavarustes möllab juku gangi nimeline seltskond, mis teeb räpivideoid nii Astangu metsas, Saku Suurhalli esises parklas kui ka Kullerkupu peatuse kebabiputka juures.

Lugusid on. Kohtumiseni järgmisel hooajal juba uues kanalis!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles