YPSILONI OLMETEADE ⟩ Ruitlase 25 kuud saab tänasega läbi

Rahvakirjaniku kaks aastat ja üks kuud Ypsilonis saab tänasega läbi. See teeb kokku 25 kuud. Algas see niimoodi, et oli koroonaaeg ja kõik rahvakirjaniku tööpakkujad olid hapnikumaski all. Teate küll, mis juhtub, kui raha ei ole. Siis tuli kõne toonaselt Ypsiloni toimetuse juhilt Kaidolt ja nii see läks. Siis oli kõik väga tore – ma töötasin elu parimas väljaandes, mul oli korraga toimetusetäis kõige ägedamaid tüüpe ja ma mõtlesingi, et elu on selline päikeseline, terve aasta.

Aga siis, vaadake, hakkasid need tüübid, kes hapnikumaski all olid, vaikselt terveks saama ja ma avastasin, et kirjutan juba Ypsiloni kõrvalt ka näidendit. Siis juba teist. Siis juba tegin kõrvalt mingeid firmahalturtse, sünnipäevalugusid, laulutekste, kopivraiti. Seakari! Siis, kui rahvakirjanikul oli tööga hapukapsad, olite te koroonaga hapnikumaski all, aga kui rahvakirjanik oli kolm korda järjest koroonas, ei toonud te hapnikumaski, vaid tööd! Kas te ise ka nagu saate endast aru? Mina ei käinud teid haiglas kaikaga peksmas, et kus töö on, kannatasin kodus. Surge ise ja laske teistel ka surra!

Aga asjad läksid nii kaugele, et ühel hetkel võtsin ma juba Ypsilonist poolsurnult kaks nädalat väljateenitud puhkust, kirjutasin selle jooksul näidendi, siis läksin täislaibana tööle tagasi ja kütsin edasi niimoodi, et mul polnud ka enam ühtegi laupäeva ega pühapäeva.

Ypsilonist. Vaadake, kui mujal ajakirjanduses käib rahvastiku vananemine, siis Ypsilonis käib noorenemine. Kõigepealt läks minema toimetuse juht Kaido; tema kasvatab nüüd Kundas kanu. Mahekanu. Nüüd kui helistab, räägib ka mahedama häälega. Juba Ypsiloni ajal hakkas kanadega jändama – kõigepealt Minecraftis, kirjutas loogi sellest, siis läks minema ja võttis päris kanad. Julm. Ja pärast seda istusingi ja mõtlesin, et Ypsilon, kus ma töötan, on noorteleht, ja et äkki laseks nüüd noortel olla. Enne kui ise kanad võtan...

Mulle ei meeldi ajakirjanikutöö, mulle ei meeldi arvamusega inimesed, ma ei viitsi intekaid teha ega kohale sõita. Suuresti mind ei huvita, mis toimub; mind paelub ainult inimene kui nähtus. Ypsilon lasigi mul oma hingekirjas kirjanikuna olla ja see mulle sobis ja oli mõnus. Teised tegid päris tööd, mina pigistasin kivist klikke välja. Mittemillestki loo kirjutamine, ehkki vajalik oskus, on ka looming, ja kokkuvõttes on see kurnav. Ma pakun, et kirjutasin nende kahe aasta jooksul muu töö sekka nii sadakond artiklit. Ühe korraliku ka – mina olin päris esimene, kes kirjutas artikli täiskasvanute ATH-st. See mõjus nii hästi, et poole aasta pärast polnud Eestis peaaegu ühtegi tervet inimest. Siiani närivad tablette. Head isu...

Praegu on selline täiega rihma mahajooksmise tunne ja nii hea on mõelda, et ma võin selle tundega homme koju jääda. Väsinud on hea olla, siis kui töö on tehtud. Mulle meeldibki töötada nii, igal pool, alati, et annan endast kõik ja siis, kui kõik antud, astun minema, mitte ei jää venima nagu boldijuht... Nädalaga läheb see väsimus taas üle ja siis saavad kõik need paarsada inimest mulle jälle tänaval vastu tulla – need, kes mulle lugusid lubasid kirjutada ja ei kirjutanud, homsest ei ole teist keegi mulle enam võlgu ja te ei pea mu eest üle tee jooksma. Ja, oi, kuidas ma tänan neid, kes mulle lugusid saatsid! Te ei kujuta ette ka, kui palju te mu elu kergemaks tegite. Kõige suuremad tänud teile!

Eks ma kirjutan edasi, loo või kaks teen Ypsilonile ikka kuus, aga siis, jah, enam mitte toimetuse liikmena. Hea on ära minna nähes, et väljaanne jääb minu lahkudes palju tugevamasse seisu kui see oli minu tööle tulles. See, mida praegu Ypsiloni arhiivist leiab, on ajatu ajakirjandus; see on mahukas, kaasaegne raamatukogu ja need lood seal on suuremas osas kõik siiani sama värsked kui ilmumishetkel.

Tänud Ypsiloni rahvale ja Postimehele! Andsite kokku parima töökeskkonna, mida olen elus kogenud. Aitäh kaastöölistele ja lugejatele. Rahvakirjanik siirdub nüüd tagasi rahvale lugusid kirjutama. Ma ei luba, et ma elus enam töölepingut ei sõlmi. Kui kellelgi läheb tarvis musta valgeks või valge mustaks rääkijat (või lihtsalt riidepuud), siis võimalik, et normaalse klotsi eest saame isegi kokkuleppele.

Ruitlase parimad lood Ypsilonis, vähemalt toimetuse meelest

OSTA LENNUPILET 〉 Siseturism on tänaseks täiesti läbikukkunud kontseptsioon

Ilustamata tõde Eesti siseturismist. Annab vastuse eestlasele, kes on puhkust planeerimas ja küsib iseendalt – kas ma lendan Viini või sõidan sama raha eest Lõuna-Eestisse Hauka laadale ja ööbin Antslas.

KIRJANIKEKÜLA 〉 Meil on plaan eesti kirjanduse päästmiseks

Doktor Ruitlase plaan päästmaks operatsioonilauale sattunud patsienti. Toimetus soovitab ka teisi rahvakirjaniku tekste eesti kirjandusest: näiteks «Kevade» arvustust, sellest kuidas see on valesti mõistetud teos või Juhan Smuuli hädavajalikkusest selleaegsele eesti kirjandusele, mis sest, et küüditaja ja paadunud kommunist. Ka lugu Smuuli viaduktist Lasnamäel loeti väga palju; rahvakirjanikku luges üle 20 000 inimese.

ISUKAS SPIOON 〉 Kui suur osa Eesti välisesinduste töötajatest võivad olla spioonid?

Oluline küsimus praegusel keerulisel perioodil – Ruitlane tõstatas tundliku teema, kui tuli välja, et meil on suursaadik, kes on kuritarvitanud kuluhüvitisi, ja siseauditi peadirektor, kes kahtlustas kuritarvitamist juba ammu, kuid otsustas sellest vaikida. Spioonide maailm on juba kord selline.

EGA LOAD SÕIDA 〉 Keskkonnaministeeriumi juhi kohale eksperti naljalt ei panda

Karistamist on leidnud ametnikud ja poliitikud. Kui küsite, miks on Eestis keskkonnakaitsega viimasel ajal nii, nagu on, on vastus lihtne – keskkonnaministeeriumit on viimased aastakümned juhtinud avalikud haldajad, insenerid ja politoloogid.

VANGIVALVUR RÄÄGIB 〉 Ustimenko, Kalda, Pjatnitski — nad on eluaegsed inimesed

Eesti vanglates kannab oma karistust terve hulk eluaegseid vange. On neid, kes on oma karistuse lõpuni kandud; paar eluaegset on saanud võimaluse ka vabana elada. Esimest korda iseloomustati neid kui inimesi vangivalvuri perspektiivist, mitte kohtutoimiku alusel.

ENESERAHUSTAJAD 〉 Mitu kilo ravimeid eestlane aastas sööb?

Ravimiameti raport kohtus rahvakirjanikuga, kes vaatas arvudele otsa. Eestlased söövad aastast aastasse aina rohkem ravimeid; tõusvas joones käib kangete valuvaigistite, ATH-ravimite ja rahustite tarvitamine.

EBAPOPULAARNE ARVAMUS 〉 Eestlased on assimileerimiseks liiga vastikud

Soorahva iseseisvuse saladus – me pole just kõige meeldivamad inimesed. Me pole külalislahked, vaid oleme umbusklikud, külmad ja emotsioonitud. Vallutajad läbi aastasadade ei ole meid välja kannatanud; nad pole suutnud taluda endi hulgas väikest rahvakildu, kes ei talu suuresti iseendidki.

EBAPOPULAARNE ARVAMUS 〉 Autu on see emake Venemaa

Ruitlane kirjutas meie õudsast naabrist paremini ja täpsemini kui need, kes ennast spetsialistideks nimetavad. Neid lugusid on veel ja veel ning see on üks paremaid.