DROOGIEPIDEEMIA ⟩ Kui juba Märt Avandi tegi väga palju kokaiini, siis mis tegelikult toimub?

Samal ajal, kui Viimsis jagati kultuurikapitali aastapreemiaid, šokeeris avalikkust Märt Avandi ülestunnistus oma kokaiinisõltuvusest. Milline allegooria. 10 aastat rasket paugutamist, raskematel päevadel 3-4 grammi. Meie oma Märt, oma olemuselt rahvuslik aare, alati nii südamlik ja naljakas olnud. 

Alkoholiprobleemidest oli ta varem rääkinud, aga no esimese kivi visaku see eesti näitleja või kirjanik, kes pole raskelt tina pannud. Nii ränga droogi ulatuslik kuritarvitamine on juba midagi tõsisemat, mis tõstatab küsimuse – kui juba Märt Avandi tegi väga palju kokaiini, siis mis tegelikult toimub?

Meie ypsilonis väidame, et Eesti Vabariigis on aset leidmas tõsine droogiepideemia – seda kõikides ühiskonnakihtides ja igal võimalikul moel. Me näeme sellest meedias ainult jäämäe tippu - Märt Avandi räägib oma sõltuvusest, Tigran jäi vahele kokaiini müümisega, Laura Põldvere vend suri Tais üledoosi ja Stig Rästa kirjutas raamatu, kuidas ka tema elas rokkstaari droogirohket elu, kuniks tervis järele andis. Tavaliselt kuuleb ainult politseile vahele jäänud diileritest ja varustajatest, kes on vähemus ja kellele leitakse kiiresti asendus ning droog levib tänavatel jõudsalt edasi. Droogibisness on kõige jõhkram kapitalism, sest see on reguleerimata ja ulmeliste kasumitega.

Suure tõenäosusega oli Märt Avandi seaduse silmis ka narkokurjategija – kriminaalse koguse piir Eestis on 10 inimese doosi jagu, kokaiini puhul on see 0,6 grammi puhast ainet. Neil raskematel päevadel, kui Märt vajutas 3-4 grammi kokaiini ning päeva alustades oligi Märdi taskus 4 grammi kokaiini, mille puhtuse aste oli kõrgem kui 15%, oli Märdil taskus kriminaalne koosseis. Meie oma Märdil. Meie rahvuslikul aardel.

Viimase kahe aasta jooksul oleme avaldanud ypsilonis kümneid artikleid droogidest, erinevatest kuritarvitamise viisidest, tarvitajatest endist ning ka kahjude vähendamisest. Ning seda ainult ühel eesmärgil – et inimesed hakkaksid aru saama droogiepideemia ulatusest. Et tänane lähenemine on meid alt vedanud. Et meil on riiklikul tasandil vaja muutust sellele, kuidas me droogiepideemiaga tegeleme. Kuid seda ei ole kusagilt paistmas – kui viimane kord tõstatasid noored oravad droogipoliitika teema, kõlasid vastuseks samad argumendid, mis kümme aastat tagasi, kuid reaalne olukord on drastiliselt muutunud.

Tänane keelupoliitika on vankumatu. Ent kui midagi nii häid tulemusi toob, siis seda polegi vaja muuta, eks ole. Iga aasta jõuab tänavatele mõni uus psühhedeelne, kuid legaalne aine. Detsembris suri kaks inimest hobusetuimesti kätte, mida segati tänavaopiodidesse ja millest opioidide toimet blokeeriv vastumürk naloksoon kannatanut ei ärata. Samal ajal Tervise Arengu Instituut kurdab raha ja spetsialistide puuduse üle ning rohelised on ainsa parteina lubanud tegeleda droogipoliitika muutmisega.

Vaadake, inimesed on avastanud väga palju viise enda uimastamiseks ja iga uus teadmine levib kiiresti. Ehituspoest saad osta butaani ja suruõhku, mis paneb maailma teistpidi pöörlema ning mida noored on hakanud tarvitama kummiliimi ja juuksesprei asemel. Toidupoest saab muskaatpähklit, millest ennast lärakile tõmmatakse. Apteegist sai osta käsimüügi valuvaigistist, millest sai endale normaalse opiaadikaifi valmistada, kuniks ravimiamet selle retseptiravimiks muutis. Arstid kirjutavad aina rohkema välja lastele erinevaid anti-depressante ja ADHD ravimeid, millega omavahel kaubeldakse ja millest viimane on sisuliselt amfetamiin ning mida tarvitatakse nii eesmärgipäraselt õppides kui ka pidudel alkoholiga koos. Ning juba põhikoolis tehakse seda ulatuslikult ja koos illegaalsete droogidega, sisuliselt olles ise ainsad, kes seda veel kuidagi sotsiaalsel tasandil kontrollivad ja sekkuvad kui kellelgil läheb tarvitamine üle käte. Stigma sünteetiliste ja kangete ainete ees on kadunud. Erinevad riiklikud ametid on selgelt siin läbikukkunud.

Sõltuvushäire puhul on raske abi leida, sisuliselt tuleb ise üksi kodus sellega saama saada, nagu kirjutas Norepinefriin, kes tegelikult paneb samal praegu samal rajal edasi. Eestis muutuvad aina populaarsemaks ayahuasca rituaalid, kus muuhulgas tarvitatakse ka muid eksootilisi psühhedeelikume. Sellest on meil tervelt kuuest artiklist koosnev seeria tripiraporteid. Näiteks GBL (GHB lähteaine) on Eestis tööstuslikel otstarvetel lubatud ning mille kaif meelitab kohale isegi liblikaid talveunest. Narkomaania ongi hedonistlik ja ennastpõletav subkultuur, mis ei peatu kunagi, nagu sellest Kosmos on kirjutanud. See subkultuur kinnitab end ka linnaruumis jättes endast maha kommunaalseid gravity bonge kanepi suitsetamiseks ning näiteks kanepisuitsetajatel on välja kujunenud täitsa oma kombestik, umbes nagu seda on viinavõtukultuur.

Droogiepideemia ulatub veel kaugemale ja veel sügavamale, kui me oleme suutnud sellest kirjutada. See.on.igal.pool. See ei allu enam politsei arreteerimistele ja sotsiaalkampaaniatele.

Aga mis siis on lahendus? Me ei tea. Muskaatpähklit ja suruõhku ei saa illegaalseks muuta, lapsed peaksid saama endale väljakirjutatud ravimeid võtta ka ilma järelvalveta ja ypsiloni kunagine plaan turustada Muugalt leitud hiigelkogus kokaiini lahendamaks riigieelarve puudujääke ei tundu peale eilset enam ka nii hea plaan, kuid selle kasumi jätmine organiseeritud kuritegevusele pole ka parem plaan.

Aastakümneid on teised Euroopa riigid katsetanud erinevaid meetodeid kahjude vähendamiseks, osad on edukamad olnud kui teised ning teadagi, et mis töötab ühes kohas, ei pruugi anda sama tulemust teises kohas. Aga siin tuleb hakata uurima, mõtlema, midagi otsustama ja midagi muutma, sest see sitt ei vaibu iseenesest. Senimaani me hakkame nägema veel rohkem laipu ja perse keeratud psüühikaid.

Ärge siis öelge, et mitte keegi ei hoiatanud. Te lihtsalt ei tahtnud kuulata.